Showing posts with label Travel. Show all posts
Showing posts with label Travel. Show all posts
1 aasta pärast reisi
Täna sai täpselt aasta sellest, kui me läksime suurele põnevale Austraalia-reisile. Like it was yesterday.
Puhkusesoovitus Rakveres
Arvestades, et Eestimaa suvel ei saagi alati rannaliival peesitada, päikese käes ennast soojendada ning kuuma päikese eest merre sukelduda, tuleb teinekord kasuks kui panna tähele olemasolevate ning äsja avatud uute aastaringselt suvemõnusid pakkuvate kohtade reklaame. Rakvere suudab alati positiivselt üllatada - Muusas kirjutati temast kui Eesti innovaatiliseimast linnast, seal toimuvate lahedate ürituste (Baltoscandal, pungi laulupidu jne) ning arhitektuuri poolest, eelmise aasta alkoholivaba mojito sohvabaaris Turuplatz maitses siiani mäletamisväärselt hea, ning terve keskväljak meenutab mulle hullupööra Soome Lahtit. Seekord käisime ükspäev uues Aqva SPAs.
Minu jaoks tekib igasugune veekeskuse või SPA võrdlusmoment muidugi eelkõige tavaliste Tallinna ujulatega, mida ma tihti külastan ja igal teisel korral avastan end mõttelt, et vihkan ühiskasutatavaid basseine, saunasid ja veekeskuseid ja edaspidi käin neist suuuuuure kaarega mööda, püüdes leida selliseid ujumiskohti, kus pahad karjuvad lapsed ei tormaks ülehelikiirusel ühest ujulaotsast sauna, ei plärtsataks mu kõrvalrajal pommi hüpata, ei korraldaks risti üle radade sukelumisvõistluseid, ei karjuks ühest saunast teise "Diiiimaaaa, babushka turak!". Kus vanamutid ei pissiks basseini, ei demonstreeriks oma varbaseeni dushi all kandu hõõrudes, saunas surnud nahka küüne alla koorides ja kuldhammaste välkudes vene keeles Eesti riiki taga rääkides. Kus üleüldse ei karjutaks, räägitaks nii kõvasti ja ei joostaks nagu ADD people. Uskuge mind, tavaline ujumaskäik võib teinekord lõppeda sellega, et on vaja minna kuskile SPAsse sellest kisakõride-suplejate-vanamuttide traumast taastuma. Mul pole absoluutselt midagi laste ega vanurite vastu, juhul kui nad näevad ise ja näitavad välja sellises hügieeni- ja keha-priivatses kohas nagu avalikud veekeskused ja ujulad, esteeti enda sees. Mitte ei lase välja endas peituvad looma.
Rakvere Aqvale lisab plusspunkte 25 meetrine vähemalt kuue rajaga korralik ujula, kus meil oli luksus keset päeva omada mõlemal tervet oma rada ning seal endaseatud eesmärki läbi ujuda, ning seejärel vaiksetesse või siis vähemalt sõbralikesse saunadesse ennast unustada, või supermõnusatesse erinevatesse basseinidesse hüpata. Mõned uued SPAd (raske on neid kohti kuidagi nimetada, kuna otseselt SPA teenuseid erinevate hoolduste näol ma pole kasutanud, kui saunad ja mullivannid sinna hulka ei kuulu; kuigi SPA efekt on sellistel rahu ja vaikust ning ülimalt head kvaliteeti pakkuvatel headel veekeskustel küll) ei arvesta, et inimene, kes tuleb veemõnusid nautima, actually ka ujuda tahab. Ma näiteks ei suuda minna ujuma niimoodi, et ma lihtsalt paterdan põlvini 35-kraadises vees ja ligunen seal kaks tundi ja siis lähen aurusauna. Minu väike paradiis - SPA koos ujulaga!
Lisaks heale, sõbralikule ja eestikeelsele miljööle oli Aqva interjöör ilus ja jättis kvaliteetse mulje. Seinasuurused akvaariumid, mõnus valgustus ja veeseinad hotelli poolel ning väikestest kividest laotud basseinid ja saunad kombineeritud korgi- ja puidudetailidega. Sisekujundus jättis nii kujunduse kui ehituse tõttu läbimõeldud ja kvaliteetse mulje. Kui ma viimati Kalev SPAs käisin imestasin ma nii paljude asjade üle - näiteks see, et miks on mingi bassein just sinna paigutatud, kus ta on, ning kuidas täpsemalt on mõeldud selle või tolle veejoa all istumine või seismine, kuna selleks puuduvad igasugused loogilised lahendused. Mõtlesin, et see, kes tolle asutuse projekteeris, kas ta ise ka kunagi selle mõnusid enne läbi proovis või kust on eeskuju võetud, et kõik nii ebaloomulik ja ebapraktiline on. Rakveres tundus kogu kupatus väga loogiline ja kasutamiskõlblik. Mitte ainult vaatamiseks, nagu nii mõnigi Tallinna-asi, et see koht on tõepoolest mõeldud INIMESTELE, et seal on hea ja mugav.
Minu kui unistaja-veelembe idüll on muidugi see, et Haapsalus Thalasso SPAs saab basseiniäärel jalgu kõlgutades vahutavat või vaikselt sillerdavat merd vahtida ning Karupoeg Puhhi kombel mõtteid mõlgutada ja omaette ümiseda, kui just basseini troopika-funktsioon parajasti ei tööta ning müristamist, välku ja "vihma" kaela ei vala. Seejärel värvi-, soola-, infrapuna ja mis kõik veel saunades Tiibeti muusika saatel ennast Aasia mägikarjamaadele kitsede ja sarvemängijate juurde unistada.
Kui võtta kokku kõik Tallinna ujulate veidrad küljed, on mõistetav miks ma nii väga naudin Rakvere ja Haapsalu supermõnnasust.
Stockholm - innovative and nostalgic
Beauty on water/ Ilu vee peal - Stockholmi linn paikneb Rootsi idarannikul Mälareni järve Läänemerega ühendavas saarestikus. Veesilm alati nähtaval, kohtuvad Katuse Karlssoni loost tuttavad värvilised aknaruutudega majad utoopiliste vormidega. 
Stockholm on multikultuurne metropol, mille südameks võib pidada T-Centraleni (kõikide metrooliinide ja rongide lähtepaik) ümbrust ning Sergel’i väljakut, millel asub galeriide ja teatrisaalide kompleks Kulturhuset. Ümbruskonna suured kaubamajad (NK, Åhlens, PUB) ning Kungsträdgården, ooperimaja ja purskkaevudega park, pakuvad kompleksset meelelahutust. Kõndides Drottninggatanil vanalinna suunas, jääb paremale vee äärde raekoda ehk Stadshuset, mis on Globeni (ümmargune hiigelsuur konterdimaja) kõrval linna üks sümboleid.
Vanalinn (Gamla Stan) köidab kitsaste munakivitänavate, kohvikute, galeriide, kirikute ning kuningalossiga. Kohtumispaigaks Stortorget saare keskel. Stureplan on yuppie’de, moejüngrite, butiikide ning trendikate ööklubide kvartal. Muuseumite saar Skeppsholmen on koduks Modernse kunsti, arhitektuuri ja Ida-Aasia väljapanekutele.
Södermalmi boheemlaslikke ja hubaseid põhjakalda tänavaid mööda üles ronides jõuab linna üht parimat vaadet pakkuva kaljuplatvormini (kui jalad ei kanna, sobib ka Katarinahissen - lift, millelt avaneva panoraami taustal on võimalik einestada restoranis). 
