Uhkeimad jõulud peetakse kaubamajas või filmis. Õnneks mitte täiuslikuimad!?

Miks mulle naised ei meeldi?

Tihti õpivad nad ärijuhtimist ja võõrkeeli (aga mõnikord ka kosmeetikuks). Nad käivad kolm-neli korda nädalas aeroobikas; nende boyfriendil on OÜ või AS; nad käivad kord nädalas sõbrannadega klubis tantsimas ja arvavad, et Dolce&Gabbana, Versace, Armani või Calvin Kleini nimi peab välkuma vähemalt(!) ühel seljasoleval rõivaesemel. Neil on tumepruuniks/kollaseks/rõveoranžiks kõrbenud näo- ja kehanahk pluss kunst-, geel- või kangasküüned. Vähemalt üle kahe päeva käivad nad oma kuivanud nahka solaariumis “värskendamas”, et jumala eest mitte mingiks keskmiseks kahvanäoks muutuda. Niisutavaid kreeme kulub rohkem kui mehel bensiini bemmi tarbeks. Meigita ei lahku nad kodust iialgi! Tikk-kontsaga kingi on neil rohkem kui köögis taldrikuid. Nad otsivad end iga nädal erinevate klubi- ja peoportaalide galeriidest (nad soovivad üle kõige saada kuulsaks) ja usuvad Cosmopolitani armu-, seksi-, ilu- ja moenõuandeid. Puhkamas käivad nad Egiptuses, Türgis või Kanaaridel. Tänaval, Viru Keskuses, vanalinna butiikides või Stockmannis tulevad nad vastu kahe või kolmekaupa ning hoolimata sellest, et ühel on vesinikuga blondiks söövitatud ning teisel süsimustad imeõhukesed karvad, mida kunagi nimetati juusteks - näevad nad kõik TÄPSELT ÜHESUGUSED välja. Ja kogu selle õuduse juures arvavad nad, et on maailma pandavaimad eided.

Sinu jõulud?

Kujuteldavad jõulud: mõtestatud pikk nädalalõpp perega maal vanaisa juures looduses, koduvein küünlavalgel ja ühised mälestused ajast kui kaubamaja polnud veel kirik ja shoppamine religioon. Reaalsed Jõulud: säravasse pakki topitud suvalised asjad kaubanduskeskuse jõuluosakonast peale kahetunnist rasvase toidu manustamist televiisori saatel äärelinna liisitud majas. Paradoks: Kujuteldavaid jõule reklaamitakse kui idülli ja saavutatavat reaalsust läbi materiaalsete hüvede (e reaalsete jõulude). St. enne kui asud oma jõule veetma, astu kindlasti läbi kaubamajast/kaubanduskeskusest/hüper-või supermarketist ning osta endale ja kõikidele keda tunned tavaari, mis "aitavad" sul veeta idüllilisi (e kujuteldavaid) jõule. Inimeste rumalusel pole piire. Turundusinimeste rumalusel (mida nad ise peavad kavaluseks) pole samuti piire. Ja ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks selle reaalsuse ohver. Hullus.

Uhke koht see Tartu

Äsja jõulutuledesse lülitatud linn. Paljudest kohvikutest õhkuv koogikeste, hõõgveini ja ülima pidulikkuse hõng. Ja kõige ilusam koolimaja maailmas - Tartu Ülikool. Mööda linna ja eriti vanalinna ja eriti ülikooli peahoone ümber sagivad uhketes rüüdes väärikad prouad ja musta pika mantliga härrad. Korporandid kandmas uhkusega oma teklit ning paljud noormehed toomas keemilisest oma kilesse pakitud värsket ülikonda. Piisab ühest tiirust kesklinnas, et tajuda - see ei ole mingi tavaline päev - on reede, 1.detsember, Tartu Ülikooli sünnipäev. Linn täis uhkust, au, väärikust, akadeemilisust ja ülimat pidulikkust. Suures uhkes aulas võtavad sõna vähemalt (!) Ilves, Jänes ja Aaviksoo. Peetakse kõnesid, surutakse kätt, rõõmustatakse Alma Materi üle, jagatakse lilli, juuakse kohvi ja süüakse torti. Õhtul on ball - aasta oodatuim ja tudengite jaoks üks esinduslikumaid pidusid, kuhu oma nina pista. Tantsitakse, nauditakse glamuurset programmi ja õhkkonda. Peale balli minnakse traditsioonilisele Poslebalale või vähemalt oma parimate ülikoolisõpradega kuhugi natuke veel pidutsema. Keegi ei taha, et selline imeline päev otsa saaks. Toredate inimeste kontsentratsioon on Tartus alati kõrge olnud. Oh õndsat tudengipõlve!

Mulle meeldib, et Hõbemäe suurim mure selle nädala EE-s on daamide kleidid iga-aastasel presidendivastuvõtul, ja kuidas küll tuleksid kõik kutsutud prouad toime vastuvõtu läbiviimsega Tartusse - kaob ju võimalus astuda limusiini otse juuksuritoolist, maniküürist või kleidisalongist. Sellest on mul küll kahju, et daamide kleidid said olulisemaks kui Tallinna-autonoomia hajutamine. Aga üks teine asi, millest ma lihtsalt aru ei saa on see, et miks Rahvusraamatukogu garderoobitädid peavad kandma rohelisi kittel-põllesid. Jah, tegelikult peavad sama tegema ka Tartu Ülikooli raamatukogu garderoobitädid. Kahju, et armsad hallipäised vanatädid, kes nagunii numbriandmislahingut peavad, on sunnitud lisaks olelusvõitlusele töökohal kandma ka voodilina-materjalist sinist või rohelist kittel-põlle. Võeh!

Studio Barbie 2006

Mis? STUDIO BARBIE 2006 - Mattel toob Barbie kaubamärgi all välja väikestele-roosadele preilidele mõeldud rõivabrändi; seks puhuks korraldati aktsioon, mille käigus pildistati väikseid roosasid preilisid kandmas Barbie-rõivaid reklaami tarbeks. Fotosessioon nagu fotosessioon kunagi. Kus? La Fayette'i kaubamaja. Pariis Millal? 31.oktoober 2006 Miks? Tänapäeval kujundatake bränditeadlikkust ja ostuharjumusi juba lapsepõlves.

1. Kõigepealt tuleb üles ehitada väike-roosa-stuudio ja värvata väikesed-roosad-preilid modellideks. Seejärjel tuleb nendega armsalt ja sõbralikult tegeleda, neile veelgi-armsamad-väikesed-roosad riided selga anda ning neid sättima hakata. Ees ootab pildistamine. "Minu elu esimene modellitöö." 2. Seejärel tuleb neesamad emme-issi-lumehelbekesed ära föönitada, nende juustesse krunnide sisse paberit toppida, et nad võimalikult miki-hiired välja näeksid ning vajadusel ka natuke mukkida ja toode hakkab juba looma. "Kohe-kohe astun poodiumile ja mind pildistatakse. Oijee!", mõtleb väike-roosa ja lehvitab eralduslindi taga säravale emmele, kes aeg-ajal baby-Diori osakonda kiikab ja samal ajal shopata püüab. 3. The Hetk on saabunud. Poos. Shoot. Little Barbie letsgo.

4. "... oi, onu... jaa, täitsa hästi oskad pildistada" - "... kuigi ma ei saa vist päris täpselt aru, miks ma niimoodi kangelt pean seisma, aga okei:)" 5. Ja lõpuks registreerib mustas ürbis prillidega ja suure Louis Vuitooni märkmikuga madame väikse-roosa Emme uueks püsikliendiks, annab lumehelbekesele suures roosas paberkotis Barbie-nänni ja kõik naeratavad. :) Väikesed logomaanid letsgo!

