Showing posts with label Shoping. Show all posts
Showing posts with label Shoping. Show all posts

Teatrikostüümide väljamüük

Pärast brunch'i boheemlaslikus café Stringis sõitsime Södermalmist tagasi kesklinna ning käisime Rootsi Kuningliku Draamateatri ehk Dramaten'i suurel kostüümide väljamüügil. Lugesin hommikul lehest, et kohal tuleks olla aegsasti, kuna varasematel kordadel kui selline teatrikostüümide tühjaksmüük on toimunud, ulatuvad järjekorrad mitu tiiru ümber kvartali ja seda argipäeval. Täna on aga laupäev ning artikkel hoiatas, et esimestel tundidel tõenäoliselt inimsumma seast rõivaid märgata on kindlasti võimatu. Ja niimoodi trügimine mulle üldse ei meeldi, inimesed lähevad siis loomaks.
Seega rüüpasime kohvi, pannkooke ja võileibu mitu tundi, mõtlesin sakslaste kombetusest ja sellest, et kas kõik on nii ebaintelligentsed, ning tundsin et olin natuke ülbe ennast välja vabandades, miks mulle H&M ei meeldi, miks ma Berliini SUVEL puhakama ei taha minna, miks ma reedeti ilmtingimata alkoholi ei joo ning laupäeviti vahetusüliõpilaste peo-orgiatel ei osale - kui tahad New Yorgis published saada, siis tuleb ilmselt ka pingutada nagu New Yorgis, I guess.
Igal juhul - kui mina sõpradega uhkesse 1788. aastal Gustav III poolt asutatud intelligentide meelelahutusasutusse jõudsin - oli kostüümipidu alanud ja peaaegu ka läbi saanud. Leidsime eest tühjad stanged ja riidepuud õnnetult põrandal vedelemas. Teatrimajas ringi luusides leidime muidugi vähe ekstravagantsemaid ja mitte nii käppelt kaubaks läinud kleite, ülikondi, kostüüme ja jalatseid ning tegime nalja, et tuleks juba tulevase mõisaelu outfitid ära osta, siis ei saa ju ometi mõiski ostmata jääda kui lossis ühest buduaarist teise saalimise rõivad olemas on.
Kuigi mul raha üldse polnud olid sõbrad valmis mulle ühe eseme välja tegema. Kõigepealt tahtsid nad, et ma ostaks endale sini-puna-kollasest sametist narrimütsi-kujulised vateeritud rinnahoidjad. Ma tänasin ei. Siis kui ma aga endale superarmsad kingad leidsin, oli pakkumine endiselt jõus, aga otsustasin, et mul on tõenäoliselt suurem hea meel sellest pildist ja mälestus nendest teatrajaloo prügikasti mõeldud jalatsitest, kui nende füüsiline kohalolu mu kingariiulil.
Tore oli ikkagi, ja väga armas. Ma muidugi ei kujuta ette, mis seal hommikupoole toimus, kuna enamik inimesi, kes sealt poolt tulid, olid midagi ka ostnud, ning missuguseid pärle seal siis leiduda võis. Aga kui ajaleheartiklil oli õigus ja hommikutundidel inimsumma seast riideid leida oli võimatu, siis ma ei kujuta ette, kuidas pea KÕIK ära osteti, isegi kui polnud näha MIDA osteti. Teatrikostüümide lao perenaine ütles, et kuna nende eesmärk oli asjadest lahti saada, siis hinnad olid tõesti odavad, ja ei vastanud üldsegi nende taieste tegelikulte väärtusele. Igal juhul päris väärikas ja glamuurne shoping või avastusretk ja milline atmosfäär!

HAPPY CONSUMER HOLIDAYS

Lihavõtted, jõulud, jaanipäev, vabariigi aastapäev ja muud "pühad" erinevad vaid selles osas, mis kaupu inimesed endale supermarketis korvi laovad. Muu on sama. Kui pealiskaudseks võib veel minna?
Inimkond on viimaste sajanditega triivinud mugavalt silmakirjalikkuse sadamasse ja ennast seal soojas pesas kerra tõmmanud ning nurrub nüüd mitu korda aastas heaolevalt kas päikese, lambi või kaminatule paistel ning naudib pikki nädalalõppe ja lühendatud tööpäevi. Tänu sellele, et meil on pühad võiks lipu heisata ja kuulutada, et elu kristlikus maailmas on lausa lill.
Ainult et... keegi ju isegi ei tunnista, et on kristlane või üldsegi mõne koguduse liige. Esiteks see pole moes ja teiseks "issand sa oled usklik vä".
Jõulud, aastavahetus, lihavõtted, jaanipäev... Nagu jaanipäev pole ühegi usuga seotud, pole ka jõulud ega lihavõtted kaasaegsele inimesele mingid usu- vaid ikka tarbimispühad. Nad ei erine üksteisest mitte millegi poolest. Erinevad ainult sümbolid, mis neid tähistavad - jõulude ajal on kuused, päkapikud, hordide viisi kingitusi, ahjupraadi, glögi, sugulased; aastavahetuse ajal on alkohol, pidutsemine, trallallaa, lihavõtete ajal on jänesed, munad, muna- ja jänesekujulised toidud, värvilised kana suled (!), kanad, tibud, paju-utud (selline sõna eks!) ja ninnunännu; jaanipäeval on lõke ja sõbrad ja shaslõkk ja õlu ja siider ja päike ja pärnu tüdrukud... Mõtelge! - kõik keerleb toidu, kingituste ja seltskonna ümber. Igas kvartalis on põhjust kokku tulla, puhata ja pidutseda, alati samamoodi, aastast aastasse. Pühad on erinevate kaupade ostmise manifest, traditsiooniline traditsioonide ostmine.
Rootsis vaadatakse kõike saiakeste pealt - suvel kaneelisaiakesed, halloweeni ajal oranzhid kõrvitsakujulised martsipanitordid, jõulude ajal safranisaiakesed, vastlapäeval vastlakuklid... kalendrit võib määrata saiakeste järgi.
Samuti võib üle maailma määrata tähtpäevi mitte ilma või aastaaja, vaid selle järgi, mis kaupmehed lettidele sätivad - "ahah, värvilised munad, järelikut lihavõtted, järelikult kohupiim, rosinad, jänesed (jänesed!). Jne. Lõbus?
Üks silm nutab ja teine naerab. Õnneks hakkasin ma täna uskuma kosmoseturismi!