Konarlikud munakivitänavad kunstigaleriide ja ateljeedega meenutavad Pariisi Montmartre’i kvartalit. Götgatanil, Åsögatanil ja Bondegatanil leidub põnevaid second hand‘e, vintage-butiike, kunstikaupluseid, arhitektide ja disainerite stuudioid ning salapäraseid ärklikorruseid.
Kesklinnast viib praam rohelisele Djurgårdeni saarele, kus asuvad Vasa ja Nordiska muuseumid, akvaarium, Astrid Lindgreni „Junibacken“, Skanseni vabaõhupark ning Gröna Lundi lõbustuspark. Långholmen on saar päevitamiseks ja ujumiseks lausa linna südames.
Stockholmi linnastus asuvad Drottningholmi palee (kuningapere kodu), Mälareni järves viikingiaegu meenutavad Birka saar ja Hovgårdeni piirkond ning Skogskyrkogården (omapärane metsakirikuaed) kuuluvad UNESCO maailmapärandisse.
Jook. Pidev kohvitamine (fika) on siin väga populaarne. Tassi kohvi hind võib ulatuda 100 Eesti kroonini, kuid siinne seltskond ei näi sellest suurt hoolivat. Autentseim viis veeta kvaliteetaega, on antiigihõnguline Sturekatten (Riddargatan 4, kohviku silt on pea märkamatu ja sinna jõudmiseks tuleb ronida vana maja puutreppidel paar korrust üles). Kohvi kõrvale proovida kaneelisaiakest (kanelbulle) või martsipaniga kaetud printsessitorti (princesstårta).
Söök. Kohalikud jumaldavad toitu, millel on lisamärge "roheline", "ökoloogiline“, "õiglane kaubandus", "lähedal toodetud“ jne. Öko-suunitlusega kohvibaare ja restorane kerkib nagu seeni pärast vihma või kohandatakse olemasolevate menüüsid pidevalt ümber, et pakkuda "puhast" toitu. Maitsta võiks nii rahvuslikku einet lihapallide, kastme ja pohladega, kui lõhe- ja krevetiroogi. Palsam kõhule ja hingele on aga pühapäevane jazz-brunch (avatud 10.30-15.00) Mosebacke Etablissement'is (Mosebacketorg 3). Hinnas (ca 250 EEK) sisaldub söök, jook ning elav jazz-muusika.
Ostlemine. Moesõber seab sammud Street'i moeturule (www.streetinstockholm.se). Kaks korda aastas toimuvalt väljamüügilt leiab kuumi Rootsi brände (Fröken Söt, Acne Jeans, Stray Boys, Jenny Hellström, WeSC, MiniMarket) ülisoodsa hinnaga. Järgmine moeturg toimub suve hakul, 6-8. juunini. Kohalike lemmikud on veel Filippa K, Odd Molly, Ida Sjöstedt ning ultratrendikas Weekdays'i kaubamaja. H&M’i suhtes ollakse üha kriitilisemad, kuna kiirmoe kontseptsioon on vastuolus loodussõbralikkusega.
Hinnad (Eesti kroonides)
Kiirtoit - alates 70.-
Eine restoranis - alates 200.-
Kohv/tee papptopsis - alates 20.-
Kohv/tee kohvikus - alates 45.-
Muuseumipiletid alates 100.-
Üks sõit ühistranspordis 35.-
Transport
Arlanda lennujaamast kesklinna minnes saab valida bussi (www.flygbussarna.se) ja rongi (www.arlandaexpress.com) vahel. Sõidu hind varieerub vastavalt 250.- (buss, 45 minutit) ja 370.- krooni (rong, 20 minutit) vahel ühe suuna eest.
Ühistransport on mugav ja populaarne liikumisviis nii linnasiseselt kui ümberkaudsete vaatamisväärsustega tutvumiseks. Linna südames liiklemiseks sobib jalutamine või jalgrattasõit, lähedalasuvatele saartele ja paleedesse sõitmiseks (Djurgården, Norra Djurgården, Vaxholm, Drottningholm, Sigtuna) võiks soetada kõigis ühistranspordi sõidukites kehtiva 3- või 7-päeva kaardi (hind vastavalt 335 või 435 krooni).
Sama jutt tsenseeritud kujul asub siin.
SILENT IT REMAINS
Siis kui me terava lumetormi sees kõlgutasime oma laudasid maailma äärel. Kes püüakski sõnadesse panna kõige ultimaatsemat ilu või õnne või kurbust või õnnetust. Nendes hetkedes on midagi, mida ei tahagi jagada, mis on minu sees ja minu omad. Aga alati hakkab kurgus metalselt kriipima, kui ma kuulan kedagi, kes räägib kui hea ja värske oli see äsjasadanud lumi eile või üleeile või kui seesama significant other käis jääprintside ja jääprintsesside maal maailma äärel kõlkumas. See igatsus vabaduse järele läheb nii suureks, et ei mahu enam ära. Ma ei taha seda teada, kui ma tean, et ma seda kohe ei saa, vaid peab ootama, et tuleks uus talv ja uus lumi ja et igal aastal peab neid hetki nii kõvasti ootama, et suveöö unenäod on täis hetki, kui sa kuuled ainult sah sah sah kiiruse vaikust ja looduse üksindust, ja praktiseerid rändom hullumeelsust, mis on võibolla ohtlik, aga mis poleks... Sõnad on sõnad on sõnad, mille jaoks neid tegelikult raisata.
Stockholm, ja tack!
Stockholm on Katuse Karlssoni ja Matrixi sümbioos. Siin on suured väikeste aknaruutudega värvilised majad nagu lasteraamatue illustratsioonidel, pitsilised kardinad rootsipunaste majade akende ees, väikelinna vaikus neljandas kõrvaltänavas, sillerdav vesi, kohisev mets, metsikud kaljud, valged paadid ja kohvilõhnaline vanaema-õhkkond igal teisel sammul. 
Haapsaluliku kopitanud ja kuningliku turvalisuse ja idüllilise muinasjutuga paralleelselt elab metropol oma (de)konstruktivistik-kujuteldavat nartsissistlikku piirehülgavat tulevikuelu - tänavatel kõnnivad futuristlike rõivalõigetega mutant-noored, kes tunnistavad ainsa tõena oma metalsetest kõrvaklappidest kostuvad technot, linnasüdame alternatiivseid peourkaid ning hilislõuna päikesepaistelist laisklemist, elavad läbi oma veerand-elu kriisi, reisivad muretult Ko Pha Nganist Saks Fifth Avenueni ning võitlevad hambad ristis nii kõige trendikama töökoha kui 12 ruutmeetrise toanurga pärast. 
Fika (kohvipausi) ajal arutatakse läbi nii hommikused ajalehed kui nädalavahetuse kuulimad peod. Poisid on siin nii moodsad, et metrosexuality - termin, mis tähistab heteroseksuaalset meest, kes defineerib ennast moe kaudu, on selge ka neljanda kõrvaltänava blondile plikale, kes alles Astrid Lindgreni võlumaailmas elab. Kõigile, kesklinna tiinekast äärelinna pensionäride paarini, meeldib ennast Tais ja Kariibi merel krõbedaks küpsetada ning heledad rootsi juuksed vesinikuga hõbevalgeks pleegitada. Seal kus on archipelago (skärgården ehk skäärid), iga teine sadam näib olevat Soolavares ning iga teine külamees onu Melker, paistab kätte mõni mobiilimast, UFOt meenutav veetorn või Globeni ümmargune kuppel. 