Hajameelsed miljonärid

Selle nädala (02.11.2006) Eesti Ekspressi A-osa leheküljel 33 on foto Venemaad Eurovisioonil esindanud meeslauljast, kes on kutsutud Moskvas toimunud miljonäride laadale (aga kes ise saja rikkaima miljonäri hulka ei kuulu), ja kelle Yves Saint Laurenti vöö on tagurpidi tema teksade peal - ta on vöö läbi aasade ajamist valelt poolt vale pidi alustanud, vöö pandlal on selgelt eristatavad tähemärgid Y S L, aga see mees kannab oma vööd nii, et on L S Y ja kujuta veel nüüd ette neid upsidedown. Unustas? Või naine kinkis talle hullult kalli vöö ja mees ei pööranud vöö pandlale erilist tähelepanu. Või on ta hoopis rebel stiilis mind-ei-huvitagi-mis-firma-vöö-see-on-peaasi-et-ta-mu-D&G-teksaseid-üleval-hoiab. Hihi.

Päris Pariis

„Kui sa kusagilt midagi otsid, siis Pariisis on see kindlalt olemas.“ - Pariisis on tõesti kõike, mida sa võiksid soovida näha või kogeda: ilusaid inimesi, koledaid inimesi, rikkaid ja vaesed, värvilisi ja valgeid, odavat ja kallist... võib öelda, et igast linnast leiaks kõike natuke, aga Pariisis tunneb seda eriti hästi omal nahal – kõik võib juhtuda... või siis mitte juhtuda. Segadust rohkem kui Itaalias. Rõõmustada võib odavate metroopiletite ja hea ühistranspordisüsteemi pärast, tohutute kunstiväärtuste, vaatamisväärsuste ja silmailu pärast kesklinna ilusatel väljakutel ja tänavatel. Kurvastada võib selle üle, et hotelli broneering on teadmata-interneti-avarustesse kaduma läinud, et isegi hotelliinimesed ei oska korralikku inglise keelt ning üleüldse ei kohta sa siirast rõõmu sinu Pariisis viibimise üle. Jah, kui sa just oma parimale sõbrale ehk külla ei lähe. Pariislased arvavad, et nemad ongi maailma nabad. Nad naeratavad vähe, ei vabanda kui trügivad (täielik vastand inglastele), jõllitavad kui sul on midagi huvitavat seljas (täielik vastand ameeriklastele, kes üldse teisi inimesi tähele ei pane, aga samas arvavad samuti, et on maailma nabad), nagu ma juba ütlesin, inglise keelt ei armasta ega taha rääkida ning võivad olla surmani tüütud. Lisaks ei meeldi neile ülemäärane märgistus ei kauplustes ega tänava viitade/siltide osas. Vähem täpset ja kontreetset infot oleks justkui parem – vaata ise, kuidas hakkama saad. Aga prantslased on ilusad. Minu arvates palju ilusamad kui itaallased. Turistikohtade inimesed ei ole enamasti prantslased, või kui on, siis kusagilt provintsist, aga samuti ilusad. Aga poes, metroos, bussis, pargis... kui oskad eraldada need vähesed tõelised prantslased paljudest muudest kirjutest inimestest, saad aru, et nende näojooned on ilusad, ning nende ilu võib tõepoolest peituda hoopis riiete all. Näiteks pesus. Noored prantslannad on nagu kõik ülejäänud noored euroopa preilid – kannavad pikki ratsa-saapaid, skinny-jeanse ning moodsaid avaraid ruudulisi või mustasid jakikesi ja suuri märsse. Või siis leggingseid ja printsessi-kingakesi. Ühest küljest nad justkui teesklevad, et on sügis-talvine hooaeg ja lisaks kauplustes õhutatavale jõulumeeleolule tuleb sellele ka ise kaasa aidata – kanda muidugi talveriideid ja –aksessuaare. Teisest küljest on aga ennelõunane päike nii ere ja soe, et võib isegi veidi päikest võtta ja ma ei liialda kui ütlen, et 30.oktoobril oli sooja vähemalt 20 kraadi. Moes on see, mis igal pool mujalgi.

Ülbed aga ilusad need prantslased. Või õigemini - väga prantslaslikud - ma ütleks, et kõik stereotüübid kehtivad. Samas kui eestlaste kohta ei saa minu arvates öelda, et me oleme väga eestlaslikud - kord me olema nagu ameeriklased ja kord nagu venelased ja siis teeskleme, et peaaegu nagu soomlased jne. Identiteedikriis, eks. Prantslased seevastu on väga eneseteadlikud.

Logomaani jutud

Hulludel päevadel nägin Kaie Kõrbi. Täna uues Emporio Armanis nägin Maria Avdjushkot. Einoh, ma olen kindel, et see ei näita mitte midagi. Kaie Kõrb on juba käinud või kindlasti tulevikus külastab uut Armanit Tallinna City’s (te ju ikka vaatasite seda Pärlipeegli saadet, kus Imre Kose rääkis Vertigost ja arenevast innovaatilisest hüperkuulist Tallinna City'st, eks?) Ja Avdjushko on vähemalt ühe korra Hulludel Päevadel käinud. Sellised kollased uudised, et te teaks. Tegelikult ma tahtsingi kommenteerida seda Armani asja. Esmaspäevase varajase pealelõuna kohta oli seal õudselt palju rahvast, kõik urbanistlikud moenaised vaatasid huvitatud ja asjaliku näoga rippuvaid ja riiulile asetatud hilpe ja küsisid blondidelt musta riietunud klienditeenindajatelt (mitte müüjatelt!) nõu või abi. Üks klienditeenidaja (jumal hoidku sõna kassapidaja kasutamise eest!) seletas kassasse pöördunud kliendile naeratavalt ja üli-üli sõbralik-heasüdamlikult, et jube kasulik oleks vormistada ka kliendikaart, a la „alates 5000-kroonisest ostust saab nii ja nii palju allahindlust ja alates 10 000-kroonisest ostust nii palju ja 30 000-st niipalju... jne“. Klient oli veidi üllatunud ja küsis üle, et „misasja, esimene allahindlus on alates 5000-st jah?“ (klient oli ostmas paaritonnist pesukomplekti). Aga – mulle tohutult meeldis sisekujundus ja läikivad mustad pinnad ja kõrge lagi ja väljapeetus. Ja kuna päris palju linnabeibesid oli sel tunnil uues Armanis liikumas, siis ei olnud seal ka sellist ahistavat ülimat jälgimist tunda. Vot see mulle meeldis. Ja ühed lillad neljatonnised kingad jäid ka mu radarile tiksuma. Täpilisest sametist pluus ka (6300.-). Hiljem tänaval ma mõtlesin isegi, et järgmine kord tööintervjuul kui palgasoovi küsitakse, siis ma ütlen, et ma tahaks nii palju, et jaksaks Armanist endale värki osta. Kõrvalasuv Nude oli sisekujunduselt sama postmodernne ja kena, aga sisult nagu iga teine väike mõttetu üle-eelmise hooaja kraami müüv butiik. Ja Reet Linna tagumik pühapäevases Tantsud Tähtedega saates oli ikka kohutavalt üle polsterdatud-kokkutõmmatud-surutud, kleiti topitud, nagu kukuks kohe ära.

PS! Ei maksa unustada, et Emporio Armani on Armani kaubamärk, mis on suunatud nooremale ja mitte nii ostujõulisele kliendile kui Armani Couture vms. Emporio on Armani "odav" allbränd.

Hullud rallid

Rääkisin eile Multikategelasele vähemalt viis minutit, kuidas ma lähen Stockmanni ja Kaubamajja ostuhullusele eksperimentaalset vaatlust tegema. Ja täna, mis ma näen – Aktuaalne Kaamera oli seda minu eest teinud. Wtf. Jajaa, ma kindlasti tean väga hästi, et ma poleks esimene ega viimane, kes vaatleb ja analüüsib neid tohutuid kilekoti-kampaaniaid, aga ma poleks uskunud, et AK seda teeb. Kui Stockmann teaks midagi suhtekorraldusest, ja Kaubamaja suhtekorraldajad seda nägid, siis palju õnne, AK ja riigitelevisioon just praegu õhutasid veel rohkemaid inimesi olema lollakad ostumaniakid ja minema kaasa selle jõleda tarbimismaaniaga, mis juba niigi kimbutab kõiki neid Ego ja Magnet kaartide kasutajaid. Aga ma tõesti poleks arvanud, et ETV sellist kommertssaasta propageerib. Või noh, olgem ausad, mina kui pooleldi PR-mõtlemisega kodanik, oleks nende uudiste jõudmise üle AKsse tõtanud sinnasamma poodidesse shampat ostma. Kerge irooniaga muidugi.

