Eesti moeäri ämbrid
Alljärgnev lahkab põhjuseid miks on siis nii, et neist väikestest nunnudest butiikidest, poekestest ja ateljeekestest endale uusi rõivaid, kingi ja aksessuaare ei soetata? Miks armastatakse pigem shopata suurtes firmakates, mitte peentes buduaarides või põhjamaiselt rafineeritud poekestes, kus märk ei müü särki vaid, särk leiab tee inimeseni võibolla sügavama sümboolsuse kaudu, kui suurkorporatsiooni turundusmeeskonna poolt väljatöötatud tähekombinatsioon. Viimasedki on suursaavutused, kuid värske moekunstnik ei peaks tähendama kauget ja kättesaamatut, vaid atraktiivset ja kättesaadavat.
Kõigepealt on nii, et kõik moeloojad on poolekohaga stilistid ja isehakanud moeajakirjanikud ja muud enda meelest moe asjapulgad. Miks see on oo nii tavaline ja tavalisele kodanikule ilmselt loomulikki, et iga teine praegune või kunagine Supernoova või ERKI võitja või ühe õhtu staar kurdab, et ega rõivadisain, kui just suures firmas ei tööta, ju ei toida.
Esimene põhjus. Sellepärast, et need kõrgelt haritud moeloojad toimetavad oma põlveotsabisnest. Pole algkapitali, pole ateljeed, õmblejat, kuni publitsisti ja müügimeheni välja. Jaa, nad teevad suurepäraselt kauneid kleite ja ehteid ja veste ja lipse ja smokinguid, kui vaja. Samuti ulmelisi müts-pükse ja pool vest-pool kraesid, aga nad ei tea kuigi palju ärist, ajakirjandusest, turundusest, PRist ega ühiskonnast, võrgustikest ega sotsiaalpsühholoogiast.
NEIL POLE MEESKONDA. Aga moeäri kuldreegleid on see, et pole olemas sündinud moetalenti, on vaid suurepäraselt organiseeritud tiimitöö. Samuti pole ühtegi kooli Eestis, kes seda õpetaks, või sellest kõigest üldse räägiks. Ega ma täpselt ei tea, aga ehk öeldaksegi värsketele moe- ja tekstiili diplomi saanuile "tsaupakaa ja head pusimist".
Lahendus. Miks keegi ei tee suurepärast äri, ei loo brändi ega kujunda sellele imelist stoorit, et meie noored ja vihased jäpid ja teised novaatorlikud urbanistid neid suurepäraseid kasvõi veidi imelikke, aga ägedaid ja mis peaasi, oma naabriplika või klassiõe-klassivenna supersehve taieseid ei osta. Kesklinna kontorites töötavaid ja ostujõulisi noori täiskasvanuid (sihtrühm!) on Tallinnas küllaga. Kindlasti ka teistes linnades.
Näide ja ühtlasi ka teine põhjus. Käisin Namaries. Lõpp lahe buduaar eks (loe altpoolt) ma ostaks sealt igasuguseid asju, aga vat ei osta, sest - mul pole raha (järeldan, et ma pole sihtgrupp, aga sisimas tean, justkui oleks ju), minu meelest see pole ratsionaalne ost (moelooja ei peagi ju arvestama ratsionaalsusega, või...?), ning mul on tõsised kahtlused nende põlve otsas kokku õmmeldud kleitide kohta. Proovisin ühte selga ja vaatasin õmbluseid ja mõtlesin, et olgugi ma ise ehk sellist ei disainiks ja rispekt kunstnikule, au ja kuulsus ka, aga vat õmbluskvaliteet on samasugune nagu mu enda oma ja seda ma juba tean, et ühed teksad, mis ma oma onutütrele tegin, samal päeval ka kärisesid. Pealegi, tegemist ei ole ju kiirmoega, millelt kellelgi pole alust oodatagi pikaajalist kvaliteeti ja pesus vastupidavust (ja kaasajal oodatakse elik nõutakse seda isegi kiirmoelt esiteks tarbijate aga teiseks ka kõikide tarbija- ja keskkonnakaitse institutsioonidelt). Mine siis osta omale see ilusarmas lilleline kleidike, kui pole täpselt teada, mis pesus, triikides ja isegi proovikabiinis juhtuma hakkab.