Sellel ajal kui tunnelbana põhja- ja lõuna suburbidest hommikul kesklinna kihutab, loevad inimesed ajalehti ja räägivad reeglina oma Sony Ericsson hands-free mp3-telefoniga kõigest võimalikust, mida võib ette kujutada - viimase öö seikluse detailidest kuni mis-me-nädalavahetusel-ämma-juures-sõime teemadeni. Viiking-mehed on müüt ja multikultuursus on pealispindne tõde, tulevik ja minevik kohtuvad siiski siin, Stockholmis, kus ühel ja samal momendil päästetakse maakera kliimamuutuste eest ning tarbitakse rohkem moekaupa kui ma kusagil mujal näinud olen. Siin on nii Ameerikalikku liberalismi kui sügavalt juurdunud kommunistlikku idealismi, individualism ja kollektivism vahelduvad vastavalt vajadusele. Siin on mingi vibe, mis on iseloomulik ainult Stockholmile. Mõnikord on mul tunne, et ma elan tulevikus...
Statues
So goodnight my dear
Hope youre feeling well
Hope yourre feeling very clear
In this song and rhyme
Thoughts of changes that
Keep ourselves intact
And yes
Its hard to fake but Im faltering
In the steps Im about to take
I am sure its true
What is all for me is much the same to you
If all the statues in the world
Would turn to flesh with teeth of pearl
Would they be kind enough to comfort me
The setting sun is set in stone
And it remains for me alone
To carve my own and set it free
So we wait and see
How this backward chapter reads
In verse inadvertently
And it feels like fading light
But thats all thats left
Only whats left is right
If all the statues in the world
Would turn to flesh with teeth of pearl
Would they be kind enough to comfort meThe setting sun is set in stone
And it remains for me alone
To carve my own and set it free
Jumping from a balloon
A carried aloft by a parachute in june
Twisting round and round
Well I hope the ground is what you find
The setting sun is set in stone
And it remains for me alone
To carve my own and set it free
Moloko "Statues"
A year ago I had a dream.
Rome 2006
Paris 2006
where there's heart and soul
In the end, after everything has remained silent, while it's just been wind in your ears and fresh snow under your board, nothing else matters. No words count.
Until then it's ultimate freeriding...
SWEET SIGTUNA IN SWEDEN
Sigtuna on nagu muinasjutu-linn, kus tänavad on ääristatud väikeste ja väga vanade punaste, kollaste, roheliste või roosade puumajakestega, mis enamasti on nii või teistpidi viltu. Kindla peale on nende majakeste akendel rippumas piparkoogisüdamed, valged pitskardinad, aknalaual potililled, küünlad ja päkapikud. Aedades on neil ehitud elavad kuusepuud, linnumajad, käsitsi meisterdatud aiamööblid ja muidugi saabidvõivolvod. Isegi majadele on puidust pitsid ja satsid peale nikerdatud. Need on madalate lagedega väikesed vanaaegsed majad, mis meenutavad täpselt selliseid majasid ja tänavaid nagu lasteraamatutes. Sigtunas on palju ruunikive, üks salapärane sala-aiaga maja, palju vanu varemeid, ilusaid uusi ja vanu ehitisi. Aga isegi uued majad on vanad. Vaatad salaja mõnest aknast sisse ja tunned, kuidas seal sees õhtuti täitsa kindlasti Lussekattereid rosinatega küpsetatakse ja kus lapsed põrandal kaltsuvaibal mängivad. Ja siis seal on veel sellised armsad saiapoed ja kohvikud ja kingapoed ja mänguasjapoed ja raamatupoed - väikesed poed - nagu vanasti, et igaühel on oma väike armas äri. Et komme ostetakse kommipoest ja piima piimapoest ja liha lihapoest. Nii nagu käib. Mitte nagu teate küll kuidas. See pole mingi muinasjutt, maailmas on veel täitsa nunnusid päris kohti olemas. Hoolimata uutest ja vanadest aastatest.
JÕULUDE ROLL TARBIMISKULTUURIS
Kaubamajad Tokyos, Berliinis, New Yorgis, Stockholmis, Pariisis ja igal pool mujal näevad üsna ühesugused välja. Mulle torkas see silma pärast seda kui kadrib kirjutas hiigelsuurest kuusest Lafayette'is ja mul see ka kohe eelmisest aastast meelde tuli.
Meenutades eelmist, seda ja ilmselt kõiki tulevaid aastaid, palun väga - jõulud keset kaubamaju Stockholmis (NK kaubamaja) ja Pariisis (Galeries Lafayette). Ühesugused, loomas "jõulu tunnet" ja manipuleerides ületarbivate kodanikega, et kaubamaja-jõulud on ikka nii ägedad. Paneme
kõik väikestesse karpidesse, kilekottidesse ja kingime üksteisele stuffi, eks. Eks. Pliiis.
Täna algas Stockholm School of Business'is uus kursus, Contextualizing Consumption, mis on loodetavasti sama aine, mida ma peaks trtus sooritama, aga see siin on veits kuulim (alustades õppejõust...). Õhkkond on muidugi natuke teine ja sotsiaalsele survele alludes tuleb mul ennast hommikuti rohkem sättida, et rohkem Äri välja näha, aga see on muidugi okei. Näen hea meelega välja MITTE nagu H&M-i lembud sakslased ja rootslased. Hihi. Juba testisin ka seda, et kui öelda, et õpin meediat ja kommunikatsiooni, siis peetakse kampsuniks või vähemalt veits friigiks, kui öelda, et PRi, on kõik mycket bra. Kui öelda communication management, siis peab seletama, mis asi see on. Turundus- ja muud sorti äri-inimesetele!? Appi.
Ja siis üks saksa pimm, kes ilmselt arvab, et Riia on Tallinna pealinn ja kes Saksamaal International(!!!) Business'i õpib pidas neid tekste, mille põhjal homseks seminariks peab valmistuma, Eriti Rasketeks öeldes, et seal ei ole vastuseid kirjas (no tõesti kahju, et ise mõtlema peab), ning arvas, et tarbimiskäitumine ei ole kohe kuidagi rahvusvahelise äriga seotud ning et üleüldse see marketing on veits nõme... dsiisas. Mida inimestele Äris siis õpetatakse? See on mingi majandusinimeste komme, et ärme räägi tarbimisest ega tarbimisühiskonnast ega tarbimiskultuurist ega isegi mitte natuke tarbimiskriitkast, vaid istume kõik pruuni laua taga jalad laua peal, palume Cindyl järgmine kohtumine edasi lükata ja joome kokakoolat või?Kõrvalehüpe FEMME BLOGISSE
KAS SUL KODU (VÕTMED) ON? Kirjutatud 6.12.2007
Iseasi, kui romantiliseks suurlinna slummides elavad (mitte)kodanikud oma elu peavad, aga need, kes sinna teinekord “reaalsust” otsima lähevad, võivad ehk kasutada sõnapaari geto-romantika. Või aguli-romantika. Et tuletada endale meelde, et “mõnikord on kodu vaid tunne” (vt ka Louis Vuittoni reklaame oktoobrikuu Financial Times’ides…). Igaljuhul, isegi kui mõnikord tundub, et it’s all about fashion, siis mõtle uuesti. Kaks sarnast ja erinevat t-bana peatust/piirkonda: Kista ja Skärholmen - mõlemas asuvad hiigelsuured ostukeskused, mis kutsuvad kesklinna, äärelinna ja võõra linna inimesi oma läikivatesse plastmass-metall-kiirmood poekestesse.
