Magic of the moment

Seisin oma modernistlikul rõdul ja meenutasin – sooja Eestimaa kevadõhtu taustal, taamal uduvines päikeseloojang, õhku tõusvad lennukid ja mingi vanalinna kirikutorn – seda tunduvalt soojemat Hispaania kevadõhtut, kui mina, Anari ja Anna from Switzerland istusime oma Valencia ajutise kodu uhkel art nouveau rõdul, rääkisime maailma asjadest, jõime õlut, suitsetasime mingeid kohalikke sigarillosid ja olime veendunud, et maailm on meie päralt. Magic it was.

Tihti ma igatsen neid säravaid reisitundeid, milles on kirjeldamatu võlu ja mida kunagi ei saa sõnades edasi anda. Ja see mälupilt pani mind täna endalt küsima – Mis asja ma siin veel teen?

Kurat ma olen eriline!

Geniaalseid reklaame on nii vähe – enamik on keskpärased või lausa maitsetud. Samamoodi on ka firmadega – kõikide firmade turundusspetsialistid käivad koolitustel ühtesid ja samasid “geniaalseid gurusid” kuulamas, kes räägivad iga kord ühte ja sama juttu – “sa pead eristuma”, “sa pead olema unikaalne”, “sa pead jääma meelde”, “leia oma eripära” jne jne. Tulemuseks on palju keskpäraseid ja lamedaid reklaame, turundussõnumeid ja laialdast tavalisust – kõik nad eristuvad täpselt ühtemoodi, kõik nad mõtlevad välja täpselt ühesuguseid “eristuvaid sõnumeid”. Tulemuseks on palju ühesuguseid reklaame, firmasid ja poode, kes kõik on täpselt sama erilised nagu iga teinegi (laenasin selle fraasi kelleltki, kes mind mu blogis väga teravalt kritiseeris, aga thänks enivei). Muuhulgas – inimesed ise on täiesti teadlikud sellest paradoksaalsest “erilisusest”. Ja nad ikka usuvad sellesse. Nad toodavad seda halli massi edasi, ise siiralt uskudes ja raiudes, et “See mida MINA teen, on eriline!”

Riidekapi saladused

*Poistele igav lugeda Tüdrukud käivad tihti Uute, Moodsate ja Eriti Lahedate Asjade jahil – shoppamas, window-shoppamas ning sõbrannadega Uute, Moodsate ja Eriti Lahedate asjade üle kohvikus lobisemas. Nii see lihtsalt on. Mehed ei saa kunagi aru sellest, et kapp on riideid täis, aga mitte midagi selga panna pole nagunii. Peaaegu mitte kunagi. Välja arvatud muidugi siis, kui äsja oled saabunud koju mõne uue ja eriti nunnu garderoobitäitega. Jah, noil hetkil on iga tüdruk peaaegu õnne tipul. Aga see õnn möödub sama kiiresti nagu Vahtramäe Emil uusi koerusi välja mõtleb. Koristasin täna põhjalikult oma riidekappi. Tulemus – üks suur kilekotitäis prügikasti juurde, teine suur kilekotitäis sinna, kus neid terveid ja puhtaid, aga minu jaoks ebavajalikke hilpe rohkem vajatakse. Pluss tulemus kingakapist – kaks paari punaseid surnud jalatseid, üks paar surnud sporditosse. Järeldus 1. Positiivne(ja ema ütles ka): “Vahel ongi vaja inventuuri teha.” Jaa, riideid ei tohiks linnapreilid liiga vanaks ja koledaks kanda ja mis neid ikka kappi kuhjata eks. Järeldus 2. Negatiivne: shopingurõõm on jäänud täpselt ühepäevaseks(heal juhul) naudinguks. Järeldus 3. Kõige hullem: Mõnikord on isegi nii, et see kõige-kõige-hetk on proovikabiinis juba ära, kujutledes, et see uus ese tõesti peaks kuuluma mulle. Tipp on see, kui otsustad, et see sobib, see on perfi ja sa saad seda endale lubada. Ja müüja naeratab nii kenasti. Ja siis järgneb juba langus... ütled rõõmsale müüjale: “see sobis nii hästi, ma vist ostan selle ära...”, kassa juurde minemine, maksmine ja siis – surm. Peale pangakaardi tühjendamist naeratab müüja sulle rahulolevalt ja ütleb “nägemist”, samal ajal kui sina mõtled, et “oli seda nüüd vaja, dziisas kuhu ma sellega tegelt lähen ja raha on ka nüüd nii vähe, et...”. Ohh.

