Töö viljad sõna otseses mõttes. Need on viigimarjad (i.k fig, r.k fiken), mida värvi poolest leidub kahte sorti - punased ja rohelised. Maitsvad, hästi magusad ja kujult natuke nagu küüslauk. Suurus on suurem kui küüslaugul. Korjasime neid vahelduseks paar päeva. Head isu!
Oma töö viljad
Austraalia moeraport vol.3: Surfer's Paradise'i plätujalad
Kui stiilne, väljapeetud ja veidi ülbegi Melbourne ei vastanud absoluutselt mitte kellegi ettekujutusele Austraaliast, kus "kogu aeg paistab päike ja on suvi" ehk selgesõnaliselt plätukultuur kuubis, siis selle vastand või vähemalt väga kauge-kauge suguvend on idarannikul asuva kullaranniku üks turistisemaid, päikselisemaid ja suuremate lainete ja suurema surfarite kontsentratsiooniga linnasid Sufer's Paradise.
Linn nimega surfarite paradiis ei saaks vist kuidagi näha välja teistsugune kui stiil plätud-surfipüksid-päikseprillid. See pole lihtsalt reaalne, kui on ometi üks koht, kus peaaegu alati paistab päike, laine loksutab nii tugevalt, et rabab kindlasti jalust ja rand on linna üks põhiatraktsioone. Eestlasele võib ju tunduda kohatu, et inimesed lasevad tänavatel vabalt paljajalu või äärmisel juhul minimaalsete varbavahedega ringi, aga sellega harjub ära, kui avastad, et no ilmtingimata ei pea midagi varba otsa pistma kui korraks, ainult korraks (mis võib venida ka pikemaks) nina õue pistad. Looduslapsed need austraallased. Seetõttu pole tagantjärgi enam imestada, kui tegelikult peitub toosama surfi- ja looduslaps ka neis stiilsetes ja rafineeritud Melbourne'i asukates. Sest nagu eelmisest jutustki aru võis saada ja üks meie kohalik sõber väidab, kisub ka kõige ülesvuntsitum daam omal tikk-kontsad jalast, kui Melbourne Cup läbi saab või piisav kogus kangemat kraami juba hinge alla on neelatud. Nii et õhtu lõpuks on nad kõik ikkagi paljajalu. Olgugi et Inglise kuninganna uhked alamad.Austraalia moeraport vol.2: Kuidas pool seitse õhtul terve Brisbane paljajalu käib ehk Melbourne Cup Day
Mul on hea meel teile kirjeldada ühte väga värsket ja värvikat otsepilti Brisbane'i tänavatelt. Aussie'del on vähemalt üks äärmiselt kulukas viis pidutseda. Nimelt on võimalik ühe õhtuga laiaks lüüa umbes kuus tuhat krooni nii, et sa järgmisel hommikul isegi ei mäleta, miks kübar on lömmis, kingad kadunud ja jalatallad oioi kui mustad. Ja hobustest ei tea keegi midagi.
Austraalia moeraport vol.1: Melbourne
Roadtripp mööda suurt ookeanimaanteed
Elu pea peal
Niisiis käivad siinkandis inimesed pea alaspidi (ja Priidu peake sellest natuke väsinud juba on). Samuti jookseb vesi kraanist alla tagurpidi - st mitte vastupäeva nagu Eestis, vaid päripäeva. Kraanid on sellised nagu vanal heal Inglismaal - ühel pool kuumavee kraan ja teisel pool külma oma. Vot ja siis on soovitatav nende kahe vahel niimoodi balansseerida, et üks käsi ära ei kõrbeks ja teine külmuks. Duši all käimisega on esiteks niimoodi, et Austraalias on käimas suuremat sorti vee säästmine, mis tähendab, et vee raiskamine ja voolava vee hoidmine on enamvähem keelatud. Meie ööbimiskohas näiteks on vanni juures silt, et "Palun tee kiiresti või pese koos sõbraga", või siis "Dušš max 3 minutit". Ei mingit sulistamist või kodust veeteraapiat! Sellest hoolimata tuleb kuuma kraan aga varem käima keerata, sest haige laps ju külma duši all ei käi ja hakata jälle kõvasti balansseerima, sest kuigi duššide puhul on (thank god!) üks kraan, siis normaalse soojusega vett sealt kätte saada on tõeline kunst.