Kista, konsumerismi kants - hiigelsuure kaubanduskeskusega kortermajade piirkond. Kui juhtuda sõitma sinna pärastlõunal ja nägema, kuidas munakollane päike tornmajade üksildaste siluettide taha loojub, võib tunda magalapiirkonna kaheksast viieni rütmi - kedagi pole veel kodus, kedagi pole enam tööl, it’s the time when people shop. Tavaline, vaikne, rahulik. Hetk, mil inimesed elavad oma päeva välja poe-reaalsuses - seal, kus on alati soe, päike paistab ja õnnest on puudu just see paar teksasid/kampsun/saapad. Skärholmen, kesklinnast ca 30 min kaugusel asuv teistpidi Stockholm. T-banas vahelduvad ühiskonna erinevad klassid (jah, isegi Rootsis) suhestudes vahemaaga kesklinnast - mida lähemale, seda vähem musti sulejopesid, lontmütse ja rohkem kasukaid, Longchamp-kotte ja kitsamaid retuuse. Novembrikülmas palja ülakehaga metroos tantsiv mees kõrvaklappidega tegemas veidraid liigutusi ei ole veider vaatepilt. Üldsegi pole see mingi vaatepilt - suure linna inimesed on rahulikud, nad näevad iga päev enda ümber, mis toimub. Keegi ei ütle, mis on normaalne, sest nad teavad, et kõik on konstruktsioon. Terve linn on konstruktsioon, inimesed elavad süsteemis. Sina ja sina ja sina ja mina. Skärholmeni ja Kista inimeste teadlikkuse astmed on tõenäoliselt erinevad. Skärholmeni räämas karpide (mitte)kodanikud ei arva, et on jõle romantiline linna kõige odavamas toidupoes “Love is all around’i” kuulata, vaadata, kuidas ratastoolis lapsed tänaval mängivad, kuidas teismelised tänavanurgal sülitamisvõistlust peavad, kuidas kassid ja koerad prügikastist toitu otsivad, kuidas kurbade silmadega tädid “Allt för 15.-” (Kõik 15.- eest) poest plastmass-mänguasju ostavad. Kista inimesed ei arva samuti, et see kõik võiks jõle romantiline/kurb/nõme/positiivne olla. Stockholm, London, Berliin, Pariis, Milano, New York… - love them or hate. Everything is dust in the wind.
***KÕIK KÄIVAD PUNASEL VAIBAL Dec 2007 
“Christmas is a camouflage,” kuulsin ma ühel päeval koridorikaaslasi rääkimas. Paar kuud aastast, mis on dekoreeritud erinevate kindlate sümbolite ja kaunistustega. Ühel kindlal õhtul või hommikul eeldatakse terve pere istuvat koos laua taga, jagamas kinke, käimas võibolla kirikus, kuulamas jõululaule. Suurel osal pole sooja ega külma, miks jõule tähistatakse, vaid et “aga see on ju nii nunnu ja armas ja tore ja soe ja südamlik…”. Nagu muud osad aastast seda ei oleks. Põhjamaades on see kõik veel rohkem “päris”, sest siin sajab ju isegi lund. Yeah right. Poed ja moed ja peod - alates oktoobrist kuni jaanuari lõpuni pühendavad ennast jõuludele. Vaateaknad saavad uue moe ja poed saavad uue moe ja inimesed ostavad uut moodi rohkem kui muul ajal aastast. Peale jõule ostavad nad muidugi veel rohkem, sest eranditult kõikides poodides algab peale jõule allahindlus. Oh seda õnne, jah? Omakasupüüdlikult mõeldakse, et miks ei võiks allahindlus enne jõule olla, siis saaks ju kõik jõulukingid poole odavamalt. Oh, inimesed on nii naljakad. Isegi tänavad saavad jõulude eel uue ilme - uue rüü, kui soovite (it’s all about fashion). Ja inimesed vaatavad, et ohoo, ka mina võin iga päev käia punasel vaibal; ning patseerivad siis edasi-tagasi mööda seda glamuurset tänavat, külastavad väikseid jõulu-kuues poekesi ja ostavad jõulukingitusi. Jajah, camouflage it is. Aga inimkonnale on ka seda vaja. Ilmselt.
***
KAUBAMAJADE "RASKED" AJAD 
Nov 2007Stockholmi suuremad, vanemad ja väärikamad kaubamajad elavad üle huvitavaid aegu. NK, Åhlens, P.U.B, Gallerian - kõik neli on viimase kolme kuu jooksul mõelnud välja uusi trikke ja korraldanud suurejoonelisi PR-kampaaniad, et ostujõulisemat klientuuri enda juurde ostlema tõmmata. NK näiteks korraldas kampaania, mille raames maailmakuulsad disainerid ja moefirmad (Viktor&Rolf, Calvin Klein, Ralph Lauren, Gant jt) neile ühe toote disainisid ning need siis limiteeritud koguses müüki paiskasid. A la eelmine postitus, aga glamuursemas keskkonnas ja pakendis. Ja Cavalli for H&M-iga võrreldes siiski originaallooming. Hinnad olid nende brändide originaalhindadest veidi odavamad, kuid tooted rõhutasid konkreetseid brände püüdes tarbijates tekitada huvi ja ostusoovi, kuna: a) tegemist on kuulsa brändiga; b) seda toodet on limiteeritud kogus (nt Calvin Klein tegi järjekordseid “erilisi” meestetrussikuid 200 eksemplari); c) hind oli enam-vähem talutav - logomaanide unelm - soetada endale Hugo Bossi kirjaga sokid või Madonna “loodud” viigipüksid. NK sihtgrupp näib olevat peamiselt rahaline logohimuline ärimeeste koorekiht. P.U.B palkas endise Cardigansi laulja Nina Pärssoni kunstiliseks juhiks; ehitas ümber peaaegu kogu maja ning noorte ja metsikute püüdmiseks kujundas terve ultrainnovatiivse pool-futu, pool-vintage korruse, kust julged ja vihased saavad omale cool’ide Londoni ja Stockholmi disainerite Alati-Limiteeritud-Kollektsioonidest esemeid soetada. Vaateakendel ilutsesid Andy Warholi ja pop-kunsti jäljendavad kunstipalad. Täna olid vitriinis koguni elusad inimesed ise. P.U.B oli varem igav ja konservatiivne, kuid tegi imagoloogilise kannapöörde ning Nina Pärssoni juhendamisel kruvib nüüd metsikuid tuure. Åhlens kahe eelmisega võrreldes millegi väga silmatorkavaga ei hiilga, kuna tema väljund on peamiselt tavalise reklaami näol telekas, tunnelbanas või ajalehes. Siiski on seda nii palju, et märkamatuks ta ei jää. Ning asub nagunii kõige käidavama koha peal üldse, mida Stockholmi kesklinnas võib ette kujutada ning ilmselt ei tunne (veel) erilist vajadust teiste kaubamajade järgi imago muutust läbi viia. Gallerian ei ole küll klassikaline 4-5 korruseline ümmarguse aatriumiga kaubamaja, mis esindab ainult kalleid või väga kalleid kaubamärke; pigem nagu shopingutänav erinevate poodidega, mille klientuur on kindlasti laiem kui ühel või teisel kaubamajal, kuid nagu Tallinnaski erinevad kaubanduskeskused võitlevad nii omavahel omasugustega kui ka teist tüüpi ostlemisasutustega nagu klassikalised kaubamajad, siis korraldab Gallerian igal aastal noorte moekunstnike võistluseid, millest võib lugeda üle-eelmisest postitusest. Sellise turunduslikku tõmblemist nähes on raske uskuda, et mõnel sellisel kaubamajal või -tänaval äris kehvasti läheb. Vaevalt. Mõnikord ma mõtlen, et kui nad kõik nii palju reklaami, PRi ja turundust ei teeks, kas tõesti inimesed loobuksid uute asjade ostmisest? Ilmselt küll. Sest inimestele meeldib, kui nende eest mõeldakse - kui ei pea ise leiutama, mida selga panna, mida osta, kuhu reisida jne. Mugav elu. Need shoppajad-inimesed enamasti mägesid ei liiguta, nad on kaheksast viieni robotid, järgijad, massid, sabassörkijad. Kaheksast viieni toodavad, pärast seda tarbivad. Nõiaring, eks. Võibolla astuks välja sellest ringist? Ah et kuidas - no seda ei pea küll ükski reklaamibüroo mõistlikule inimesele ette ütlema.