2X Glamuuriüritus

Eesti glamuurikad on ikka "superb lahedad" (loe: ülepingutatult feigid). Nad naeratavad, näevad ilusad välja, on piitspeenikesed ja pringid, joovad kokteile ja lobisevad lakkamatult, kõlgutavad jalga, suitsetavad ohjeldamatult, helistavad või välgutavad niisama oma Nokia trendikollektsiooni telefone, rüüpavad Cosmopolitani või Bloody Mary’t ja kädistavad edasi. Fotograafi lähenedes võtavad nad sisse oma parima poosi ja naeratavad veel laiemalt oma valgendatud hambaid. Juba kaks kolmapäeva järjest on mind erinevatel põhjustel kutsutud kohalikele glamuurikatele trendikasse lounge’i. Eelmisel kolmapäeval oli see peaaegu, et disaster – tohutult rahvast, ilmselgelt liiga vähe ruumi, seisad ja ootad ja siis ei näe seda, mille pärast kohale tulid – näiteks ükskõik-mis-moemaja-kollektsiooni sügis/talv 2006/07 esitlust. Ürituse probleem oli see, et inimesi oli kutsutud(või tulid nad ise?) liiga palju ja minu probleem oli see, et ma seisin vales kohas (mujal polnud ruumi). Sel kolmapäeval oli vähemalt alkohol ja suupisted tasuta, inimesi ja õhku oli rohkem ja ma teadsin, et peab feik olema. Minu probleem oli see, et peale ühte Cosmopolitani meenus mulle, et olen autoga ja loobusin inimeste passimisest ja jala kõlgutamisest. Näod olid samad, fotograafid olid samad, ajakirjanikke ma eelmisel korral ei näinud, sel korral nägin kahte. Mõtlesin, et mulle jubedalt meeldib neil üritustel käia ja vaatluseid teha, ma võiksin olla juba glamuurikate vaatlusspets ja superkriitik. Mõlemal korral peale turvamehele naeratamist, trepist alla laskudes ning tänavale värske õhu kätte jõudes olen ma omaette selle võltsglamuuri ja tahan-tunda-ennast-tähtsana-ürituse käest pääsemist sisemiselt irvitanud. Kui silmakirjalik saab veel olla? Loe ka:http://www.femme.ee/aktiivne/sotsiaalia/2976

Smart vs casual

Rõivastumine piirab, või vastupidi vabastab inimest igal tema sammul. See, mida inimene endale hommikul, pärastlõunal või õhtul selga paneb, mõjutab tema käitumist ja olekut tõenäoliselt terve selle aja kui ta vastavates rõivastes on. Vastupidiselt stereotüübile ma ei ütleks, et ülikond või kostüüm piirab ja teksad vabastavad. Ühest küljest ülikond/kostüüm jah piirab käitumast labaselt, lärmakalt, ebaadekvaatselt, liiga humoorikalt, rumalalt, mõtlematult..., teisest küljest vabastab see kohtustusest olla ‘tavaline inimene’ – vabastab väljendamast ja esindamast iseennast kui isiksust, ühte ja ainsat eksemplari, vabastab sellest ei-tea-mida-peale-hakata vabadusest. Ma ei väida, et ülikond raamistab ja matab isiksuse, see võib vabalt anda ka sära ja joont juurde, point oli stereotüübile vastuvaidlemises. Samamoodi ei saa öelda, et tõmbad teksad ja jalga ja tunned, kuidas kontorirotist sai vaba hing. Ei-ei, tõmbad teksad jalga ja surud ennast võibolla rohkem raami kui kostüümis – oled nädalalõpu, vabaaja, maa vms kunn – aga kui vabam rõivastumine eeldab ka vabamat käitumist, siis see vabam käitumine ometi satub olema mingit liiki, mingisse kasti mahtuv tegevus, see sinu vaba-aja-imago piirabki su tegevusvälja. Et kui sul on hirmkallid disaineriteksad, siis sa ju teatud kohtadesse ei lähe ja teatud asju ei tee? Kuigi rõivastuses kehtivad pigem stereotüübid kui neile vastuväljamõeldud faktid, tuleb mõnikord tunnistada, et ülikond siiski piirab ja teksa vabastab. Kontorist suvilasse noh.

Kvaliteetaeg

Käisime Multikategelasega Udupeenes Restoranis tähistamas. Ootasin seda juba mitu päeva ja kujutlesin, kuidas ma ennast üles löön ja päev otsa kodus sättimisele pühendun.

Reaalsus oli reaalsus ja tund aega enne kokkulepitud kohtumist Raekoja platsil olin ma alles lõpetanud sotsiaalse turunduse kompendiumi lugemise ning hakkasin kiirustades sättima. Õnneks teadsin täpselt, mis ma selga panen. Juustel oli muidugi suht ükskõik, mis ma nendega teha üritan ja ma loobusin lõpuks. Istusin autosse ja avastasin, et tänane outfit minu Kit’iga kohe üldse ei sobi (noh, et kui juba Udupeen Restoran, et äkki oleks pidanud musta takso tellima). Hirmkõrged ja –ebamugavad (aga hirmilusad!) kingad muidugi ei olnud ka absoluutselt mõeldud pedaalide vajutamiseks.

Vabakal peale parkimist kohendasin korraks kleiti ja vaatasin autoaknalt enda peegeldust. Justkui sobis – aga – juba esimesed 20 meetrit neil kingadel tippimist tegid põrgupiina, niiet esimene peatus oli enne Stereo ette jõudmist. Siis avastasin, et aluskleit ronib mööda keha aina kõrgemale ja kõrgemale ja läbi heegeldatud kleidi pealmise osa võib vabalt mu tagumik ka juba tagapool kõndijatele näha olla. Teine peatus Stereo tualetis. Kolmas peatus oli kokkulepitud Raekoja platsil.

Multikategelane nägi imehea välja. Kuigi tal juhtus ka reaalsus ja viigipüksid olid vales linnas. Õnneks oli seal restoranis teisigi teksadega (aga vähemalt pintsakuga). Elu nagu filmis. Muide, keegi, kes käis ka hiljuti deidil, mis oli juba ammu kokku lepitud ja kauaoodatud juhtus ka reaalsus ja kauaoodatud deidist sai lähme-juba-ruttu-mul-on-kõht-tühi deit. Igaljuhul, aperitiivi baaris oma vabanevat lauda oodates võtsime mojitod, mis maitsesid täpselt sama hästi nagu Angeli omad. Ja see juba on midagi. Seejärel compliments from the chef (pisut liiga oliiviõlised oliivid, tomatid ja seened), eelroaks tomatisupp pestoga (ainult natuke nagu vedeldatud ketshup), bruchetta(superb) ja siis juba põhiroog: grillitud lõhe imeheade lisanditega ja Multikategelasel part sama imeheade lisanditega, eks? Teenindus oli hea, ja õnneks mitte liiga püüdlik, vaid täpselt sobiv. Ja tegelikult, hoolimata toidust ja muust, mis sel puhul võiks huvitada, pean ma tippsündmuseks seda restoranikülastust üleüldiselt ja Seltskonda. Aeg võikski nii kvaliteetne olla. Kogu aeg.