Kohalikest uudistest veel niipalju, et ühes Austraalia ülikoolis anti ühele ajakirjandustudengite grupile ülesanne üks kodune töö esitada Twitteris, et õpetada neid kasutama sotsiaalvõrgustikke ja saama aru nende toimemehhanismidest ning ühiskondlikust olulisusest. Aga aru ma ei taipa, kuidas aussie'd Internetti kasutavad, kui seda lihtsalt kuskil pole. Internetti tuleb tikutulega taga otsida. Külvasime äsja 130 Dollarit moodsa USB Interneti mulda, mis aga on teemati ja briljantide hinnaga iga kasutatud Kb, Mb ja Gb eest, nii et iga teade, mis meist põhjapoolkerale jõuab läheb meile liiga palju maksma. No worries.
Kõik, mis hiilgab, pole kuld
Lugu sellest, kuidas arvutisajandil arvutitemüügiga tegeleva ettevõtte arvutiveatõttu jäi minul arvuti ostmata. Niisiis, surfan ühel õhtupoolikul vastu südaööd internetis ja kõrvutan erinevaid pakkumisi lauaarvutitele - vaatan näitajaid, hindasid ja mõtisklen, et milline ta peaks olema. Ja oplaa! - Elioni e-poes on müügil 123.- kroonine lauaarvuti, mille kõikvõimalikud tehnilised näitajad on laes.
Vaatan teisest kohast järgi ja selgub, et selle arvuti hind normaaltingimustes on 12 995.- krooni. Aga mis seal ikka - e-poes on hind kenasti kirjas ning kõrval blingib oranž link "lisa ostukorvi". Lisan toote ostukorvi, täidan lüngad ja suundun internetipanka maksma. Kuskil mälusopis koidab, et oli see nüüd Elion..., aga ma oleks nagu kuulnud mingitest öömüükidest e-poes. Mõeldud tehtud, arvuti ostetud. Pealegi, selline kaval hind nagu 123 viitab ka sellele, et kunagi oli vist Elioni infonumber 1-2-3. E-pood+öömüük+kaval hind= juhuu, fortuuna on mulle lõpuks naeratanud! Pöidlad pihku ja arvutit ootama (maksin ka kojutoomise eest).
Järgmisel päeval selgub, et tegemist oli "süsteemiveaga" ja "inimene seda protsessi ei kontrolli" ning "kahjuks ei ole võimalik tellimust täita". Vahetan e-poega veel mõned kirjad ja nii see kaup katki jääbki. Raha kantakse paari päeva pärast kontole tagasi ja aidaa naiivitar, kes soovis lauaarvutit 123.- krooniga. Njah, aga hind oli selline ja tehingut oli võimalik sooritada. Minu kukkumine polnud küll eriti kõrge, kuid minu ootused olid juba kõrgele aetud. Ootused said petetud.Kui hea lahendus on öelda, et "tõesti, see ei olnud meie viga" ? - aga see ei olnud minu viga ka. Tekib küsimus, kes on see salapärane Süsteem, kelle viga see oli, ja kuidas me saaksime kõik tema kaela ajada? Ehk võiks too Süsteem minu ootused kuidagi korvata? Kuna Süsteem on ilmselt elutu ja tundetu isend, siis ehk saame Inimese asemel kuidagi Süsteemi karistada? Või kas peaks üldse, ikka juhtub ju? Arvutisajandil - nagu meil on - on ilmselt imelihtne ajada kõik uskumatud tehningud "süsteemivea" kaela ja jätta inimesed pika ninaga?