***
PETTEKUJUTELM DEFITSIIDIST Nov 2007 80-ndate lõpus kui mind lasteaeda sõidutati möödusime alati kaubamajast. Kell võis olla 7-8 vahel hommikul. Kaubamaja ukse ees seisis iga päev paarkümmend inimest kannatamatult uste avanemist oodates ja poe ahvatluste juurde pääsemist. Kes essana jõudis, sai ikka paremad palad ja respekti sõprade ja suguseltsi seas. Rääkimata saiajärjekorrast, kohvi-järjekorrast ja dollari-poes krepilokitangide järjekorras seismisest, mis ma emaga vapralt kaasa tegin. Peaaegu 20 aastat tagasi - ajad olid teised, Lääne-Euroopaga meid võrrelda ei saanud ja poliitika otsustas kõik. Inimesed ootasid järjekordades, inimesed ootasid kannatamatult vabanemist. Muu maailm tundus nii vaba ja äge. 
8. novembril lansseeriti Stockholmis Roberto Cavalli for H&M (nagu ka mujal metropolides). Eelpromo oli tohutu ja ootused kõrged, nagu ikka kui tippmoe disanerid massimoele ja vaesemale rahvale “teene” teevad ja neid oma loomingujuppidega kostitavad. Rootsis pole riietest vähemalt viimase 100 aasta jooksul puudust olnud - uusimad trendid ja moekaimad näod on siin igapäevased. Ajalehtede pealkirjad stiilis “Rahvas shoppab nagu ei kunagi varem” on nii hoiatavad kui soosivad. 80-ndate lõpus ei olnud siin puudust leivast, lokitangidest ega Ameerika teksadest. Järjekordades nad seisma ei pidanud. See-eest teevad seda logo-ohvrid tänapäeval. Näiteks kui keegi härra Cavalli otsustab, et staaridest klientidest on talle vähe ja tahaks ikka korralikult tunda rokk-staari fiilingut, joonistab ta mõned leopardimustrilised kavandid ja siidist kleidikesed üles ja laseb Hiinas ja Indoneesias neid sada tuhat eksemplari paari dollari eest kokku traageldada ning voila - trendijüngrid on poe ukse taga sabas ja samal päeval peale lettide sättimist leiab sealt juba pärastlõunal tühjuse ja peale tööd “lähen-siis-ka-vaatan-misasja-see-härra-seal-müütab” suhtumisega kodanik eest järgmise vaatepildi:
Sest “tõelised fännid” läksid juba eelmise päeva õhtul poe ukse taha punasele vaibale teki, tooli ja termosega ootama, millal hommikul uksed avanemad ja saab arutult tuulama minna. Koiduvalguse saabudes järjekord pikeneb ja ootusärevus kasvab. Inimesed hulluvad. Neil ju on Just See Kleit või Kardigan puudu. Yeah right. Nõuka-aeg ei ole kunagi kadunud olnud, isegi kui ta Rootsis ekisteerinud pole. Kujutelma riidehunniku-defitsiidist tekitab kaval ja strateegiline marketing, pealesurutud ideaalid, moetööstuse ja moetsükli nõiaring, mis end ajast aega ise taastoodab. Ja lapsed, kes sellel novembrihommikul mööda Hamngatanit emme-issiga lasteaeda sõitsid, ei mõelnud, et “Huvitav, kas need tädid seal ootavad saia või lokitange,” vaid, et “Peale lasteaeda tahan ma minna sinna lobelto savalli lasteosakonda ja neid leggingseid ja samasugust leopaldimustliga toppi nagu suulel õel.” Gospadi.
***
GALLERIAN FASHION AWARD 07 Nov 2007 
Selle nädala moesündmuseks on kesklinnas Gallerian’ shopingutänaval toimunud Beckmans’i disainikolledzi iga-aastane noorte moeloojate võistlus “Gallerian Fashion Award 07″ ja sellega kaasnev näitus, mis on avatud ka järgmisel nädalal. Showd toimuvad selle nädala lõpuni. Tegemist on viiendat aastat Gallerian’i ja Beckmani vahelise koostööga, mille käigus Stockholmi popimatele poodidele - TopShop, Mexx, MQ, Peak Performance, Vila, Cubus, Indiska, H&M, Brothers jne - kujundavad tuleviku-kollektsiooni Beckmani disainikolledzhi õpilased. 
Protsess on “nagu päris” mitmel tasandil - alates ürituse enda organiseerimisest kuni kollektsioonide meeskondadeni. Rohjujuure tasand on muidugi see, et Gallerian tahab end tutvustada kui innovatiivset ja moeteadlikku kaubamaja-shopingutänavat, et konkureerida linna teiste suurte galeriide ja kaubamajadega. Strateegia on igav, väljund samas on põnev. On huvitav jälgida, kuidas tudengid JC või Topmani moe suundumusi näevad. Kõigepealt tutvutakse brändiga, nö elatakse sisse - kuna sisuliselt on igal brändil stoori ju olemas - tudengite ülesanne on oma looming kommertsi sulandada ning samas avangardistlikku lähenemist näidata ja trendi järgida. Projekti on hõlmatud peaaegu terve kool - reklaamitudengid, moe-, foto- ja disainitudengid. Välja tuleb anda ajaleht ja üritus läbi viia. Korraldada mitu korda päevas toimuvad moeshowd (ülesehituselt väga sarnane Tallinnas toimuva fibitiga), organiseerida meik, soengud, kingad jne. Täismäng; ja tudengitele väga reaalne touch moeäris toimuvasse. 
Kahju on ainult sellest, et kogu värk kukub välja (ja nii ongi mõeldud) nagu moeshow kaubanduskeskuses ikka - massidele, kes peale showd poodidesse tõttavad ja oma ostujanu rahuldavad. Lugedes intervjuusid võistlusel osalevate noorte moeloojatega, õhkub neist hinge, ilu, kunsti ja moe tõesti võluvat maailma. Reaalsuses on kõik aga lihtsalt bisness. Ma olen alati rohkem kunstnike kui ärimeeste poolt. Mõnikord leiab kunst äris ka eetilise ja ilusa väljundi, õnneks. Peak’ile kollektsiooni kujundanud Amelie Marciasini ütleb, et tal pole tegelikult kunagi olnud raha, et Peak’i kanda. Nüüd sai ta võimaluse neid riideid ise teha. That’s something. Kui sa ei pea teesklema, et sul on mingi asja jaoks raha, vaid kui sa selle asja ise valmis teed.
