Äripäeva ajakirjanik ei tea moodi

Reedene Äripäev. Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi. Alalõik “Mida selga panna?”. Tsiteerin: Jaapani keiser tuli meile külla. Keisri abikaasa kandis, ja ilmselt mitte juhuslikult, rõivaid, mis olid Eesti lipu värvides: valget kübar sinise rosetiga, valge jakk sinise vööosaga ja must seelik. Ja mis oli seljas meie presidendiproual? Roosa kleit. Aga mis oleks pidanud olema? Valge punasemummuline kleit. Jälle saab Evelin Ilvese rõivavaliku üle naaksuda. Tsitaadi lõpp.

Härra ajakirjanik ei ole ilmselt teadlik jaapani kirsiõie roosast, mida presidendiproua maitsekas kostüüm selgelt sümboliseeris. Ja et tingimata ei pea kandma üksteise riikide lippe üll, ega isegi mitte kõikvõimalikke lipuvärve, piisab ka maitsekast sümboolikast. Ja kui keegi sümbolitest midagi teab, siis on need jaapanlased. Seega ei tohiks mitte keegi, eriti veel ajalehes, arvata, et Evelin Ilves OLEKS PIDANUD kandma JAAPANI LIPU PUNASTE TÄPPIDEGA KLEITI.

Härra ajakirjanik moodi ja rõivastumissemiootikat eriti ei jaga.

Kevad

Minu arvates peaksid kõik inimesed rohkem looduse peale mõtlema, prügi sorteerima ja vähem igast kraami ostma. Liigne ostmine teeb neist tobedad. Eriti tobedad on nad siis, kui ostavad endale spetsiaalselt loodusesse minemiseks jalanõud või jope või püksid, mida kannavad täpselt ühe korra elus, sest järgmisel kevadel need pole enam moes ja nendega ei kõlba ju loodusesse minna. On ikka lollid.

Uus tase päevitamises

Eilses K***** saates võis näha maarjamaa seltskonna esileedi **** ***** moondunud välimust juba harjumuspäraseks saanud grillkanast krõbekanaks kätega vehkimas ja arutult laterdamas miks peaks tahtma oma laiffstaili muuta. "Uus tase" Eesti suhtekorralduses? Kahjuks just see ongi paljude inimeste puhul kõik, mida PR-st üldse teatakse.

Kes käib Oliveriga?

“Populaarne tüdruk”, “Ilus tüdruk” ja “Kole sõbranna”, 9-aastased, käivad 2A-s ja sõitsid eile bussiga. Üks on populaarne, kõiketeadja, valjuhäälne ja selline varatäiskasvanu – värvitud ripsmete ja lakitud küüntega, tõenäoliselt on tal vanem õde, kes käib juba poistega joomas või deitimas ning väike õde tahab väga tema moodi olla; teine on meikimata ja ilusam, pigem mõistlik, aga veidi ülbe ja käib õe saba asemel trennis; ja kolmas on kahe eelmise kole sõbranna, keda saab alati back-upina kasutada, õue kutsuda, kui ilus sõbranna ei saa, ja kellele saab alati kurta vaata-kui-paks-ma-olen, teades, et kole sõbranna on alati koledam, paksem, punasemate juustega ja ebapopulaarsem, aga kes alati kätt hoiab, kuna tahab ka hängida ja paralleelklassi Kallet nillida. Nii nagu käib, aegade algusest, sõpruste algusest peale. Kõik on millegi peal väljas! Teise bee Martin pidavat kellegagi käima. Ilus tüdruk hakkab seepeale meelde tuletama: “Oota aga, kellega mina käin...? Oliveriga!” ning pöördub populaarse sõbranna poole: “Või käisid sina Oliveriga?”. Popp sõbranna noogutab: “Jaa, mina käin Oliveriga. Sina käid ju Lauriga.” Kole sõbranna istub popi sõbranna kõrval ja on vait. Vaatab kordamööda teisi kahte. Ilus sõbranna ütleb peale teada saamist, et tema ei käigi Oliveriga: “Ah õigus jah. Mina käin Lauriga. Enne ma käisin pool aastat selle Mihkliga.” Ilus tüdruk jätkab: “Tead sa,” popile sõbrannale, “see Mihkel oli nii lühike, ma olin temast mingi pool meetrit pikem. Ta oli mulle siiamaani,” (näitab käega õlani) “poisid ei muutu üldse.” Selle peale vastab popp sõbranna: “Ma ei saa üldse aru, kuidas sa temaga käia said, ta pole üldse ilus ju.” Ilus sõbranna: “Aga ta pole kole ka.” Kole tüdruk vaikib. Siis lähevad nad bussist maha. Essana popp tüdruk, tessana ilus tüdruk ja viimasena kole tüdruk.