Allpool paar head näidet sellest, kuidas ettevõtte vea tõttu on kliendid saanud tõeliselt soodsate tehingute osaliseks.
Reaalses poe-kaubanduses on nii, et TOODE TULEB MÜÜA SELLE HINNAGA, MIS ON HINNASILDIL. Isegi kui see hind on vale ja kogemata soodsam, kliendil on õigus saada toode endale sildil näidatud hinnaga isegi näiteks tegelik hind on 1000.- ja hinnasildil ilutseb 100.-.
Kuidas ma Poolas reisisin, mitte ei sõitnud läbi
- Mina? Poola? Ise sõidan enda autoga? - "Misasja sa sinna Poola ära kaotasid?"
- "Mina sinu asemel külll ei läheks!"- Sa ikka tahad minna jah? Mm, nojah, see on ju vähemalt lähemal kui Horvaatia või Rumeenia. See on ju isegi päris lähedal. Poola letsgo. 7-päevase automatka põhjal võib öelda, et Poola on külastamist väärt küll. Eriti juhul kui sa oskad Poola keelt, sulle meeldiks 90ndate alguse nostalgiahäng või soov õppida ja saada sama eesrindlikuks põlluharijaks, nagu seda on Poola põllumehed Euroopa Liidus.
Trendibaar Sopoti kesklinnas. Mitte eriti populaarne, ilmselgelt.
Sopoti puust muuli all.
Euroopa pikim puidust muul Sopotis (511 m merre).
Surf's up bitches. Gdanski rand.
Poola versioon Gaudi-stiilist.
Poola stiil.
Poola H&M.
Stiilinäide Sopoti muulilt.
Stiilinäide Gdanski tänavalt.
Möödunud hiilgeajad Sopoti laululaval.
Tänavakunts. Põhirõhk all paremal nurgas.
Turist mis turist. Osadele turistidele tuleb üllatusena, et ka nemad ise on need arvukad turistid, kes kesksuvel võõraid linnatänavaid ummistavad.
Läänemeri vaadatuna Poolast. Suur vesi, suur taevas, valge liiv. Meie enda meri ju ka.
Kämpingusuvi. Üksik onu ühe telgi, ühe laua, ühe tooli ja ühe külgkorviga motikaga istus igal õhtul oma telgi ees, vahel koos ühe pudeli Poola õllega, vahel niisama.
Matkabuss. Mart peaks neile õli-mootori paigaldama, siis saaks selliseid busse lausa seeriatootma hakata.
Karavaninostalgia.
Pesupäev kämpingus.
2500 km hiljem võib oletada, et tüdruku kohta on see äärmiselt hästi täitsa ise sõidetud. Ja lõpetuseks - on ju Eestis taevas sinisem ja rohi rohelisem?
Vot.
Rotermanni kvartali hüperkonstrueerimine
Minu arvates on Rotermanni kvartal Tallinnas muidu päris cool, aga see vägisi populaarseks pressimine tõmbab kogu kvartali vajadust ja väärtust kõvasti alla. Võtan eelduseks, et kogu uue Rotermanni kontseptsioon on teatud tüüpi elustiili, vajaduste, inimeste ja harjumuste koondamise projekt.
Kes ei teaks, et uues "Rotermanni kvartalis haigutab tühjus", "Rotermanni kaubamaja poodides haigutab veel suurem tühjus" jne pealkirju ja arvamusi. Lühidalt öeldes - omanikel ja arendajatel ongi suur probleem, kuna kvartal pole saanud popiks ega noortepäraseks. Tänases Ekspressis ilmus selle kohta ka põhjalik linnaplaneerimise vigu analüüsiv artikkel, mis on esimene asjalik artikkel Rotermanni teemal ja tekstis pakutud tulevikuvisioonide realieerudes võib tõepoolest sellest kohast saada kihav ja kubisev paik, kuid arvatavasti on Rotermanni maine juba piisavalt rikutud, et mitte pretendeerida autentsusele või tõelisele hingusele, mida praegu nii hoolega püütakse müüa. Sest tõeline Rotermanni hing on juba maha äritud, uueks tehtud ja nüüd üritatakse seda rahvale tagasi müüa.