Peoplewatching II

Allpool kirjeldatud kursusele minnes ning õppehoonesse astudes tuli minu taga üks keskmisest värvilisemalt ja väga hästi riietatud blond tsikk, kes astus välja mini-tugitoolautost Smart ja hüüdis juhile järele: “Ma helistan siis kui meil lõuna hakkab!” Selge. Ta läheb samma kuhu minagi. Ma ei tea, kas ta teadis täpselt kuhu minna, või tuli minu järel (mul olid ka keskmisest erinevad riided seljas, kuigi üldse mitte nii udupeened), aga samas klassiruumis, samas pingireas ja isegi ühe tühja tooli vahega istusime lõpuks kõrvuti. Ülejäänud inimesed mulle esialgu silma ei torganud ja kedagi erilist ära ei tundnud. Välja arvatud suure kaubamaja kunstiline juht, kes tagasihoidlikult end tutvustas, et “tegeleb seal moeteemadega”. “Milline kergendus, et kõik ei ole kilekotid”, mõtlesin, sest ega ei või teada – minul olid selle kursuse suhtes kõrged ootused, aga oleks võinud olla ka täielik saast. Teine inimene, kelle peagi tuvastasin oli ühe kohaliku kuuma tibibändi liige. Ma alguses õudselt kahtlesin, kas see on tema, sest ta tundus lühem, kõhnem, prillidega, ilma meigita ja nägi kenam välja kui sopaajakirjanduses. Seltskond oli üldiselt kirju ja mõned seal väga kummalistel põhjustel. Nende riietumisstiil oli suuremas osas tavaline või mõne trendika detailiga rikastatud. Oli tädilikke seelikuid, Seppälä sametjakke ja suvalisi tibi toppe. Aga oli näha, et omal moel oli igaüks püüdnud selga panna midagi, mis tema moe(teaduse)huvi väljendaks. Iseasi, kui hästi see õnnestus. Igaljuhul, kas lähedase asukoha või tõelise silmatorkavuse tõttu jäi minu lemmik-sala-analüüsitavaks Rikas Tsikk. Ääremärkusena ma ütleks, et see, et ma tihti kalleid disainerbrände mainin ja neid kandvaid inimesi jälgin, siis see tuleneb sellest, et igal pool kohtab palju inimesi, kes endale firmasilte külge riputavad, ometi suur osa neist on pärit tänavalt, turult või mustade Aafrika meeste pampudest. Ometi ihaldatakse neid ja arvatakse, et see teeb parema inimese. Ja minu salahobi on neid märke otsida ja lugeda ning aru saada, mis on feik ja mis mitte. Üks moeteooria väidab (tegelikult on see iseenesestki mõista), et kallid disainerbrändid näitavad tihti inimese sotsiaalset kuuluvust ja klassi ühiskonnas. Madalamad klassid püüava end märgistades kõrgemaid jäljendada. Teatud piirides võib sellele vastu vaielda, aga jäägu see praegu. Mul jäi ju Rikka Tsiki kirjeldamine pooleli. Rikas Tsikk(32) nägi välja väga väljapeetud, elegantne ja kallis. Näo ilmete ja kehahoiaku poolest ning mõnel määral ka kõnemaneeri poolest meenutas ta mulle ühte minu kunagist kergelt naiivset, kuid ülipüüdlikku trendikat seltskonnalõvist sõbrannat. Võibolla mõnes asjas pisut rumal, aga elus edukas. Rikkal Tsikil oli roosa D&G käekell, Juicy Couture’i kott, kirju Moschino jakike, samas stiilis kõrged tikk-kontsaga kingad, teisel päeval kollasest krokodilli nahast stilettod, D&G vöö, Burberry patsikas (olgugi, et scrunchy), vähemalt kolm hambakaunistust ja pärlitest kõrvarõngad. Moe- ja elustiili ajakirjade klassikaline ideaal. Esimesel päeval kirjult elegantne, teisel plikalikult ja trendikalt röövlitütar Arabella. Elab juba 14 aastat Saksamaal ning oli abielus aadlikuga(!). Rikas Tsikk on tegelikult udupeen proua, kellele lihtsate inimeste huvid ja mõtted korda ei lähe. Eestis ei shoppa ta tõenäoliselt kunagi. Sel kursusel oli ta vaid AP-de saamiseks ning igasugused moeteooriad kõnnivad temast tulevikus kauge kaarega mööda, aga selliseid on kuradi hea analüüsida ja teistega võrrelda. Kuhu ma jõuda tahtsin? Sinna, et erandid jäävad meelde – huvitavamad, väljapaistvamad ja säravamad. Rikas Tsikk oli mu lemmik seal kursusel. Millega siis veel tänavapildis ja suure rahva seas esmapilgul silma paista kui rõivastumisega?

Fashion science course

Lisaks sellele, et ma sotsiaalteadustes olen kõrgesti haritud, olen ma nüüd väärinud saama ka “Riietuse ja moe sotsiaalpsühholoogia” kursuse läbimise tunnistuse, mille üle ma rohkemgi uhke olen kui mõnede muude asjade üle üldse kokku. Kaks päeva riietuse- ja moealaseid baasmõisteid, uurimismeetodite ja uurimisvaldkondade, riietuse funktsioonide ja moe teooriate loenguid möödusid nii kibekiiresti, et teise päeva lõpus klassist lahkudes tundus mulle nagu ma oleks suu ammuli 48h järjest lihtsalt kuulanud ja ammutanud, mõelnud ja sõna sekka öelnud. Ahnelt imenud endasse teadmisi, mida ma siiani mitte kusagilt mujalt pole saanud – kontekstuaalne lähenemine riietuse uurimisel, riietus ja mina pildi areng, riietuse tajumine, riided, roll ja staatus – ja seda kõike mitte mingil roosa-manna-eputrilla-kuidas-olla-moekas moel, nagu mõned moe ja turundusealased koolitused kipuvad olema. Vaid ikka tõsiteaduslikult (sotsiaalteadused on soft eniveis, aga see mõjus nende softide seas suht kõvana isegi ma ütleks) ja empiirilisele materjalile toetudes.

Rõiva ja moeteadlaseks pürgimine ei tundu enam nii utoopiline. Aint’, et ma pean selle kavalalt meedia/kommunikatsiooniga siduma. Igatahes, see kõik võib kõlada uhkemalt kui tegelikult on, aga...

Poodides on juba sügis

Pärast hilishommikust kohvitamist Multikategelasega ja kohtumist ühe klassiõega ja ühe erilise K-ga ja pärastlõunast kohvitamist ja algaja gurmaani kokkamist otsustasin ma jätkata suvele omast kergemeelsust.

Itaalia

Puuviljad? Ei. Butafooria. Kallid disanerkotid? Haha. Kindlasti mitte. Seevastu 20 aastat ehtsat Dolce&Gabbanat (20 Years of Dolce&Gabbana).

Food, football, fashion - all pleasure and nothing else

Täna saab läbi viis päeva kestnud Rooma moenädal. Homme sõidan mina Rooma. Nägema, kuidas just on läbi saanud üks aasta tähtsamatest moesündmustest ning kuidas itaallased jalka MM-i võidu üle ikka veel pidutsevad. Itaalia reisijuht ütleb, et toit ja jalgpall on sealkandis A ja O - itaallased elavat mõlema nimel. Kui mitte kõrgemale siis kolmandaks asetaksin mina küll Itaalia rõivadisaini. Moenädala korraldajafirma sai nii moraalset kui majanduslikku toetust peale Itaalia valitsuse ka presidendilt isiklikult. Mõelge milline au ja tunnustus. Eestis ei juhtuks seda kunagi. Samamoodi nagu minu hea sõber ei saaks kunagi Briti Elle'i peatoimetajaks. Aga mõistetav - moetööstusel on Itaalia ekspordis tähtis koht. Itaallastele on oluline trükkida rõivasiltidele made in Italy. Ja neil on põhjust ka - mäletate neid imelisi 3-D Moschino kleite, mis Torino olümpial riikide nimesid kandnud preilidel seljas olid. Neid kleite valmistati 89 tükki - igaüks tõeline meistriteos ja haute coutoure'i musternäidis. Riik, kus on sündinud Giorgio Armani, Nino Cerrutti, Gianni Versace, Elsa Schiaparelli, Gianfranco Ferré, Guccio Gucci, Miuccia Prada, Pierre Cardin, Dolce & Gabbana, Salvatore Ferragamo, Valentino Garavani, Franco Moschino... kadestamisväärselt inspireeriv peab see maa olema!

Peace. The Green one.