Oleks te näinud, mu silmad olid nagu tõllarattad, kui ma seal seisin – 9-aastased, värvitud ripsmetega ja käivad juba pool aastat mingi 2b klassi tüübiga. Ossa raks! Algusest peale käib võitlus ühtede ja samade asjade nimel. Meil olid ka klassis poisid ära jagatud, et kes kellega käib ja nii. Aga see ei tähendanud üldse, et me tegelikult nendega käiks, räägiks või nende telefoninumbritki teaks, vaid seda, et igaühel oli enda kompu, kelle kõdistamise peale rohkem kiljuda ja kelle lähenedes sosistama hakata. Pealegi, poisid ise ei pruukinud teadagi, et keegi nendega käib ja temaga mõttes kodu mängib. Ma arvan, et preilidel popp ja ilus on samamoodi. Edasi tuleb tervet kooliaega läbiv nillimine ja mr.täiusliku otsingud teisest, kolmandast ja kümnendast a-st, b-st või c-st – kõik ühe ja sama eesmärgi nimel.

Kes tahab otsida Eesti super miljonär-staari?

Ma ei saa aru, mis värk on, et AigiV iga saade selliseks eideks tehakse. Loete ju iga kuu Stiilist neid LA Monolooge ja vaatate ilusat pilti. Tundub suht tsill. Ja ilus.

Stilist karolink tundub muidu täitsa asjalik ja näeb hea välja. Aga miks Aigi siis igas saates poole paksem ja mutim välja näeb? Ja ei - ta ei näe välja "oh see on nii rõvedalt lahe, et see on nii rõve, et see juba super lahe". Ei. Ja eile nad olid selle väikese tüdruku ka siniseks sätendavaks krõhviks teinud. Appi. Appi. Kus on Urmas Väljaots moepolitseiprefektuurist?

Rõvedalt lahe on siis, kui kompott ei mõju rõveda, vaid lahedana.

Ma ei usu, et keegi preili tahaks kanda meeste ülikonda, mis teeb teda 10 kg paksemaks ja 10 aastat koledamaks. Oi see oli jube, ma lähen vist nutma.

Ma usun küll, et Aigijakarolin on toredad. Aga no need riided... ärge tulge arvama, et välimus pole oluline. See soeng-on-mu-elu-emo-poiss, kes laulda ei oska - teda väikesed tüdrukud selle välimuse pärast telekapurgis hoiavadki ju. Aigi oleksid nad ilmselt ammu välja hääletanud kui saaks. Ja mis faking tantsu nad alguses tantsivad. Oi piinlik.

Võidab see, kes on kõige ilusam ja ülbem. Vä?

Shoe-thing

Puudliga kingad on surnud. Ateenast ostetud kauboikadel on tald pooleks. (wtf)

Ma olen mõelnud, et kas kingad lähevad katki ainult nendel, kellel on liiga vähe jalatseid, et peab kogu aeg ühtede ja samadega käima. Või lähevad katki lemmikud, kuna need on nii lahedad, et nendega kogu aeg käiakse. Või need lähevad katki, sest polnud just kõige kvaliteetsemad. Või see on lihtsalt normaalne, et mõnikord jalanõud lähevad katki ja siin pole üldse mitte midagi arutada? Aga miks siis just need kõige mugavamad, lemmikumad...

Näiteks noh, inimestel kellel on igaks aastaajaks alates kakskümmend paari kingi - kas nemad ei käi kunagi kingsepa juures? Londonist ostetud Aldo poodles'itega ma käisin vähemalt neli korda kingsepa juures. See oli hea diil, kui ma need ostsin. Ma ei tea, kas sellist enam tuleb.

Üldsegi tundub, et ma olen kaotanud tõeliselt heade leidude vaistu.

Muusa

Kasutan võimalust ja reklaamin oma uut lemmikajakirja Muusa, kust ma Bourdieu võimusuhete essee jaoks analüüsimaterjali otsides muuseas leidsin ühe toreda kirjelduse Rakvere linnatänavast:

"Nõnda võib sinust mööduda nii ebakaines olekus lipsustatud džentelmen, kilekotti käekotina kasutav pensionär, noor värviliste ranitsatega seltskond, kaksikute käru lükkav pereisa kui ka 100% boutique-ware-look'iga beib, kelle organism vajab kiiremas korras värskelt pressitud apelsinimahla."

Selles tekstis on kaks asja, mis mulle nalja teevad. Go figure out! ;)