Kolmandaks, kallid Eesti moeloojad teevad veelgi kallimaid rõivaid vaid suurusele XS-S, mis kõneleb enda eest, keda nad oma sihtgrupina näevad ja keda ei.
Neljandaks, kellele kallid Eesti moeloojad, kes oma showkollektsioone maha ärida püüavad, oma rõivaid üldse teevad? Kas kaastudengile, sõbrannale, emale, vanaemale, naabrinaisele või omavanusele jube ilusale, trendikale ja vastuvõtlikule noorele, kes aga enamasti sama vaene aga tore nagu edasipüüdlik noorloojagi? Kellele siis, tahaks kärsitult teada?
Viiendaks. Noored moeloojad mõtlevad, et "vat teen jube innovaatilise ja kunstipärase kollektsiooni ja näitan talenti - mis siis kui need lollid tarbijad neid asju ei taha ja üldse aru ei saa minu kontseptsioonist, nad ülepea ei teagi ju midagi kunstist. Ostkugi aast & geest oma asju ja olgu meinstriim. Vat olen rebel." ALERT! ALERT! Sellise suhtumisega tänapäeval kui kaupmees peab ikka tarbijale vastu tulema, mitte vastupidi, väga kaugele ei jõua. Milleks siis kurta, et raha kollektsioonide tegemiseks pole ja keegi neid taieseid pärast ei osta, kollektsionääre ega muuseume meil Eestis ju pole. Olgem siis kavalad, hullumeelseid ideid ja novaatorlikke võtteid annab väga edukalt põimida ka kantavatesse esemetesse.
Näide kaks. Ostsin siis ükskord ühed kõrvarõngad. Eestlane, noor ja lõbusate ideedega, kõrvarõnga äri läheb kuuldavasti hästi tal. Ühtedega juhtus selline lugu, et käisin jalutamas, kõrvarõngad kõrvas. Koju jõudes oli ühelt kõrvarõngalt üks väga suur ja oluline silmailu pakkuv põhidetail kadunud (kui kõrvarõngas on ikka vaarika kujuline ja vaarikas ära kaob, ei saa just öelda, et "aga kanna kuidagi teisiti"). Mõtlesin, et "noh, ikka juhtub, ennegi kõrvarõngaid kaotatud". Ostsin siis aasta hiljem samalt disainerilt veel ühed kõrvarõngad. Samal päeval pudenes üks ehe kolmeks detailiks, millest üks omakorda kadus lausa ära ja teine ehe kaheks tükiks läks. Kaks paari kõrvarõngaid, mõnesajakroonine väljaminek, ood Eesti aksessuaarikunstile ja sealt kolinal allatulek. Pettumus.
Näide kolm. Seadsin siis sammud sinna poodi tagasi, kurvastasin kaotuste üle, andsin oma nubri ja jätsin alles jäänud jupid sinna. Lubati terveks teha ja helistada. Jään ootama. Klienditeeninduse ja sõbralikkuse aste olid mõlemad õnneks kümnepalli süsteemis 9,9. Jään ootama ka raha ja julgust, et uuesti uute taiestega proovida. Järgmisel korral aga kindlasti mitte kõrvarõngastega. Alla ma ei anna, kuna Eesti moekunst tõenäoliselt kusagile ei kao, aga arendamist vajab ikka kõvasti. Samuti nagu massimoe poed peavad järgima tarbijakaitse seaduseid, peavad seda loodetavasti pakkuma ka moekunsti poekesed. Ei saa ju süüdistada inimest selles, et ta tõesti TAHAB neid ebapraktilisi aga ebamaiselt kauneid esemeid osta.