Vähe sellest, et inimesed (mina) on nii hullud Asjade Inimesed (mina) – ostavad poest kraami kokku ja nii... aga inimesed tassivad endale koju ka pool loodust ja mõtlevad esialgu, et on jube ägedad (jälle mina). Viskasin just ära suure kausitäie kive. Ma olen oma suure kortermaja koju tassinud loodusest kive (miks ometi), et need siis ühel heal päeval ära visata. Mäletaks ma siis vähemalt, kust iga kivi pärineb, aga kaugel sellest. Igast väga erilisest ja unustamatult ilusast kohast olen ma koju toonud ühe või kaks kivi, millest tänaseks on saanud kivihunnik (nüüd ma mõistan väga hästi, miks eksootilistest kohtadest ja soojade maade paljudes randades on kivide ja muu kraami korjamine keelatud - turistid on ju täielikud idikad. Viivad endale looduse ilu koju ja loodusele ei jää midagi). Ja saabunud ühtlasi ka päev, kui kivihunnik kivist majade magalarajooni aknalaual ei tundu enam kuigi äge. Ega ilus. Ega eriline. Ühtlane hall mass ja raskus aknalaual. Kivid ei ole üldse tänase päeva põhiteema. Vaid see, et minu toast sai ladu. Alates tänasest hakkan ma asju ära kaotama. Risaikling tundub jube keeruline, et peab viitsima ja mõtlema. Prügilat toita on sada korda lihtsam. Või mugavam. Või kiirem. Nagu ikka Tallinnas asjad käivad. Mugavus, laiskus ja raha on need, mis lasevad asjadel kuhjuda. Ja mitte palju raha, vaid mõttetu hulk keskmistes summades raha, mille eest ei saa suuri asju, aga palju väikeseid. Let’s hate it. Ahjaa, viimasel hetkel sain endal sabast kinni ja tulin hiilgava idee peale ülalmainitud kivihunnik mitte ära visata, vaid õue tagasi visata. Kahjuks mitte nende kivide päriskoju, aga vähemalt õue. Puistada metsa alla või teiste kivide juurde või randa või... miks ma peaks need prügimäele saatma. Rumalusel ei ole piire. * Ostuvaba kuu letsgo.

Super Super Supernoova 2006

...oli nagu alati - Super. Kui sinu elu on korvpall, on kindel, et peale otsustavat mängu on järgmise päeva kõikide lehtede ja portaalide esilugu korvpallist. Aga kui sinu elu on moekunst, siis kus on kõik suured pealkirjad, fotod ja ürituse täpne kirjeldus järgmisel päeval? Kus need kohad on? Ja kus on need kirjutised kõik? Ometi on Eesti täis tsikke ja noori poisse, kelle elu eesmärk on väljanägemine ja mood ja kunst. Shoppamine on ajaviide ja meelelahutus, see on elu must be osa. Miks ma ei näe juba täna löövaid pealkirju ja glamuurseid fotosüüdistusi ühelt vähestest Eestis toimutalt red-carpet-eventilt? Kui ma poleks peale kahte Cuba Libret ja maasikamargariitat olnud piisavalt konditsioonist väljas, oleksin ma tahtnud sellest juba eile kirjutada...

Estonia kontserdisaalis oli nii palju ilu ja glamuuri ja korralikku moemaailma sära, nagu ühel moeshowl olema peab. Kõik inimesed olid seal. Vähemalt need, kes tahtsid ennast näidata ja teisi näha.

Umbes viis minutit peale seda, kui ma mõtlesin Helenale saata sõnumi, et "täna õhtul mitte ühtegi kilekoti-inimest", selgus, et noorema kategooria põhiprobleemiks olid öko- ja igasugused keskkonnateemad. Vähemalt pooled kollektsioonidest kasutasid ümbertöödeldud kilet, heegeldatud kilet, taaskasutatud küpsise, kommi ja muid pabereid, maalähedasi materjale ja prahti meie ümber. Hoopis noored kunstnikud olid sellel õhtul kilekoti-inimesed. Õnneks tegid nad seda suhteliselt stiilselt. Need kümme kollektsiooni olid armsad - täis helesinist lootust päästa maailm kõige kurja käest, tekitades külmavärinaid nähes imeilusaid hiina või jaapani paberist tehtud kostüüme. Nad väljendasid mässumeelsust ja looduslapselikkust propageerides alternatiivseid rõivaid ja materjale. Ühest küljest oli see nagu flashback 90ndatest kui kõikidel koolimoeshowdel skoorisid auguliseks lõigatud mustad prügikotid. Teisest küljest oli nähtud kümneid kordi rohkem vaeva ja mustadest prügi- ja kollastest hullude päevade kilekottidest oli asi kaugel. Thanks for that.

Aga ma mõtlesin, et kui zhürii finaliste valis, kas nende soov oligi näha, milline on noorte tõlgendus öko-moest, mis igal pool maailmas on nii hot hot. Või oli see juhus, et 10st umbes 7 kirjeldasid oma kollektsiooni tutuvustuses, et kasutavad alternatiivseid materjale või valmistamise tehnikaid. Ja miks see noortele oluline on? Just siin ja praegu.

Vanemas kategoorias ei olnud selliseid almost sotsiaalseid sõnumeid. Mulle meeldisid vanema kategooria küpsed visioonid ja ülikorralik õmblustöö. Ja üldse kõik - ilu ja sära ja glamuur ja inimesed ja muusika ja need külmavärinad ja koht ja. I loved it, I loved it, I loved it. Ja Aldo Järvsoo järjekordne triumf. Võibolla isegi mitte mitte sellepärast, et mulle oleks tema kollektsioon kõige rohkem meeldinud, aga mulle meeldis tema võit. Ja suhtumine ja teadmine, et seal taga on tõeline talent. Ja see hetk kui laest hakkas sadama sätendavaid litreid ja värvilisi helbeid. See oli tõeline Moepidu, kus pidu inimestes enestes kestis varaste hommikutundideni...

PS! Peale seitset tundi killer-kontsasid, armastan ma neid kingi ja olen nõus kandma lihtsalt 200%-lise visuaalse naudingu pärast.

Kui sa oled Bränd

Kõik maailmakuulsad moekunstnikud, kes kasutavad oma nime kõikidel oma loodud toodetel, peavad olema 1) väga uhked oma nime üle; 2) iseenda üle; 3) kõikide, ja ma mõtlen, KÕIKIDE, oma ja oma disainerite loodud esemete üle. Ma mõtlen, et... kui sul oletame, et on oma kollektsioon, või isegi terve moemaja, siis sina, sinu meeskond ja sinu sihtgrupp, peavad tunnetama SINU NIMEGA asju kui sulle/teile/neile loodutena. Noh, sul endal ei ole väga raske oma nimega elada, eks. Kõik inimesed elavad oma nimega. Aga sa pead elama oma nime ja iseendaga kui kaubamärgiga. Brändiga. Sinu nimi ja sinu bränd on visuaalne pilt inimese peas sellest, milline on tema ideaalmaailm. Kui sa oled lemmikbränd. On vist palju lihtsam olla Dolce & Gabbana kui Diane von Furstenberg. Mõlemad on umbes sama kuulsad ja edukad. Ja mõlemad on nii brändid kui inimesed. Dolcet & Gabbanat on aga kaks -kas nende vastutus omanimelise brändi ees on väiksem? Nad on mehed ka. Diane von Furstenberg on naine, ja teda on üks. Mõned inimesed jõuavad tippu üksinda. Mõned alustavad ja lõpetavad koos. Kui sa lööd oma nime pitserina mantlinööbile ja mansetinööbile ja vööpandlale ja kotilukule, T-särkidest, teksadest ja jakkidest rääkimata, siis sa pead olema ikka f'king tugev ja enesekindel. Mõned asjad on koledad ja neid tahaks tomatitega loopida. Mõni inimene on sümbol jah. Päris Hilton on väga uhke selle üle, et ta on bränd. Aga palun! Ole ka! Sest isegi kui mina ei paneks oma nime tõsikoledatele asjadele, siis selle tõsikoleduse üle me võiksime vaielda kuni järgmise hooajani.