***
FASHION IN THEORY&PRACTICEAvaldatud 31.10.2007 Tippdisainerite suured show’d ja kabinetivaikuses sündinud uued trendid näevad päevavalgust kaks korda aastas - sügisel visioon järgmisest kevad/suvest ja kevadel järgmisest sügis/talvest. Kiirmoe tööstus paiskab uued kollektsioonid letti igal nädalal. Karm poliitika. Poliitika all mõtlengi ma poliitikat - mood kui sotsiaalne nähtus, moetööstus ja moe tarbimine ning shoppamine on alati olnud seotud riigikorra, kehtiva poliitilise ideaali ja -süsteemiga. Näiteks, (kiir)moetööstust ei eksisteeri totalitaarsetes ühiskondades - (kiir)moetööstus on omane kaasaegsele demokraatlikule kapitalistlikule süsteemile, kus inimese vabadusi osta, kulutada ja tarbida ei piira mitte miski. Vaba maa, nagu öeldakse. Teenmistahan, nagu ka öeldakse. Shoping kui uuekooli religioon. Näed, isegi mood ja usk on omavahel seotud. Kui muude valdkondadega on veel enam-vähem, siis moetööstuse ja looduse seadused on aga pöördvõrdelises seoses. Kiirmoe ketid nagu H&M, Lindex, Kapp Ahl, Zara, Mango, Vero Moda, InWear, Mexx, French Connection, Monton… müüvad sama lõike ja disainiga rõivaid nagu nägi valitud seltskond viimastel Londoni, New Yorgi, Milano ja Pariisi moenädalatel - vali ainult välja ja näe välja nagu Carmen Kass või Gemma Ward, kui meeldib. Muidugi selle vahega, et võibolla ainult ühe-kahe käe sõrmedel üles loetav protsent tarbijaist saab endale neid hirmkalleid originaale lubada. Ülejäänud ostavad hea meelega Topshopist „Kate Mossi“ skinnyjeansid ja teevad näo, et astusid ka just poodiumilt maha. 
Ma jäin mõtisklema, et miks inimestele nii väga meeldib, et igal hooajal on uutmoodi lõiked ja värvid ja asjad moes? Inimesed ise ei muutu ju iga aastaajaga, ei vaheta mitu korda aastas oma elufilosoofiat, kehakuju, hoiakut või üldist välist imagot. Inimesel on olemas ka identiteet - midagi sisemist, mis toimib edasi ka siis, kui lähevad käiku moe alternatiivid - alasti olek, vormirõivastus, rahvariided - ka siis on tegemist selle ühe ja sama inimesega - kes päevavalguses ihkab endale just neid oh-nii-must-have-kontsaga-saapaid. Miks inimesed on uhked selle üle, et neile meeldib shoppamine ja kallid kaubamärgid? Miks arvatakse, et see on äge, cool ja eriti et välismaal peab shoppamas käima? Et ilus olla? Et end hästi tunda? Moetööstus iseenesest ei taha kedagi ilusamaks teha, see ongi lihtsalt äri, tootmine, kurnav õmblustöö, tehased, raamatupidamine… Igavesti kestev konveier. Paljudele nii armas ja samas nii naeruväärne. Ideoloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne, individuaalne. You name it. Stockholmi tüdrukud võtavad moodi väga tõsiselt – tundub, nagu vannuksid nad käsi H&Mi uue hooaja piiblil(kataloogil), et ostavad igal nädalal vähemalt uue hilbu või aksessuaari ning suunduvad seejärel kõik koos (sest üle kogu maailma on olemas ca 1500, tuhat viissada!!!, Hennes & Mauritzi kauplust, ning nende müüginumbrid muudkui tõusevad) endale pisikest musta nahktagi, halli tuunikat, lillasid retuuse ning punaseid pool-king-saapaid ostma. Siis keeravad nad kuklasse, ei, täpipealt keset pealage, hiigelsuure rootslastele omase blondidest kiharatest koosneva krunni, ning promeneerivad tänaval nagu väikesed moekad preilid kunagi. Teate kui igav see on, olla kogu aeg moes. Näha välja nagu moeajakirja kaanetüdruk. Ilus, aga bo-oo-ooring. Täna Södermalmis jalutades nägin ühte inglise prouat kingapoe vaateaknal õhkamas: „Look, these shoes are gorgeous. They are so unpractical, but just gorgeous.“ Inimeste soovidel ei ole kunagi piire. Neil on kaine mõistus muidu täitsa olemas, aga vaateakendel see mõnikord ununeb. Mõnikord on asju huvitav analüüsida distantsilt.
Kista, konsumerismi kants - hiigelsuure kaubanduskeskusega kortermajade piirkond. Kui juhtuda sõitma sinna pärastlõunal ja nägema, kuidas munakollane päike tornmajade üksildaste siluettide taha loojub, võib tunda magalapiirkonna kaheksast viieni rütmi - kedagi pole veel kodus, kedagi pole enam tööl, it’s the time when people shop. Tavaline, vaikne, rahulik. Hetk, mil inimesed elavad oma päeva välja poe-reaalsuses - seal, kus on alati soe, päike paistab ja õnnest on puudu just see paar teksasid/kampsun/saapad. Skärholmen, kesklinnast ca 30 min kaugusel asuv teistpidi Stockholm. T-banas vahelduvad ühiskonna erinevad klassid (jah, isegi Rootsis) suhestudes vahemaaga kesklinnast - mida lähemale, seda vähem musti sulejopesid, lontmütse ja rohkem kasukaid, Longchamp-kotte ja kitsamaid retuuse. Novembrikülmas palja ülakehaga metroos tantsiv mees kõrvaklappidega tegemas veidraid liigutusi ei ole veider vaatepilt. Üldsegi pole see mingi vaatepilt - suure linna inimesed on rahulikud, nad näevad iga päev enda ümber, mis toimub. Keegi ei ütle, mis on normaalne, sest nad teavad, et kõik on konstruktsioon. Terve linn on konstruktsioon, inimesed elavad süsteemis. Sina ja sina ja sina ja mina. Skärholmeni ja Kista inimeste teadlikkuse astmed on tõenäoliselt erinevad. Skärholmeni räämas karpide (mitte)kodanikud ei arva, et on jõle romantiline linna kõige odavamas toidupoes “Love is all around’i” kuulata, vaadata, kuidas ratastoolis lapsed tänaval mängivad, kuidas teismelised tänavanurgal sülitamisvõistlust peavad, kuidas kassid ja koerad prügikastist toitu otsivad, kuidas kurbade silmadega tädid “Allt för 15.-” (Kõik 15.- eest) poest plastmass-mänguasju ostavad. Kista inimesed ei arva samuti, et see kõik võiks jõle romantiline/kurb/nõme/positiivne olla. Stockholm, London, Berliin, Pariis, Milano, New York… - love them or hate. Everything is dust in the wind.
***KÕIK KÄIVAD PUNASEL VAIBAL Dec 2007 “Christmas is a camouflage,” kuulsin ma ühel päeval koridorikaaslasi rääkimas. Paar kuud aastast, mis on dekoreeritud erinevate kindlate sümbolite ja kaunistustega. Ühel kindlal õhtul või hommikul eeldatakse terve pere istuvat koos laua taga, jagamas kinke, käimas võibolla kirikus, kuulamas jõululaule. Suurel osal pole sooja ega külma, miks jõule tähistatakse, vaid et “aga see on ju nii nunnu ja armas ja tore ja soe ja südamlik…”. Nagu muud osad aastast seda ei oleks. Põhjamaades on see kõik veel rohkem “päris”, sest siin sajab ju isegi lund. Yeah right. Poed ja moed ja peod - alates oktoobrist kuni jaanuari lõpuni pühendavad ennast jõuludele. Vaateaknad saavad uue moe ja poed saavad uue moe ja inimesed ostavad uut moodi rohkem kui muul ajal aastast. Peale jõule ostavad nad muidugi veel rohkem, sest eranditult kõikides poodides algab peale jõule allahindlus. Oh seda õnne, jah? Omakasupüüdlikult mõeldakse, et miks ei võiks allahindlus enne jõule olla, siis saaks ju kõik jõulukingid poole odavamalt. Oh, inimesed on nii naljakad. Isegi tänavad saavad jõulude eel uue ilme - uue rüü, kui soovite (it’s all about fashion). Ja inimesed vaatavad, et ohoo, ka mina võin iga päev käia punasel vaibal; ning patseerivad siis edasi-tagasi mööda seda glamuurset tänavat, külastavad väikseid jõulu-kuues poekesi ja ostavad jõulukingitusi. Jajah, camouflage it is. Aga inimkonnale on ka seda vaja. Ilmselt.