Ja kuuendaks - ebapraktilisus indeed. Oleneb muidugi elukutsest ja -kommetest, aga kui tihti sa ikka uut lillelist jakki, kleiti või satsitatud pusa vajad. Seega veel üks põhjus mõtisklemaks, kui palju siis ikkagi on MÕTET teha asjandusi, mis reaalses elus rakendust ei leia. Kunst kunstiks, aga nii nagu kõik inimesed ei saa ega tohigi olla ÄRIKAD, ei saa ega tohi kõik inimesed olla KUNSTNIKUD. Mõni kool võiks siit midagi kõrva taha panna ja koolitada ka seda meeskonda, kes kõik need helesiniste unistustega Fashion TVst ja moezurnaalidest pimestatud talendid laia maailma lennutavad ning enda ja meiesuguste rõõmuks ka reaalse äri püsti panevad. Nagu on suurepäraselt õnnestunud Rootsi disaineritel. Ma ei väsi kordamast, et rohkem kui kaugelt Ameerikast, Saksamaalt või Jaapanist, võiks Eestis esialgu õppida rootslastelt. Rahumeelne kavalus ja suurepärane strateegiline planeerimine. Ma ennustan, et mul on õigus ja ma tean kedagi, kes teab väga hästi, kui hästi ma ennustada oskan.
Kvaliteet. Suurus. Sihtrühm. Hind. Tunduvad lihtsad asjad, aga jäävad antud juhul meie moeäris suhteliselt nähtamatuks.
Shoppamisest, eetikast ja kodumaisusest Eesti moodi
Selleks, et mõista tänapäeva tarbimisorientatsiooni, mis toimib peamiselt suurpoodnike ja massikauba kasuks, ei pea just olema Margit Keller. Piisab olemast tema õpilane.
Minult küsiti eelmisel nädalal kaks korda ajakirjanike poolt midagi Eesti rõivastööstuse eetilise tootmise ja noorte moeloomingu tarbimise kohta. Ühe puhul jäi mu kõrvu kummitama 'eetilisus' ja teise puhul vististi 'kodumaisus'. Miks me ei küsi omamaistelt tootjatelt eetilisuse kohta, vaid nõuame seda suvaliselt Indias, Bangladeshis või Singapuris toodetud tossupaarilt, Eestis isegi mittekättesaadavalt H&M'ilt jne? Miks me ei küsi, kas Baltika, PTA, Bastion, ISC ja Marat ikka maksavad oma töötajaile õiglast palka, tagavad neile meeldivad töötingimused ja hangivad materjali neilt, kes selle hoolega ja ausalt kasvatanud, tootnud ja tarninud? Või siis lõpptarbija seisukohast - kui kõik supermarketite rõivad tunduvad liiga "madalad", kui ilma välismaiste logodeta kaup tundub liiga "tavaline" - miks me siis ei osta oma kodumaa noorte rõivadisainerite originaalloomingut, mis on hoole ja armastusega kokku õmmeldud? Miks on siis nii, nagu Keller kirjutab, et Eesti kuulub "“depressiivsete Euroopa väikeriikide” hulka, kus on väga piiratud valik. Õiglast, mahedat ja kohalikku on ringluses vähe, see on roheliste friikide pärusmaa. Eriti napib meil aga üsna tavalist, mitte uhkete öko- ja muude märkidega kaupa, mis on kohapeal tehtud ja ise otse oma kliendile müüdud. Kas või hommikust sooja saia väiksest pagaripoest annab tikutulega otsida. Sooja ahjusaia saab ikka Rimist…"
Me ju tahaks, et ka Baltikas toodetava juures järgitaks samu eetilisus- ja ökoloogilisusnorme, nagu me nõuame seda viimasel ajal üha sagedamini "Hiina kaubalt", mis sageli kannab suurkorporatsiooni erinevate brändide kauneid (?) ja värvilisi logosid. Ikka veel leidub Eestis üsna palju inimesi, kes on veendunud mõne logo võimus nende sotsiaalse positsiooni kindlustajana, või isegi upitajana. Et kui teksad ikka on Diesel, siis ollakse rebel innovaatiline noor.
Postmodernsemates ja -materiaalsemates ühiskondades pole see enam nii. Guess'i, DKNY, Lacoste, Diesel'i, Bossi, MissSixty, O'Neill ega muud odava glamuuri märgid räägi sellest, et sa oled õudselt lahe kutt või mutt, et sul on ilus elu, pepu ja sõbrad. Ei päästa ebaintelligentsusest, rumalusest ega valdedest valikutest elus. Pigem on see noorkapitalistliku ühiskonna laineharjal sõitev arusaam pärit nõuka ajast, kuid ka 1990ndatest, kui teadagi - meil pold ju saada, aga Läänes valitses veel logostatuse kuldaeg.