Pidu oli minu meelest isegi nii tore, et ma võiks sellest kirjutada. Aga mul pole midagi öelda. Mõnikord on igal pool nii palju ilu ja headust ja õnne, et see võiks kuuluda muinasjuturaamatusse. Õnneks muinasjutud juhtuvadki inimestega. Nendega, kes märkavad... ilu ja. Asju. Enjoy while it lasts.

Fashion sketch 2

Fashion sketch 1

thank god for fashion. thank god for helena. thank god for people who never ever look bad.

neid kingi esikus Tavaliste Kingade ja Tossude ja Papude kõrval hoida on patt lihtsalt. Need kingad on plastmassist, ei, kummist. Nad on imeväikesed ja nendega saab käia. Nad on neoonroosad ja neil on sellised eriti armsad pehmed mullid tallaks. Need on kõige emotsionaalsemad kingad, mida ma kunagi näinud olen. Inimesed peaksid juba hea tuju nimel omama tervet riiulitäit erinevates värvitoonides Selliseid Kingi.

Fetiš

Ostsin ühed neoonroosad ja ühed eriti-ilusad-sinised õhukesed sokid. Ma oleks tahtnud veel umbes neli paari osta: kollased, täpilised, heleroosad ja rohelised, aga mõtlesin, et hoian kokku. Kui on olemas nii super kenasid sukke ja sokke ja sukkpükse, siis oh jumal, miks mõned naised ikka veel kannavad osta-viis-paari-korraga-maksad-kolme-paari-eest-tennissokke? Ilusamad on paremad. Need on eriti sobiv täiendus juba olemasolevasse põlvikute-sokkide-sukkade-kollektsiooni.

A dream of a shop around the corner

*Valencia 2005

Erinevalt tavapärasest

Kui ma ei peaks tööl käima, jääksin ma ilma kolmest suurepärasest asjast: - fantastilised päikesepaistelised hommikud, et jalutada mööda jõeäärt tööle - lõunapausid, et istuda kohvikus ja jälgida inimesi - suurepäraste ideede välgatused, mis vahel sähvatavad ja mida saab otsekohe ellu viia Näiteks täna hommikul ärkasin ma tavapäraselt 7.42, peale ühte ja poolt korda äratuse edasilükkamist, tegin endale ühe sooja latte ja erinevalt tavalisest, kuumutasin ka piima (kui ma seda poleks teinud, oleks see olnud minu versioon soojast frappest). Erinevalt tavalisest otsustasin ma juustuvõileibade asemel pühenduda iseenda riietamisele. Jätsin hommikusöögi vahele, et hiljem keskenduda ideaalsele lõunale. Niisiis... Must ja Fuksiaroosa. Erinevalt tavalisest võtsin ma käekoti asemel vöökoti - see annab nii palju vabadust. Et te teaks. Valisin musta värvi riided (kleidi, sviitri, pikad leggings'id, jaki ja päikeseprillid) ja eranditult kõik fuksiaroosad akessuaarid (põlvikud, kaelakee, peapaela, vöökoti). Ühe töökaaslase kokkuvõtlik kommentaar: "Märkamatuks sa täna küll ei jää!" Teel tööle arutlesin ma endamisi inimeste üle, kes absoluutselt ei pööra tähelepanu oma välimusele. Veel vähem huvitab neid shefilt ja shikilt riietumine. Aga mis nemad siis teevad? Või miks käia riides täpselt nagu kõik teised? Teate, kes need inimesed on, jah? - need on moodsad inimesed. Ma loodan, et see oli Vassilissa, kes ütles, et mood on neile, kel pole stiili. Rõivastumiskunst on aga hoopis midagi muud. Ei ole raske kanda trendikaid rõivaid, kuid on kunst riietuda nii, et see oleks stiilne ja originaalne. Jah, tohib ja on isegi väga oK korjata iga hoooaja trendide hulgast üles just Sinule parimad palad, kuid ei ole väga originaalne kanda absoluutselt kõike, mis on parasjagu Cosmopolitani, Stiili või isegi Elle'i moelehekülgedel. These are just tips... You create yourself (oi ma olen slogani inimene). Ideaalsete lõunapauside ja suurepäraste ideede peatükk coming up... Seniks - Mine riieta ennast!

Saabaste surm

Alguses olid mustast samsist pikad suurte kuldsete pannalde ja mustade nööridega allakeeratava ülaosaga saapad. Madala tallaga, number 39. Soojad ja eriti mugavad. Kõige ideaalsemad pikkade säärtega saapad, mida ma kunagi näinud olen. Jalas eriti lahedad, kui ilusti kanda. Oli umbes 1990.a ja ma käisin vanematega külas. Esikus jalanõude juures kulli mängides ütles minu suur 8-aastane sõbranna (mina olin siis 5): “Oh, millised saapad, ei tea, kelle omad need on?”. Mina vastasin suure uhkusega: “Minu emme omad!”. 2005.a augustis, 15 aastat hiljem, leidsin ma need samad saapad vanemate voodi alt nukralt kilekotis konutamas. Aga välimuselt täpselt sama uued ja ilusad. Välja arvatud muidugi need liiga kitšid kuldsed pandlad ja jäigad mustad saapanöörid sääre ülemises osas, taga, lihtsalt kaunistuseks. Nöörid ja pandlad ma eemaldasin julmalt. Tegin saabastele väikese iluoperatsiooni ja asendasin mustad nöörid roosa lindiga. Nad polnud nende aastatega isegi tolmuseks läinud. Harjasin ainult natuke ja ready they were! Pealegi, enamik inimesi arvas, et need on Vagabondi või Bronxi selle sügis/talve kollektsiooni vähemalt 2000.-kroonised mudelid. Võttis täpselt viis kuud, et need pikad täiuslike säärtega saapad sureksid. Talv, lörts, vihm, sool, liiv... you know, tere tulemast Eestisse. Ilusate jalanõude tapalavale. Ma viin nad nüüd prügikasti. Käisin just korraks esikus neid veel katsumas, et kas ikka maksab ära visata. Esikuhämaruses ei saa väga arugi, et nendega ei sobi enam viisakates kohtades käia. Päevavalguses on nad nii nukrad ja väsinud. Jah, miski ei aita enam. Nad lebavad seal nii õnnetult praegu. Ma panen nad kilekotti ja viin siis õue. Aga igaks juhuks, et nad väga ei kurvastaks, ma panen saapa sisse sildi järgmisele omanikule “kanna neid armastusega”. Need meeldisid mulle väga palju ja enamasti kandsin ma neid suure uhkusega!

Office life

Mulle meeldib tulla hommikul tööle. Enne tööd meeldib mulle juua nurgakohvikus üks cafe latte ja süüa üks croissant. Sellel ajal meeldib mulle lugeda värsket ajalehte ja samal ajal kuulata raadiot, kust tuleb parajasti mu lemmiklaul. Või isegi mitu. Tööl meeldib mulle hommikuti astuda uksest sisse ja öelda "tsau", või viisakamatel päevadel "tere". Siis naeratad, räägid korraks ilmast ja hakkab pihta. Kõigepealt vaatame me üksteist selle pilguga, et mis kellelgi täna seljas on ja kommenteerime üksteist - 3 inimest, vanuses 21, 26 ja 44, neil teistel on pere ja päris elu. Ja nemad ei kuluta k o g u oma raha shoppamisele. Aga - mõnikord kui me teeme pausi, et kooki süüa ja kohvi juua, räägime me sellest, kes millalgi kus viimati shoppamas käis, mida ostis ja mis moes on. Kommenteerime, kritiseerime ja kiidame heaks. Me oleme täpselt nii erinevad, et ühesugused asjad meile enamasti ei meeldi, ja meie arusaam trendidest on samuti 80% erinev. Ometi on mul üks ülemusega ühesugune käevõru ja sekretäri 6-aastase tütrega sama peavõru. Ja kolmas asi, mis mulle tööl väga meeldib on see, et me arutame läbi viimase aja kuumad sündmused, mis äsja on juhtunud. Kultuur, sport, haridus, inimesed, poliitika... Väga isiklikule tasandile ei lasku me kunagi, aga mingi üldise pildi võib kokku panna küll. Enamasti arutame me meie ümber mitte meiega toimuva üle. Ja täiendame üksteist. Sellised vahepealsed tööhetked (või töö vahepealsed hetked) on päris näuditavad!

