Life like a roller coaster*

Et miks selle asemel, et lugeda brändi väärtuse integreerimisest kaasaegsete muutuste juhtimise protsessi, kirjutada, et “elu nagu lõbustuspark”?

Sellepärast, et peale seitset tundi Eesti rahvusraamatukogus, kus su kõrval istub asiaat, kelle laptop on pakitud roosa-lilla triibulisse kaelarätti ning laua peal on arvuti all valge froteerätik, muutud sa piisavalt (enese)irooniliseks, et asjalikkuse asemel võtab võimust “miss huumor” (“naine nagu komöödia”) ja “härra iroonia” (igaühel peaks olema oma härra iroonia, keda saab igale poole kaasa võtta). Aga õnneks on sõbrad, kes toovad sulle keset seda kaost raamatukokku soolaseid ja magusaid lehttaignapirukaid, mida ema on küpsetanud. Ja siis lepid kokku teha kell 8 üks väike drink geibaar Angelis koos oma “geisõpradega”, kes “mitte kunagi ei võta eesmärgiks juua ennast laua alla” (sest et õhtu lõpuks olime me kõik piisavalt meeldivalt vindised). Ja siis räägid neile kõige ehedamaid blondiininalju, tehes vahepeal ise väga blonde märkusi selle kohta, et “minu meelest on nad mõlemad idioodid”. Ja räägid neile mitu roosat asja sa täpselt Londonist ostsid ja kus ja millal neid näha saab. Ja siis te saate laua, mis on “just teile” “reserveeritud”(sest et tegelikult see ei olnud "meile" reserveeritud). Ja siis sa maitsed toitu, mille nimi on “must leib” (sellepärast, et leiba seal eriti pole) ja jood maailma parimat mojitot, nii blueberryt kui ka tavalist. Ja ühest saab mitu... I love these so spontaneous nights, kus sa plaanid minna koju ja olla “hullult hea ja korralik laps”, aga läheb nii nagu alati... * Sellel 1.jaanuaril kui me sõitsime Hyde Parki tivolis maailma kõige hirmsama atraktsiooniga, mida ma endale üldse ette võin kujutada, tundsin ma ausõna surmahirmu. Aga ma ei kartnud eriti. See oli naljakas, sest sealt ülevalt from the very top of London ja pea alaspidi tundus elu ikkagi niiii FUN. M-L mõtles sellel ajal oma reisikindlustuse peale. Ja üldsegi võiksin ma kirjutada tervest “elust” jutumärkides. Miss huumor selline. Ja õnneks - ükskõik, mida ma ütlen - mul on alati vabandus - ma olen Blond.

London

Ma kulutasin Londonis nii palju, et selle eest oleks saanud isegi Harrodsist või Selfridges'st (seal algavad hinnad 300st GBPst) vähemalt ühe asja osta. Ja kui M-Li summa veel otsa liita, oleks me paari asja võrra päris vipimad-tskikid ja võiks hakata punase-vaiba üritustel figureerima. AGA, nüüd tuleb kõikide nende roosade asjade ostmise süümekatest vabanemiseks tööl nii mõnedki tunnid istuda. Tegelikult mõtled oma uute asjade ja järgmise reisi peale. Mina ei kahetse küll midagi - peale neid 38 itemit asju, mis ma ostsin, sh 1 neist Harrodsist (ja see ei maksnud 200 naela vaid 1.60) arvan ma ikka veel, et uued roosad asjad on toredad. Ja pidutsemine. Ja siis Notting Hillis ühes poes oli müügil 1.99 maksnud võtmehoidja, millel oli kujutatud üks naine ja üks mees ja siis lause, mille naine mehele ütles: "Do you still think that buying all this useless crap isn't the meaning of life?" Ja siis me naersime natuke ja ma mõtlesin, et naised on ikka kõik ühesugused. Noh, meile meeldivad ilusad ja kallid asjad ja jutul lõpp. Aga esialgu natuke odavamad will do as well, kui nad näevad stiilsed, ilusad välja.

Ma olen õppinud ära mittemidagitegemise ja siinsamas praegusel hetkel kui ma olen kolm tundi raamatukogus õppimist imiteerinud, tundub mulle, et 21.sajandil ongi kõik feik. Rääkimata nendest Londoni tänavatel jalutavatest ja undergroundis sõitvastest võlts Gucci, Diori ja Louis Vuittoni kottidest nii, et nad kaotasid igasuguse võlu. Ma ei usalda enam kedagi, kellel ma seda kotti näen, enne kui pole veendunud, et ta sai seda endale actually lubada. Ja mitte osta kõrvaltänavalt mustade meeste käest 20 naela eest. Mis iseenesest on juba piisav summa, et selle eest osta ilma feik brändi logota lihtsalt kena ridikül.

Ja siis me nägime veel müügil käekella, mis maksis 80 599 naela (kaheksakümmend tuhat NAELA). See oli suht kole ja ma endale siukest ei tahaks. Mis siis ikka. Diori lillasid stilettosid proovisin ikkagi jalga ja lubasin endale, et hakkan raha koguma. Yeah right. Muide, need Prada tennised, mida ma eelmisel aastal nillisin, olid seal ikka veel alles, aga nad maksavad 200 naela ka niiet ma ei imesta eriti.