Eelnimetet välismaa brändid (vaadake mõne oma teksapaari sisemist silti või maika pesujuhendit, et teada saada, kus need toodetud on, ja kujutage ette, mismoodi kogu protsess algusest lõpuni käis, kuni see pusa või plätu su koju kappi maandus) on kõikides suuremates Eesti linnades kergesti kättesaadavad ja enamasti varustatud logoga, mistõttu need tänaval ja sõpruskondades oo-nii-tihti vilksatavad. Ja kui siis teinekord mõeldakse, et ostaks õige Montonist või Maratist midagi, et kodumaine kraam ju ka päris tipp topp - unustame täitsa ära, et too kodumaisus ei tähenda automaatselt jube head ja õiglast tehingut. Minu arvates võiks peale identiteedikategooriate (sugu, rass, seksuaalne orientatsioon, religioossus jt) mõista intersektsionaalseks ka tootmise-tarbimise erinevad tahud. Et ka kodumaine peaks olema eetiliselt ja ökonoomselt toodetud. Et lisaks mahetalu perenaiselt mee ostmisele mõeldaks ka sellele, et kes ja millega selle mee teieni toimetas. Kas eetilised inimesed sõidavad E85-ga? Või öko-inimesed ei taha palju palka?
Tuues kõige stereotüüpsemaid ja levinumaid näiteid, on Nike orjabränd, Calvin Kleini teevad väiksed mustad inimesed näpud verel, pole vahet kas teksad on Levi's, Diesel või mõni muu "original". Tõenäoliselt on nad toodetud täpselt samavõrra ebatervislikes töötingimustes kui originaalikummardajate põlastatud feik kotid, prillid ja nokatsid suurlinna tänavail, kus "neegrid mustad nagu öö" neid valgete linade peal maas müütavad, et kähku vehkat teha kui mõni seadusesilm välja ilmub. Eetilisuse ja ökonoomsuse seisukohalt ei ole vahet, kas sul on D&D või D&G vöö, kott, päiksekad... See vahe lipsab sisse sümboolsuse perspektiivist, mis on aga omaette jutt.
Kuulsin ühest suust enda kohta käivat komplimenti (?), et ma-ei-tea-ühtegi-moeteadlikumat-inimest-kui-sina. Ma küsiks, et mis on MOE-TEADLIKKUS? Moekad riided? Kas moekas tähendab trendikat või lihtsalt massist erinevat? Kas 'moekas olema' tähendab inimeste jaoks ühte ja sama? Kas inimene ikka mõtleb enne kui kasutab sõna 'mood'? Viimasele kahele võin oma magistritööle toetudes kindlalt vastata et ei. Enda puhul nimetaksin moe-teadlikkust korraga ühiskondlik-sotsiaalseks individuaal-sümboolseks trendi, tarbimise, finantsiliste võimaluste ja vajaduseteadlikkuseks. Kavalaks ja planeeritud, laisaks ja aktiivseks mänguks üheaegselt. Vastavalt mu enda sotsiaalselt konstrueeritud vajadusele. Jah, ma olen moe-teadlik, kuid mitte moe-fanatt selle (ilmselt?) laiatarbe tähenduses.
Massimoodi on nimetatud mõneti demokraatlikumaks kui originaalloomingut, andes kõigile võimaluse välja näha ühesugune, asetada inimesed ühele pulgale. Inimesed tahvad ju olla võrdsed. Või kas ikka tahavad, tahaks ju natuke ikka võrsemast võrsem olla! Mood, nagu iga brändi logo võib olla valetamise instrument, millega te püüate osta juurde sümboolset või sotsiaalset kapitali. Kuid moekas olemine ega logostatud rõivaste kandmine ei poogi tänapäeval mitte kellelegi külge TÕELIST finantsilist kuuluvust. Teate ju küll neidki näiteid, et inimene-hall-nagu-hiireke, aga raha nagu raba. Ma olen veendunud, et moe- ega rõivavalikud suuda osta kellelegi tõelist õnne, kõrgemat klassi, paremat töökohta. Sotsiaalne võitlus on toimunud läbi aegade, mass ja eliit on alati mänginud kassi-hiire mängu. Rahalise kapitali kasutamise motiivid sümboolsetel eesmärkidel massi- ja eliidi võrdluses oleks samuti veel omaette pikk teema.