Muidu polegi nagu hullu, sest sel hetkel kui Rotermann ükskord ikkagi popiks saab, on ju kõik korras, aga probleem seisneb selles, et selleks ajaks on need coolid uuekooli inimesed, kellele see kvartal tänase seisuga ehitatud on, leidnud omale juba mõne teise autentselt cooli elu-, töö- ja shoppamispaiga. Selles mõttes, et Rotermanni kontseptsioon järgib nii mõndagi välismaist alternatiivselt lahedat kesklinna linnaosa, mis mujal (nt Londonis, Kopenhaagenis, Stockholmis jne) toimib just nii ideaalselt just neile inimestele, nagu Rotermanngi sooviks. Vahe on ainult selles, et Rotermanni laip, mis surnust üles äratati, on niivõrd kunstlikult üles haibitud, et ainult samasugune laibastunud mõtlemisega inimene ei saa selle punnitavalt konstrueeritud kontseptsioonist aru.
Ma olen enam kui kindel, et Rotermanni kvartali ideaaltüüp-inimene on olemas, ja neid on ka Eestis piisavalt, kuid just seesama sihtrühm on jäetud täielikult välja selle eksisteerimiskeskkonna planeerimisest. Ning just sellepärast rõõmustab mind tänane Ekspressi artikkel, sest selline postmodmodernne linnaruumi ja inimese trajektoori planeerimine peaks arhitektuuris üldse esikohal olema. Et tehakse ikka KONKREETSE inimese, mitte SUVALISE tarbija jaoks. Asi on valmis ehitatud ja ootab, et "küll inimesed tulema hakkavad". Seda on vaja pidevalt ja nii jõudsalt kogu aeg turundada, et tekib küsimus kas ja mille jaoks seda üldse vaja oli? Rotermanni kvartal ei ole nagu Uus Maailm või Kalamaja, kus kogukond, elustiil ja vaim on tekkinud omaalgatuslikult, juhuste, elu ja vajaduste kokkulangemise tulemusel, mitte kunstlikult loodud produkti pinnalt.
Kokkuvõtteks arvan, et Rotermann kindlasti saavutab oma soovitud populaarsuse ja inimvoolu, kuid sinna kolivad elama, asuvad tööle ja hakkavad shoppama juba järgmise generatsiooni inimesed, kes veel ei tea, millise punnitamise tulemusena see koht popiks on muudetud. Õnn kaasa neile, aga samas kahju ka, et just selle õudse pressimise tulemusena ei hakka paljud inimesed (näiteks nagu mina), kellele muidu selline innovatiivne kontseptsioon Eesti kontekstis meeldida võiks, seda ikkagi mitte kunagi armastama.
Vaata ka:
- Michel de Certeau "Igapäevased praktikad", Tartu Ülikooli Kirjastus 2005
- Ehituskunst, "Arhitektuuriproduktsioon ja reproduktsioon" (põhirõhk Walter Benjamini "The Arcades Project-il")
- Andres Kure artikkel Sirbis 20.01.2006 "Eriline igapäevane elu"
- Toivo Rande artikkel EE-s 15.05.2009 "Urbandisain - süsteemne invasioon turule"
- Krister Kivi artikkel EE-s 08.05.2009 "Karihiirekaubandusest ja ostmise lõpust"
Reisikiri
Eelmisel reedel oli mu magistri lõpuaktus koos piduliku õhtusöögiga, millest kummastki ma osa ei võtnud. See nimelt toimus Stockholmi Ülikoolis ja mul polnud igasuguseid erinevaid ressursse, et sinna sõita. Aga tore, et kutsuti ja diplom on mul ka õnneks eee... sahtlis... hoppas jag.