***
KAUBAMAJADE "RASKED" AJAD 
Nov 2007Stockholmi suuremad, vanemad ja väärikamad kaubamajad elavad üle huvitavaid aegu. NK, Åhlens, P.U.B, Gallerian - kõik neli on viimase kolme kuu jooksul mõelnud välja uusi trikke ja korraldanud suurejoonelisi PR-kampaaniad, et ostujõulisemat klientuuri enda juurde ostlema tõmmata. NK näiteks korraldas kampaania, mille raames maailmakuulsad disainerid ja moefirmad (Viktor&Rolf, Calvin Klein, Ralph Lauren, Gant jt) neile ühe toote disainisid ning need siis limiteeritud koguses müüki paiskasid. A la eelmine postitus, aga glamuursemas keskkonnas ja pakendis. Ja Cavalli for H&M-iga võrreldes siiski originaallooming. Hinnad olid nende brändide originaalhindadest veidi odavamad, kuid tooted rõhutasid konkreetseid brände püüdes tarbijates tekitada huvi ja ostusoovi, kuna: a) tegemist on kuulsa brändiga; b) seda toodet on limiteeritud kogus (nt Calvin Klein tegi järjekordseid “erilisi” meestetrussikuid 200 eksemplari); c) hind oli enam-vähem talutav - logomaanide unelm - soetada endale Hugo Bossi kirjaga sokid või Madonna “loodud” viigipüksid. NK sihtgrupp näib olevat peamiselt rahaline logohimuline ärimeeste koorekiht. P.U.B palkas endise Cardigansi laulja Nina Pärssoni kunstiliseks juhiks; ehitas ümber peaaegu kogu maja ning noorte ja metsikute püüdmiseks kujundas terve ultrainnovatiivse pool-futu, pool-vintage korruse, kust julged ja vihased saavad omale cool’ide Londoni ja Stockholmi disainerite Alati-Limiteeritud-Kollektsioonidest esemeid soetada. Vaateakendel ilutsesid Andy Warholi ja pop-kunsti jäljendavad kunstipalad. Täna olid vitriinis koguni elusad inimesed ise. P.U.B oli varem igav ja konservatiivne, kuid tegi imagoloogilise kannapöörde ning Nina Pärssoni juhendamisel kruvib nüüd metsikuid tuure. Åhlens kahe eelmisega võrreldes millegi väga silmatorkavaga ei hiilga, kuna tema väljund on peamiselt tavalise reklaami näol telekas, tunnelbanas või ajalehes. Siiski on seda nii palju, et märkamatuks ta ei jää. Ning asub nagunii kõige käidavama koha peal üldse, mida Stockholmi kesklinnas võib ette kujutada ning ilmselt ei tunne (veel) erilist vajadust teiste kaubamajade järgi imago muutust läbi viia. Gallerian ei ole küll klassikaline 4-5 korruseline ümmarguse aatriumiga kaubamaja, mis esindab ainult kalleid või väga kalleid kaubamärke; pigem nagu shopingutänav erinevate poodidega, mille klientuur on kindlasti laiem kui ühel või teisel kaubamajal, kuid nagu Tallinnaski erinevad kaubanduskeskused võitlevad nii omavahel omasugustega kui ka teist tüüpi ostlemisasutustega nagu klassikalised kaubamajad, siis korraldab Gallerian igal aastal noorte moekunstnike võistluseid, millest võib lugeda üle-eelmisest postitusest. Sellise turunduslikku tõmblemist nähes on raske uskuda, et mõnel sellisel kaubamajal või -tänaval äris kehvasti läheb. Vaevalt. Mõnikord ma mõtlen, et kui nad kõik nii palju reklaami, PRi ja turundust ei teeks, kas tõesti inimesed loobuksid uute asjade ostmisest? Ilmselt küll. Sest inimestele meeldib, kui nende eest mõeldakse - kui ei pea ise leiutama, mida selga panna, mida osta, kuhu reisida jne. Mugav elu. Need shoppajad-inimesed enamasti mägesid ei liiguta, nad on kaheksast viieni robotid, järgijad, massid, sabassörkijad. Kaheksast viieni toodavad, pärast seda tarbivad. Nõiaring, eks. Võibolla astuks välja sellest ringist? Ah et kuidas - no seda ei pea küll ükski reklaamibüroo mõistlikule inimesele ette ütlema.
***
PETTEKUJUTELM DEFITSIIDIST Nov 2007 80-ndate lõpus kui mind lasteaeda sõidutati möödusime alati kaubamajast. Kell võis olla 7-8 vahel hommikul. Kaubamaja ukse ees seisis iga päev paarkümmend inimest kannatamatult uste avanemist oodates ja poe ahvatluste juurde pääsemist. Kes essana jõudis, sai ikka paremad palad ja respekti sõprade ja suguseltsi seas. Rääkimata saiajärjekorrast, kohvi-järjekorrast ja dollari-poes krepilokitangide järjekorras seismisest, mis ma emaga vapralt kaasa tegin. Peaaegu 20 aastat tagasi - ajad olid teised, Lääne-Euroopaga meid võrrelda ei saanud ja poliitika otsustas kõik. Inimesed ootasid järjekordades, inimesed ootasid kannatamatult vabanemist. Muu maailm tundus nii vaba ja äge.
8. novembril lansseeriti Stockholmis Roberto Cavalli for H&M (nagu ka mujal metropolides). Eelpromo oli tohutu ja ootused kõrged, nagu ikka kui tippmoe disanerid massimoele ja vaesemale rahvale “teene” teevad ja neid oma loomingujuppidega kostitavad. Rootsis pole riietest vähemalt viimase 100 aasta jooksul puudust olnud - uusimad trendid ja moekaimad näod on siin igapäevased. Ajalehtede pealkirjad stiilis “Rahvas shoppab nagu ei kunagi varem” on nii hoiatavad kui soosivad. 80-ndate lõpus ei olnud siin puudust leivast, lokitangidest ega Ameerika teksadest. Järjekordades nad seisma ei pidanud. See-eest teevad seda logo-ohvrid tänapäeval. Näiteks kui keegi härra Cavalli otsustab, et staaridest klientidest on talle vähe ja tahaks ikka korralikult tunda rokk-staari fiilingut, joonistab ta mõned leopardimustrilised kavandid ja siidist kleidikesed üles ja laseb Hiinas ja Indoneesias neid sada tuhat eksemplari paari dollari eest kokku traageldada ning voila - trendijüngrid on poe ukse taga sabas ja samal päeval peale lettide sättimist leiab sealt juba pärastlõunal tühjuse ja peale tööd “lähen-siis-ka-vaatan-misasja-see-härra-seal-müütab” suhtumisega kodanik eest järgmise vaatepildi:
Sest “tõelised fännid” läksid juba eelmise päeva õhtul poe ukse taha punasele vaibale teki, tooli ja termosega ootama, millal hommikul uksed avanemad ja saab arutult tuulama minna. Koiduvalguse saabudes järjekord pikeneb ja ootusärevus kasvab. Inimesed hulluvad. Neil ju on Just See Kleit või Kardigan puudu. Yeah right. Nõuka-aeg ei ole kunagi kadunud olnud, isegi kui ta Rootsis ekisteerinud pole. Kujutelma riidehunniku-defitsiidist tekitab kaval ja strateegiline marketing, pealesurutud ideaalid, moetööstuse ja moetsükli nõiaring, mis end ajast aega ise taastoodab. Ja lapsed, kes sellel novembrihommikul mööda Hamngatanit emme-issiga lasteaeda sõitsid, ei mõelnud, et “Huvitav, kas need tädid seal ootavad saia või lokitange,” vaid, et “Peale lasteaeda tahan ma minna sinna lobelto savalli lasteosakonda ja neid leggingseid ja samasugust leopaldimustliga toppi nagu suulel õel.” Gospadi.