Moodsa aja mured

Mulle meeldib kirjutada. Ja mulle meeldib lugeda. Mulle meeldib see, kui keegi loeb minu kirjutatut ja see meeldib talle. Mulle meeldib siis ka, kui see, mis ma kirjutan, kellelegi ei meeldi. Puhas inimlik edevus. See on lihtsalt minu ekspressiivsus. Mõned siia ajaveebi jõudnud inimesed tulevad siia vanast harjumusest – et vaadata, millest ma kirjutan ja võibolla natuke aimata, mida ma teen. Igapäevaselt me ei suhtle ja üksteise eludest tegelikult palju ei tea. Need inimesed tulevad siia näiteks Orkutist, sest siis nad ei pea minu ajaveebi aadressi meelde jätma – see on ju tänapäeval nii komplitseeritud – pea ei ole prügikast. Isegi mõned minu parimad sõbrad jõuavad siia Orkutist ja selle üle olen ma küll kurb. Neil on meeles nende pangakonto number, isikukood ja kodune aadress. Aga nad ei tea peast ühegi oma sõbra telefoninumbrit, veel vähem siis blogiaadressi. Mul on kahju. Mind pole enam Orkutis. Ma ei tea, kas seetõttu jääb siin külastatavus nüüd väiksemaks või mitte, aga ma loodan siiralt, et lõppude lõpuks saavad ka parimad sõbrad aru, et virtuaalsus ei ole kunagi päris. Internetil ei ole füüsilist kehastust. Samuti ei kandu virtuaalsed suhted enamasti üle füüsilisse reaalsusse. Eile me vaidlesime, et kas Orkut on hea või halb. Et kas see on ideaalne CIA andmebaas või “rikka mehe Rate” või virtuaalne kalender-märkmik, mis ühendab sinu sünnipäeval sind ja sinu tähtsuselt teisejärgulisi tuttavaid, kes sulle õnnitlusi skräpivad. Õnne soovivad inimesed, keda ma “näen” võibolla kord aastas. Ja sedagi internetis. Või inimesed, kes on jäänud minevikku. Kellega meil pole eriti midagi ühist või isegi millestki rääkida. Jah, ma tunnen ennast meelitatuna, kui keegi, kellelt seda oodanud poleks, soovib õnne. Sest ta on pööranud mulle tähelepanu. Inimesed armastavad tähelepanu. Isegi kui see ei ole “päris” tähelepanu, vaid lihtsalt notice, mis avaneb, kui sa iseenda kontole sisse logid ja nartsissismist pimestatuna hakkad iseend teiste kaudu defineerima. Ma ei usu virtuaalsesse õnne. Jajah, see on nagu small talk; elementaarne moodsa aja viisakus. See on lihtne ja inimlik edevus, mis kannustab meid Orkutis õnne soovima ning seda ise võimalikult paljudelt “sõpradelt” tagasi saama. See on üksteise peegeldamine, mis tegelikult suurt midagi ei tähenda. Tõelised sõbrad helistavad või tulevad külla nii või teisiti. Ja see on oluline. Ajaveeb on tegelikult natuke nagu Orkut või Rate, minu puhul teatud piirini on ka edev. Aga viimaste kuude jooksul olen ma jälginud seda Orkuti edevust ja poosiga sisu, ja ma mõistsin, et see pole minu jaoks. See ammendas ennast täielikult. Ja juhul kui Orkut on nagu iga teine asi elus – laine või puhanguna mööduv nähtus – siis minu jaoks on tuul vaibunud. On aeg purjetada mujale. Ja lõppude lõpuks – millest me üldse räägime? Orkut tingib selle või tolle... naeruväärne. Ma loodan, et te tulete siia tagasi. Ja et minu sõbrad helistavad mulle, kui mul on sünnipäev. Ja kui nad tahavad, siis jätavad minu blogi aadressi meelde, sest Orkut enam ei aita.

Vaata kui paks ma olen!

Osalised: Kolm väikest-roosat-trikood (nii umbes 10-aastased) Asukoht: Aura keskuse saunalava esimene väike preili: "ma olen nii paks" teine väike preili: "oled või?" esimene väike preili: "vaata, kui ma laman, siis ma olen peenike!" (viskab saunalavale selili, nii et kõht tõmbub sisse ja muutub lamedamaks, nagu ikka juhtub, kui selili viskad) kolmas väike preili (niheleb): "jajaa, lähme nüüd ujuma..." esimene väike preili: "Vaata, ainult nii olen ma peenike. Vaaaata kui peenike ma olen!!!" teine ja kolmas tatsavad lavalt alla ja kaovad ujuma. Kolmas loivab järele. (tegelikult oli ta sama peenike, nagu kõik imeväikesed peenikesed roosad tüdrukud)