Võibolla kui suudetaks loobuda tollest logode, välimuse ja ilu-kultusest, oleks meil ehk aega küsida, kus ja kuidas siis ikkagi Eesti brändide tooteid tehakse? Ja miks siis ikkagi on nii, et soe sai tuleb Rimist, mitte saiapoest ning kodumaised õmblejad, rätsepad ja moekunstnikud virelevad, et Eestlane on üks igavene ihnuskoi ja reetur, makstes odavat hinda ebakvaliteetse toote eest ja parem veel - käia shoppamas välismaal.
Tiiu Laks "Moeturg täna Pärnus" http://www.epl.ee/artikkel/437212
Samadel teemadel:
Margit Keller "Väikepoodnikust ja mastaabisäästust" http://www.epl.ee/artikkel/437319
Eesti mood Namaries
Kõlab nagu "Eesti mood kusagil välismaal" eks! Aga vat on hoopis Tallinna vanalinnas WWPassaaži teisel korrusel üks sõbralik, moekas ja väike pood, mille nimi on Namarie, kus müüakse noorte Eesti moekunstnike (mitte segi ajada disaineritega) loomingut.
Oo, loopides siiraid sõnu - seal on müügil ainult ilusad asjad. Autorilooming. Käsitöö tulenemas heast maitsest, stiilsest meelest, originaalsuse supernoovast... ja üldse mitte ko-hu-ta-valt kallis, vaid igat nõelapistet väärt iga isenäolise plika unistus. Ei, ma ei lasku teismelisusesse - ma leian lihtsalt, et mõned asjad väärivad tagant utsitamist. Sellest see ülevoolav sõnakasutus.
Müüja (võibolla isegi keegi moekunsnik või vähemalt õmbleja) õmbleb sealsamas tellimusi või kleite-pluuse-pükse suuremaks-väiksemaks. Kui tahad, kui ei, siis saab temaga niisama ilmast ja moeturust ja pudelivee kahjulikkusest rääkida. Ja siis on seal nii hirmus ilusad käekotid ja õlakotid, ehted (oo maasikad ja vaarikad ja kirsid ja liblikad ja pärlid plapla), pluusid, kleidid, püksid, jakid, mütsid... noh teate kõike, mida võiks hinnata mõni kena preili (sest seal meeste asju ei müüda), kellele üldse ei meeldi "tavalised poed" või massi-, kiir- ja tänavamood. Või mood ei meeldigi. Ega seal selliseid asju pole, mis Viru Keskuse teismelistel seljas on. Ega mingeid tavalisi asju. Kuigi hmm, selle tänavamoe peaks kõigepealt ära defineerima, kuna tänavmoefotograafid just erandlikke isendeid ju üles võtavad. Igaljuhul, peaaegu kõik on Namaries nii kaunid hilbud, et võtab suisa jalust nõrgaks ja kaob igasugune tahtmine üldse enam kunagi osta mingit eset, mida on toodetud rohkem kui... no ütleme, kolm tükki. Hindamata-teadmata nende esemete originaalsust, kvaliteeti ja hinda, võib vabalt kõike müügil olevat kirjeldada ülivõrdes ja olla äärmiselt rahul Maarjamaa noorte moeloojatega. Umbes sama efekt nagu mõnes Notting Hilli või Södermalmi moevasikate poekeses - võibolla siiski veidi feminiinsemas ja satsilisemas võtmes. Jajah, ohtra buduaarikummardaja, mitte minimalistliku tühjuse austaja meelispaik.
Tatatataaa daamid ja daamid, aeg käia mööda väikseid butiike!
Subscribe to:
Posts (Atom)