Moenädalad Eesti moodi

Praegu on see in-between-season, kui sügistalvine mood muutub vaikselt kõige trendikamate silmis igandiks, kuid kevadsuviseid asju siiski kanda ei saa, kuna need on (vähemalt Eesti) ilma arvestades veel liiga õhukesed ja heledad. Meil on lumi maas. Kuigi poest enam saapaid ja kindaid eriti ei leia - ilusaid ja trendikaid ammugi mitte. In-between-season'i ajal kannavad eestlased praegu oma vanu talveriideid ja veel ei julge neid uue hooaja asju osta. Peamiselt just sellesama ratsionaalsuse tõttu - lillelist kitlit ju veel kanda ei saa. Ma ühe korra juba mainisin, et kitlid on moes. Siis on see aeg, et välismaal on just lõppenud moenädalad ja disainerid on tutvustanud oma sügis/talv 2006/2007 kollektsioone (sest kevadsuviseid tutvustatakse juba sügisel, moeäris on nii, et aastas on 2 hooaega ja järgmise hooaja trende esitletakse üks hooaeg varem, ehk siis kevadel talve asju ja sügisel järgmise suve omasid). Igatahes, meil siin on aeg kui kõikides kaubamajades ja kaubanduskeskustes toimuvad moe- ja stiili- ja ilunädalad. Lubatakse talve surma ja igasuguseid selliseid rõõmsaid kevadele kohaseid asju. Loomulikult erakordsust, uudsust, omanäolisust... personaalsust, rõhutatakse, et enam ei ole moes "olla moodne ja kanda moes olevaid asju", vaid inimene peaks (loomulikult stilisti nõuandeid kasutades) leidma "just talle sobiva erilise stiili". How cheesy is that.

Minu meelest on naeruväärne öelda, et "kanna ehteid oma eripära rõhutamiseks" või "ära kanna seda triibulist pliiatsilõikelist seelikut, mis praegu in on, vaid kombineeri oma olemasoleva garderoobi põhjal oma isikupärane selle hooaja stiil".

Kahjuks on need kaubanduskeskuste moenädalad tavaliselt veidi imalad. Esireas istuvad vanaemad lastelastega ja ei mingit glamuuri. Päh päh igatahes.

Nelgipäev

Nelgid on jälle moes. Jah, eriti punased, need nõuka omad. Nelgid on uuekooli trendi-lilled. Pealegi, pärast seda kui kõrvalkontori vanamees oli meie tuppa kaks punast nelki toonud, hakkasin ma mõtlema, et miks mitte - lill on lill ja ega nelk kole ei ole. Muide, kui nelk panna Sprite'i sisse, mitte vette, pidavat ta eriti ilusaks ja kohevile-puhevile minema. Ilu ja kohevus ja puhevus naistele meeldib. Elagu nelgid! Ja kus on kreemitort, viinerid, kartulisalat ja shampanja? Rääkimata pikast valge linaga kaetud lauast, anekdootidest ning pitsist viinast. From Russia with love... Aa, ja James Bondist rääkides - täna hommikul rääkisid kaks raadiomeest kirglikult uuest James Bondi autost (Ford Mondeo) ja siis nad unustasid ennast... järgmised kümme minutit oli sisustatud Bondi auto teemaga ja tema auto imevidinatest ja mudelitest läbi aastakümnete. Päris stiilne tegelikult - mehed räägivadki kõige kirglikumalt autodest ja naistest. Kuigi jah, naistele meeldib ka endast ja oma meeste autodest rääkida.Täna on naistepäev!

Tibitripp Tln-Hel-Stockh

Haa, see nädalalõpu kruiis Tallinn-Helsingi-Stockholm oli kevadine tibitripp, mis mõjus riidekapile ja meeltele värskendavalt, rahakotile laastavalt. Õnneks mu sõbrannad ja ema ja nende emad arvavad ka, et shoppamine is a MUST DO, niiet mu süümekad kestsid umbes kümme minutit, mis kulus oma kontojäägiga tutvumiseks. Ma olen õnnega koos. Mine H&Mi ja sa lähed samal ajal oma vanaema riidekappi. Ma luban. See on hämmastav kuidas mood kordub. Ma ei ole selles iial varem nii veendunud olnud. Ma annaks pool väikest sõrme ühe vanaema riidekapi eest praegu. Veel rohkem trendikad on need, kes mitte kunagi mitte midagi ära ei viska. Sest kõik need koledad kitlid ja närbunud toonidega seelikud-pluusid, taksojuhivestid, katkise tallaga ketsid... KÕIK ON NII IN, et ma hakkan veel taga nutma, mis ma kunagi ära olen visanud. Need veidi robustsed materjalid, augulised pluusid, sitsid-satsid, kortsus linane ja puuvill, lohakas meremehe triip ja luitunud tuhmid kevadiselt udused värvid. Ohh...

Mood massidesse?

Tänase Postimehe majanduskülge täidab lugu sellest, mis on kevadel moes. No minusugusele oli see ikka päeva tipphetk. Kujuta ette, nad kulutasid ju terve lehekülje. Jääb veel oodata, et EPL ja PM kirjutaks moest ja trendidest ka esiküljel. Aga jee! Ma leidsin selle artikli ja rohkem polnudki mõtet lehte lugeda. Kuigi selle loo sisu ei olnud mitte midagi uut - märtsi Vogue'is ja sellistes kohtades puha sama jutt. Igal juhul ma loodan, et mood teeb ka eesti ajakirjanduse veergudel veel revolutsiooni. * täna oli loengus 17 inimest, neist 3 noormeest ja 4 neiut kandsid roosat pluusi/kampsunit/polo **täna loengus tegid ettekannet 2 paari diisli teksaseid aga auditooriumis oli neid kindlasti vähemalt 2 paari veel

Kas sina oled logomaan?

Mõned inimesed o n logomaanid ja mõned inimesed e i o l e. Internetist saab endale tellida Ralph Laureni seinavärvi ja Gucci lumelaua. "Päris elus" saab neid poest ka osta, aga mitte Eestist. Siin oleks isegi kergelt koomiline minna Munakale või Kuutsemäele oma edevalt kergemeelse rõivabrändi nime kandva lauaga. Noh, mina tahaks küll sellist inimest näha, ma pildistaks siis teda ja puha. See oleks nagu vaatamisväärsus. Ma pole ju päris-elus ühtegi sellist näinud. Vogue'is ainult. Aga õigus jah, firma nimi on ju ka vaid äri. Pealegi, raha on maailmas olemas - tuleb ta ainult enda juurde suunata. Isegi siis, kui sind tuntakse kui moekunstnikku, võid sa hakata tootma müslit. Imelik. Mõned inimesed ostavad isegi toiduaineid brändi nime pärast. On siis ilusam, kui kapis on Kellogg'sid, ja mitte maisihelbed? Ja Evian, mitte tavaline vesi? Ma ei kritiseeri - kindlasti on olemas võimalus, et need tõesti on paremad. Pealegi on bränd kujutluspilt meie peas - kui sulle tundub, et Vivacolori idee ei ole päris sinu elu kontseptsioon, osta muidugi RL seinavärv.