Sellega seoses, keda huvitab, siis ma kirjutasin UT ajakirja ka ühe väikese jutu.
Pilt on tehtud Södermalmis, Stockholmi kõige coolimas linnaosas. Pildil ei ole mina.
Stiliseeritud elud
Seisin auditooriumi ees ja pidasin väikest loengut moebrändide turundamisest. Mind veidi üllatas, et isegi ainet "Sissejuhatus brändingusse" võtvad tudengid ei ole kunagi mõelnud oma brändi(sta)tud elu peale. Sellele, mis asju, mis põhjusel omatakse, kust need asjad tulevad ja millest kõnelevad. Arvestades, et brändina võib käsitleda peaaegu kõike, ka ülikooli, kus õpitakse.
Hämmastav, et inimesed, kes on süüvinud (kirjalikku?) strateegilise kommunikatsiooni õpingutesse, teesklevad visuaalse kommunikatsiooni olematust või jätavad selle tähelepanuta.
Tõsiselt üllatasid mind vasikapilgud avaldusele, et isegi AK, Terevisioon, Pealtnägija ja muud saated kasutavad stilisti teenust, kes hoolitseb saatejuhtide, diktorite ja uudistelugejate rõivastuse eest. Võibolla liialdan, aga tundus, et nägin tudengite nägudes isegi pettumust - "kas tõesti ka ETV-s?" - "Jah, ka ETVs vajavad saatejuhid RIIDEID, sest enamik teletöötajaist ei oma igaks tööpäevaks uut värskelt pressitud ülikonda, 300 lipsu või triiksärki. Rääkimata seriaalides vohavast product placementist ja tarbimisajakirjade tooterubriikidest. LOOMULIKULT on kõige selle taga turundus- või pr-töö. Sest koostööpartneri logo, bränd või tänuavaldus kajastub lõputiitrites. Näidake ühte rõivabrändi, kes ei tahaks tasuta telekasse saada. Solvuda või pettuda selle teadmise peale ei maksa - esteetilised nõudmised inimese avalikule välimusele ja välimuse planeerimine ei ole küll asi, mida häbeneda. Ilma-Peebu välimust kommenteerisid ju kõik.
Psühholoogias on mina-pildi määratlemiseks neljane ruudustik, mis koosneb neljast seisundist, mida jagatakse umbes nii, et (1)ensesele minust teada; (2) teistele minust teada, (3)endale teadvustamata, aga teistele teada ning (4) tume maa, ehk alateadvus. Mulle tundub, et jõuan üha lähemale väitmaks, et välimuse ja rõivaste (moe) teema kuulub Eesti inimese puhul konstantselt dimensiooni "tume maa" või alateadvus. Mitte et see ilmtingimata tuleb sealt sfäärist välja tirida, aga ma vähemalt üritasin seda eile teha.
Mujal maailmas näiteks kirjutatakse diplomitöid teemadel, "kuidas mõjutas diktori imago muutmine uudistesaate vaadatavust".
Teine tähelepanek puudutab samuti tarbimisühiskonna ilminguid. Nimelt käisin ma eile ka kinos. Kinos, mida mitte kusagil ei reklaamita, kinos, mis asub kaubanduskeskuses, kus keegi ei käi. Kaubanduskeskuses, kus poode pannakse kinni ja kus hoolimata palju raha neelanud kevadkampaaniast inimesi vist eriti ei käi.
Niisiis, kinosaalis istusin ma esimesed 20 minutit ihuüksinda. Saalis, mis mahutab ca 100 inimest. Vaatasin filmi, mis esilinastus ÜLEEILE. Üksinda kinosaalis. Absurd. Veidi aja möödudes lisandus saali veel kaks inimest. 60 krooni eest saada kinosaalis personaalseanss, pole paha, kuigi kasumisse see kino niimoodi küll ei jõua.
