Seisin auditooriumi ees ja pidasin väikest loengut moebrändide turundamisest. Mind veidi üllatas, et isegi ainet "Sissejuhatus brändingusse" võtvad tudengid ei ole kunagi mõelnud oma brändi(sta)tud elu peale. Sellele, mis asju, mis põhjusel omatakse, kust need asjad tulevad ja millest kõnelevad. Arvestades, et brändina võib käsitleda peaaegu kõike, ka ülikooli, kus õpitakse.
Hämmastav, et inimesed, kes on süüvinud (kirjalikku?) strateegilise kommunikatsiooni õpingutesse, teesklevad visuaalse kommunikatsiooni olematust või jätavad selle tähelepanuta.
Tõsiselt üllatasid mind vasikapilgud avaldusele, et isegi AK, Terevisioon, Pealtnägija ja muud saated kasutavad stilisti teenust, kes hoolitseb saatejuhtide, diktorite ja uudistelugejate rõivastuse eest. Võibolla liialdan, aga tundus, et nägin tudengite nägudes isegi pettumust - "kas tõesti ka ETV-s?" - "Jah, ka ETVs vajavad saatejuhid RIIDEID, sest enamik teletöötajaist ei oma igaks tööpäevaks uut värskelt pressitud ülikonda, 300 lipsu või triiksärki. Rääkimata seriaalides vohavast product placementist ja tarbimisajakirjade tooterubriikidest. LOOMULIKULT on kõige selle taga turundus- või pr-töö. Sest koostööpartneri logo, bränd või tänuavaldus kajastub lõputiitrites. Näidake ühte rõivabrändi, kes ei tahaks tasuta telekasse saada. Solvuda või pettuda selle teadmise peale ei maksa - esteetilised nõudmised inimese avalikule välimusele ja välimuse planeerimine ei ole küll asi, mida häbeneda. Ilma-Peebu välimust kommenteerisid ju kõik.
Psühholoogias on mina-pildi määratlemiseks neljane ruudustik, mis koosneb neljast seisundist, mida jagatakse umbes nii, et (1)ensesele minust teada; (2) teistele minust teada, (3)endale teadvustamata, aga teistele teada ning (4) tume maa, ehk alateadvus. Mulle tundub, et jõuan üha lähemale väitmaks, et välimuse ja rõivaste (moe) teema kuulub Eesti inimese puhul konstantselt dimensiooni "tume maa" või alateadvus. Mitte et see ilmtingimata tuleb sealt sfäärist välja tirida, aga ma vähemalt üritasin seda eile teha.
Mujal maailmas näiteks kirjutatakse diplomitöid teemadel, "kuidas mõjutas diktori imago muutmine uudistesaate vaadatavust".
Teine tähelepanek puudutab samuti tarbimisühiskonna ilminguid. Nimelt käisin ma eile ka kinos. Kinos, mida mitte kusagil ei reklaamita, kinos, mis asub kaubanduskeskuses, kus keegi ei käi. Kaubanduskeskuses, kus poode pannakse kinni ja kus hoolimata palju raha neelanud kevadkampaaniast inimesi vist eriti ei käi.
Niisiis, kinosaalis istusin ma esimesed 20 minutit ihuüksinda. Saalis, mis mahutab ca 100 inimest. Vaatasin filmi, mis esilinastus ÜLEEILE. Üksinda kinosaalis. Absurd. Veidi aja möödudes lisandus saali veel kaks inimest. 60 krooni eest saada kinosaalis personaalseanss, pole paha, kuigi kasumisse see kino niimoodi küll ei jõua.
Peale filmi käisin seal inimtühjas jumalast hüljatud kaubanduskeskuses ringi ja mõtisklesin selle üle, kuidas pikaajalist mõju igasugustel viimase aja kampaaniatel pole. Keskus on hoolimata kevadisest moeäratusest ikkagi tühi. Järelikult on raha asjata raisatud. Kuhu on jäänud pikaajaline planeerimine, kaine mõistus ja lihtne matemaatika? Pole üldse meelevaldne avaldus, et paljud kaupmehed pole teinud isegi arvutust et mitu paari või mitu tükki eset X on neil tarvis müüa, et oma boks kaubanduskeskuses ära majandada. Nad on olnud oioioi kui naiivsed, lausa ülbelt naiivsed, lootes, et kaup müüb end ise.
Viimaste aastate jooksul on avatud uued uhked hiigelsuured, mõõtmatult avarad, kriitikute poolt stiilseks tituleeritud ja meedias kah piisavalt positiivset kajastust leidnud kaubanduskeskuseid. Ometi on mõned avangardistlikumad neist inimtühjad. Sama keiss Tartus, Rakveres ja isegi Tallinnas. Mu meelest pole Eestis nii palju inimesigi, keda sinna jätkuks kaupu tarbima.
Aga tühja neist kaubanduskeskustest, ehk saab neisse hoonetesse kunagi koole või muuseume rajada.