Winterfash

Kui ma saaksin, siis ma kõnniksin ainult mööda pehmeid valgeid pilvi helesinise taeva taustal. Ei, ma sõidaks mööda neid oma valge lumelauaga, ma sõidaks mööda puuderlund sealt, kust keegi teine pole veel läinud. Ma ei teaks, et maailmas on koledaid riideid, troppe inimesi, julme sõnu ja mõtlematuid tegusid. Ma näeks ainult helesinist ja valget. Ja päikest seniidis. Vaikust, lõpmatust ja Coldplayd, kes laulab mulle kõrva. Mul pole vaja Chaneli lauda ega Prada saapaid. Need ei sõidaks minu eest. Ja mägede lõpmatuses ei huvita üksikut freeriderit su laua märk, nimi ega logo. Ma arvan, et seal oled ainult sina ja su laud ja maailma äär. Mulle piisaks selles uhkes üksinduses lihtsalt ilust, spordist ja loodusest. Kaks mu väga head sõpra on viimasel ajal üksteisest sõltumatult öelnud järgmised kuldsed (?) laused: 1. "Sa ei kujuta ette KUI hästi ma iseendaga läbi saan!" 2. "Mul pole mitte kellegagi nii huvitav kui iseendaga" Üks neist vihkab talve-sporti (mina armastan) ja teine neist shoppamist (mina armastan). Aga nad mõlemad meeldivad mulle ikkagi väga.

"Mul on samasugune pluus"

- üks mu sõbranna, kes elab Londonis ostis endale Londonis ühest poest (mida seal linnas on... hmm... kaks?) ühe roosa pluusi - mina ei teadnud et ta endale selle roosa pluusi oli ostnud - mina käisin Londonis shoppamas ja ostsin endale poest, mida seal on umbes kaks, ühe roosa pluusi - ma polnud oma sõbrannat neli kuud näinud - ma sain temaga kokku Londonis Chinatownis ühes nurgataguses kohvikus - tal oli seljas SEE SAMA ROOSA PLUUS Mis siin imelikku on? - et sa oled linnas, kus on 11 miljonit elanikku, kellest pooled on naised, kellest veel umbes pooled on võib-olla selle poe sihtgrupp, aga see pood asub äärelinnas ja tõenäosus, et mina sinna viitsin minna on väike ja tõenäosus, et mu sõbranna, kes elab hoopis teises linnaotsas ja kellele ei meeldi riiete poodides käia... - et sul on sõbranna, kes elab teises riigis ja ostab samasuguse pluusi poest kuhu teil kummalgi ei peaks asja olema, ja et SINA ostad temast sõltumatult täpselt samasuguse pluusi - et te üldse üksteist tunnete - et te mõlemad ostsite sellise pluusi linnast, kus on tuhandeid poode ja miljoneid pluuse - et te sattusite olukorda, kus mõlemad teist avastasid, et ka teisel on selline pluus Juhus? - samal päeval kui mina selle ostsin, läksin ma õhtul välja teadmisega, et täna on kauaoodatud päev, kui ma näen oma sõbrannat - ma panin oma uue pluusi selga - temal oli JUHUSLIKULT seljas täpselt samasugune pluus Eestis. Mina elan siin ja tema tuli mulle külla. Ma olin tööl ja ta tuli mulle töö juurde. Ma ei teadnud, et ta täna tuleb. Mul oli seljas SEE SAMA PLUUS. Ta oli vist juba unustanud ja ütles: "mul on ka se...".

Life like a roller coaster*

Et miks selle asemel, et lugeda brändi väärtuse integreerimisest kaasaegsete muutuste juhtimise protsessi, kirjutada, et “elu nagu lõbustuspark”?

Sellepärast, et peale seitset tundi Eesti rahvusraamatukogus, kus su kõrval istub asiaat, kelle laptop on pakitud roosa-lilla triibulisse kaelarätti ning laua peal on arvuti all valge froteerätik, muutud sa piisavalt (enese)irooniliseks, et asjalikkuse asemel võtab võimust “miss huumor” (“naine nagu komöödia”) ja “härra iroonia” (igaühel peaks olema oma härra iroonia, keda saab igale poole kaasa võtta). Aga õnneks on sõbrad, kes toovad sulle keset seda kaost raamatukokku soolaseid ja magusaid lehttaignapirukaid, mida ema on küpsetanud. Ja siis lepid kokku teha kell 8 üks väike drink geibaar Angelis koos oma “geisõpradega”, kes “mitte kunagi ei võta eesmärgiks juua ennast laua alla” (sest et õhtu lõpuks olime me kõik piisavalt meeldivalt vindised). Ja siis räägid neile kõige ehedamaid blondiininalju, tehes vahepeal ise väga blonde märkusi selle kohta, et “minu meelest on nad mõlemad idioodid”. Ja räägid neile mitu roosat asja sa täpselt Londonist ostsid ja kus ja millal neid näha saab. Ja siis te saate laua, mis on “just teile” “reserveeritud”(sest et tegelikult see ei olnud "meile" reserveeritud). Ja siis sa maitsed toitu, mille nimi on “must leib” (sellepärast, et leiba seal eriti pole) ja jood maailma parimat mojitot, nii blueberryt kui ka tavalist. Ja ühest saab mitu... I love these so spontaneous nights, kus sa plaanid minna koju ja olla “hullult hea ja korralik laps”, aga läheb nii nagu alati... * Sellel 1.jaanuaril kui me sõitsime Hyde Parki tivolis maailma kõige hirmsama atraktsiooniga, mida ma endale üldse ette võin kujutada, tundsin ma ausõna surmahirmu. Aga ma ei kartnud eriti. See oli naljakas, sest sealt ülevalt from the very top of London ja pea alaspidi tundus elu ikkagi niiii FUN. M-L mõtles sellel ajal oma reisikindlustuse peale. Ja üldsegi võiksin ma kirjutada tervest “elust” jutumärkides. Miss huumor selline. Ja õnneks - ükskõik, mida ma ütlen - mul on alati vabandus - ma olen Blond.

London

Ma kulutasin Londonis nii palju, et selle eest oleks saanud isegi Harrodsist või Selfridges'st (seal algavad hinnad 300st GBPst) vähemalt ühe asja osta. Ja kui M-Li summa veel otsa liita, oleks me paari asja võrra päris vipimad-tskikid ja võiks hakata punase-vaiba üritustel figureerima. AGA, nüüd tuleb kõikide nende roosade asjade ostmise süümekatest vabanemiseks tööl nii mõnedki tunnid istuda. Tegelikult mõtled oma uute asjade ja järgmise reisi peale. Mina ei kahetse küll midagi - peale neid 38 itemit asju, mis ma ostsin, sh 1 neist Harrodsist (ja see ei maksnud 200 naela vaid 1.60) arvan ma ikka veel, et uued roosad asjad on toredad. Ja pidutsemine. Ja siis Notting Hillis ühes poes oli müügil 1.99 maksnud võtmehoidja, millel oli kujutatud üks naine ja üks mees ja siis lause, mille naine mehele ütles: "Do you still think that buying all this useless crap isn't the meaning of life?" Ja siis me naersime natuke ja ma mõtlesin, et naised on ikka kõik ühesugused. Noh, meile meeldivad ilusad ja kallid asjad ja jutul lõpp. Aga esialgu natuke odavamad will do as well, kui nad näevad stiilsed, ilusad välja.

Ma olen õppinud ära mittemidagitegemise ja siinsamas praegusel hetkel kui ma olen kolm tundi raamatukogus õppimist imiteerinud, tundub mulle, et 21.sajandil ongi kõik feik. Rääkimata nendest Londoni tänavatel jalutavatest ja undergroundis sõitvastest võlts Gucci, Diori ja Louis Vuittoni kottidest nii, et nad kaotasid igasuguse võlu. Ma ei usalda enam kedagi, kellel ma seda kotti näen, enne kui pole veendunud, et ta sai seda endale actually lubada. Ja mitte osta kõrvaltänavalt mustade meeste käest 20 naela eest. Mis iseenesest on juba piisav summa, et selle eest osta ilma feik brändi logota lihtsalt kena ridikül.

Ja siis me nägime veel müügil käekella, mis maksis 80 599 naela (kaheksakümmend tuhat NAELA). See oli suht kole ja ma endale siukest ei tahaks. Mis siis ikka. Diori lillasid stilettosid proovisin ikkagi jalga ja lubasin endale, et hakkan raha koguma. Yeah right. Muide, need Prada tennised, mida ma eelmisel aastal nillisin, olid seal ikka veel alles, aga nad maksavad 200 naela ka niiet ma ei imesta eriti.