Peale filmi käisin seal inimtühjas jumalast hüljatud kaubanduskeskuses ringi ja mõtisklesin selle üle, kuidas pikaajalist mõju igasugustel viimase aja kampaaniatel pole. Keskus on hoolimata kevadisest moeäratusest ikkagi tühi. Järelikult on raha asjata raisatud. Kuhu on jäänud pikaajaline planeerimine, kaine mõistus ja lihtne matemaatika? Pole üldse meelevaldne avaldus, et paljud kaupmehed pole teinud isegi arvutust et mitu paari või mitu tükki eset X on neil tarvis müüa, et oma boks kaubanduskeskuses ära majandada. Nad on olnud oioioi kui naiivsed, lausa ülbelt naiivsed, lootes, et kaup müüb end ise.
Viimaste aastate jooksul on avatud uued uhked hiigelsuured, mõõtmatult avarad, kriitikute poolt stiilseks tituleeritud ja meedias kah piisavalt positiivset kajastust leidnud kaubanduskeskuseid. Ometi on mõned avangardistlikumad neist inimtühjad. Sama keiss Tartus, Rakveres ja isegi Tallinnas. Mu meelest pole Eestis nii palju inimesigi, keda sinna jätkuks kaupu tarbima.
Aga tühja neist kaubanduskeskustest, ehk saab neisse hoonetesse kunagi koole või muuseume rajada.
Tsirkus Barcelona
Barcelona is the kind of town where you might get surprised - by a thief cutting off your handbag, prostitutes on the main street, drug dealer in the harbour, angry pantomime chasing after your quater of Euro - but also by extremely nice people talking in body language, because English is nothing they would understand, extremely fancy tapa-bar, but also surprisingly bad paella diner, cheap wine and fashion prices compared to Norhern Europe and Estonia as well, fantastic art and architecture - Picasso, Mirό, Gaudί. Barcelona appears to be a kind of a town where I surprisingly wouldn't want to live, yet it was amazingly fun and fabulous to visit and meet some as fun and fabulous people, even though they all were Estonians. Vamos a la short tour!
This is what I do. Chase after funny consumer-society phenomena that I can laugh over. Imagine, this building here is one of the most famous Antoni Gaudi's piece of architecture. It's always surrounded by dozens of tourists taking photographs of it - and then there's this huge larger-than-life Guess poster on the neighbouring house. So what it is being renovated and the surface can be covered with ads - why does it have to be that lame? I bet the first you noticed was the boobs of the lingerie-lady not the surreal form of the exterieur of Casa Battlo.Well this is another thing I look for when travelling. Grafiti. For me I guess the most expressive form of art - rebel and somewhat intelligent, persistent and fragile at the same time.
Estonian socks by mail
Nimelt haaras mind Kadri soovitusel kodumaise ettevõtluse toetamise tuhin. Selle tulemusena tõi kuller täna mulle otse koju viis paari Eestimaiseid Suva Etnosokke, mis ma paar päeva tagasi internetist tellisin. Olen ise jube rahul ja mul on hea meel, et vähemalt mõnedel ettevõtjatel nupp nokib ja on ühendatud nii eestimaisus kui ka kõikjal kuulutatav, kuid reaalsuses kohati kaheldav hi-tech internetiühiskond. Samas kategoorias õnnelik olin ma siis ka kui ostsin mobiiliga ühistranspordi kuukaardi - oli selline tunne, et ma ei pidanud lillegi liigutama ja sain vajaliku tehingu käppelt tehtud. Mida tülgastavamad tunduvad näotud kaubandusasutused, seda khuulim on kui mõni rõõmuhetk saabub inimeseni mugavustsoonist lahkumata. Konkurss kiida teenindajat tuleks praeguses situatsioonis asendada konkursiga kiida ettevõtjat? Ja pealegi - äkki kõik need armsad etno-asjad ühendavad kuidagi nii Eesti inimesi kui oma maa toodangu tarbimist.
Subscribe to:
Posts (Atom)