***
GALLERIAN FASHION AWARD 07 Nov 2007 
Selle nädala moesündmuseks on kesklinnas Gallerian’ shopingutänaval toimunud Beckmans’i disainikolledzi iga-aastane noorte moeloojate võistlus “Gallerian Fashion Award 07″ ja sellega kaasnev näitus, mis on avatud ka järgmisel nädalal. Showd toimuvad selle nädala lõpuni. Tegemist on viiendat aastat Gallerian’i ja Beckmani vahelise koostööga, mille käigus Stockholmi popimatele poodidele - TopShop, Mexx, MQ, Peak Performance, Vila, Cubus, Indiska, H&M, Brothers jne - kujundavad tuleviku-kollektsiooni Beckmani disainikolledzhi õpilased. 
Protsess on “nagu päris” mitmel tasandil - alates ürituse enda organiseerimisest kuni kollektsioonide meeskondadeni. Rohjujuure tasand on muidugi see, et Gallerian tahab end tutvustada kui innovatiivset ja moeteadlikku kaubamaja-shopingutänavat, et konkureerida linna teiste suurte galeriide ja kaubamajadega. Strateegia on igav, väljund samas on põnev. On huvitav jälgida, kuidas tudengid JC või Topmani moe suundumusi näevad. Kõigepealt tutvutakse brändiga, nö elatakse sisse - kuna sisuliselt on igal brändil stoori ju olemas - tudengite ülesanne on oma looming kommertsi sulandada ning samas avangardistlikku lähenemist näidata ja trendi järgida. Projekti on hõlmatud peaaegu terve kool - reklaamitudengid, moe-, foto- ja disainitudengid. Välja tuleb anda ajaleht ja üritus läbi viia. Korraldada mitu korda päevas toimuvad moeshowd (ülesehituselt väga sarnane Tallinnas toimuva fibitiga), organiseerida meik, soengud, kingad jne. Täismäng; ja tudengitele väga reaalne touch moeäris toimuvasse. 
Kahju on ainult sellest, et kogu värk kukub välja (ja nii ongi mõeldud) nagu moeshow kaubanduskeskuses ikka - massidele, kes peale showd poodidesse tõttavad ja oma ostujanu rahuldavad. Lugedes intervjuusid võistlusel osalevate noorte moeloojatega, õhkub neist hinge, ilu, kunsti ja moe tõesti võluvat maailma. Reaalsuses on kõik aga lihtsalt bisness. Ma olen alati rohkem kunstnike kui ärimeeste poolt. Mõnikord leiab kunst äris ka eetilise ja ilusa väljundi, õnneks. Peak’ile kollektsiooni kujundanud Amelie Marciasini ütleb, et tal pole tegelikult kunagi olnud raha, et Peak’i kanda. Nüüd sai ta võimaluse neid riideid ise teha. That’s something. Kui sa ei pea teesklema, et sul on mingi asja jaoks raha, vaid kui sa selle asja ise valmis teed.
***
FASHION IN THEORY&PRACTICEAvaldatud 31.10.2007 Tippdisainerite suured show’d ja kabinetivaikuses sündinud uued trendid näevad päevavalgust kaks korda aastas - sügisel visioon järgmisest kevad/suvest ja kevadel järgmisest sügis/talvest. Kiirmoe tööstus paiskab uued kollektsioonid letti igal nädalal. Karm poliitika. Poliitika all mõtlengi ma poliitikat - mood kui sotsiaalne nähtus, moetööstus ja moe tarbimine ning shoppamine on alati olnud seotud riigikorra, kehtiva poliitilise ideaali ja -süsteemiga. Näiteks, (kiir)moetööstust ei eksisteeri totalitaarsetes ühiskondades - (kiir)moetööstus on omane kaasaegsele demokraatlikule kapitalistlikule süsteemile, kus inimese vabadusi osta, kulutada ja tarbida ei piira mitte miski. Vaba maa, nagu öeldakse. Teenmistahan, nagu ka öeldakse. Shoping kui uuekooli religioon. Näed, isegi mood ja usk on omavahel seotud. Kui muude valdkondadega on veel enam-vähem, siis moetööstuse ja looduse seadused on aga pöördvõrdelises seoses. Kiirmoe ketid nagu H&M, Lindex, Kapp Ahl, Zara, Mango, Vero Moda, InWear, Mexx, French Connection, Monton… müüvad sama lõike ja disainiga rõivaid nagu nägi valitud seltskond viimastel Londoni, New Yorgi, Milano ja Pariisi moenädalatel - vali ainult välja ja näe välja nagu Carmen Kass või Gemma Ward, kui meeldib. Muidugi selle vahega, et võibolla ainult ühe-kahe käe sõrmedel üles loetav protsent tarbijaist saab endale neid hirmkalleid originaale lubada. Ülejäänud ostavad hea meelega Topshopist „Kate Mossi“ skinnyjeansid ja teevad näo, et astusid ka just poodiumilt maha. 
Ma jäin mõtisklema, et miks inimestele nii väga meeldib, et igal hooajal on uutmoodi lõiked ja värvid ja asjad moes? Inimesed ise ei muutu ju iga aastaajaga, ei vaheta mitu korda aastas oma elufilosoofiat, kehakuju, hoiakut või üldist välist imagot. Inimesel on olemas ka identiteet - midagi sisemist, mis toimib edasi ka siis, kui lähevad käiku moe alternatiivid - alasti olek, vormirõivastus, rahvariided - ka siis on tegemist selle ühe ja sama inimesega - kes päevavalguses ihkab endale just neid oh-nii-must-have-kontsaga-saapaid. Miks inimesed on uhked selle üle, et neile meeldib shoppamine ja kallid kaubamärgid? Miks arvatakse, et see on äge, cool ja eriti et välismaal peab shoppamas käima? Et ilus olla? Et end hästi tunda? Moetööstus iseenesest ei taha kedagi ilusamaks teha, see ongi lihtsalt äri, tootmine, kurnav õmblustöö, tehased, raamatupidamine… Igavesti kestev konveier. Paljudele nii armas ja samas nii naeruväärne. Ideoloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne, individuaalne. You name it. Stockholmi tüdrukud võtavad moodi väga tõsiselt – tundub, nagu vannuksid nad käsi H&Mi uue hooaja piiblil(kataloogil), et ostavad igal nädalal vähemalt uue hilbu või aksessuaari ning suunduvad seejärel kõik koos (sest üle kogu maailma on olemas ca 1500, tuhat viissada!!!, Hennes & Mauritzi kauplust, ning nende müüginumbrid muudkui tõusevad) endale pisikest musta nahktagi, halli tuunikat, lillasid retuuse ning punaseid pool-king-saapaid ostma. Siis keeravad nad kuklasse, ei, täpipealt keset pealage, hiigelsuure rootslastele omase blondidest kiharatest koosneva krunni, ning promeneerivad tänaval nagu väikesed moekad preilid kunagi. Teate kui igav see on, olla kogu aeg moes. Näha välja nagu moeajakirja kaanetüdruk. Ilus, aga bo-oo-ooring. Täna Södermalmis jalutades nägin ühte inglise prouat kingapoe vaateaknal õhkamas: „Look, these shoes are gorgeous. They are so unpractical, but just gorgeous.“ Inimeste soovidel ei ole kunagi piire. Neil on kaine mõistus muidu täitsa olemas, aga vaateakendel see mõnikord ununeb. Mõnikord on asju huvitav analüüsida distantsilt.
Subscribe to:
Posts (Atom)