FUTURE SHOPPING

Esiteks käisin ma Gallerian'is, kus toimus järjekordne kaubanduskeskuse eeliseid ära kasutav "kultuuriüritus". Ja teiseks üritasin ma vältida Nike'i tossude ostmist.
Gallerian on see shoppingmall, kus sügisel Beckmans'i disainikooli "Gallerian Fashion Award" moeshowd toimusid ja parim uus meinstriim moekunstnik endale 50 000 SEKi taskusse pani. Nüüd on järjekordne kunstikool saanud võimaluse oma ideid väljendada. Kuni 14. veebruarini on seal Konstfack'i ekspositsioon FUTURE SHOPPING, mis koosneb neljast korrusest üksteise peale laotud tumepunastest ustest. Selline ustest ehitatud ruum keset kaubanduskeskust ja siis seal sees erinevatel näitusepindadel esitletakse kunstitudengite ideid 2027. aasta lukskaupadest ja nende tarbimisest. Seal saab näiteks panna nina ninakujulisse auku ja nuusutada. Ehk siis 20 aasta pärast arvavad kunstitudengid, et lukskaup on näiteks aeg, käsitsi kirjutamine, kortsus näonahk, lõhnaelamused... mitte kümneid tuhandeid maksev käekotike. Päris värskendav elamus.
Ja siis hakkasin ma trennijalatseid shoppama. Neid käisin ma juba ka eile ja üleeile tsekkimas, aga mul oli jäänud kummitama see Mr. Moeprofessori loengus näidatud pilt spordijalatsite müügiletist - terve seinatäis ühesuguseid tosse ja palve mõelda väitele "tarbija käes on tuhat valikuvõimalust" - sadu paare täpselt ühesuguseid koledaid tosse. Erinevad ainult hinnad ja seal peal olev logo/kiri.
Kõik proovitud paarid olid kas ebamugavad, kõvad, koledad või mustad aeroobikatossud. Mustad aeroobikatossud on veel eriti jubedad. Ma vihkan kui tossud on paksud ja soojad ja trennis on selline tunne, nagu jalad oleks kogu aeg saunas. Peale selle, kõik vähegi normaalsed jalatsid olid Nike'i omad ja Nike'i ma põhimõtteliselt enam ei osta, sest nad ei kavatsegi midagi ette võtta selle vastu, et väiksed lapsed endal näpud veriseks õmblevad ja emale iga kuu ühe dollari saiaraha teenivad ja mulle on nad isiklikult ka halba teinud. Aga pool ajast oli mul küll tunne, et neil on spordijalatsite monopol. Või oli asi hinnas, ma ei teagi. Mu eelarve oli igal juhul limiteeritud ja seega jäi mulle ette ainult Nike ja see ajas vihale.

JÕULUDE ROLL TARBIMISKULTUURIS

Kaubamajad Tokyos, Berliinis, New Yorgis, Stockholmis, Pariisis ja igal pool mujal näevad üsna ühesugused välja. Mulle torkas see silma pärast seda kui kadrib kirjutas hiigelsuurest kuusest Lafayette'is ja mul see ka kohe eelmisest aastast meelde tuli.
Meenutades eelmist, seda ja ilmselt kõiki tulevaid aastaid, palun väga - jõulud keset kaubamaju Stockholmis (NK kaubamaja) ja Pariisis (Galeries Lafayette). Ühesugused, loomas "jõulu tunnet" ja manipuleerides ületarbivate kodanikega, et kaubamaja-jõulud on ikka nii ägedad. Paneme kõik väikestesse karpidesse, kilekottidesse ja kingime üksteisele stuffi, eks. Eks. Pliiis.
Täna algas Stockholm School of Business'is uus kursus, Contextualizing Consumption, mis on loodetavasti sama aine, mida ma peaks trtus sooritama, aga see siin on veits kuulim (alustades õppejõust...). Õhkkond on muidugi natuke teine ja sotsiaalsele survele alludes tuleb mul ennast hommikuti rohkem sättida, et rohkem Äri välja näha, aga see on muidugi okei. Näen hea meelega välja MITTE nagu H&M-i lembud sakslased ja rootslased. Hihi. Juba testisin ka seda, et kui öelda, et õpin meediat ja kommunikatsiooni, siis peetakse kampsuniks või vähemalt veits friigiks, kui öelda, et PRi, on kõik mycket bra. Kui öelda communication management, siis peab seletama, mis asi see on. Turundus- ja muud sorti äri-inimesetele!? Appi.
Ja siis üks saksa pimm, kes ilmselt arvab, et Riia on Tallinna pealinn ja kes Saksamaal International(!!!) Business'i õpib pidas neid tekste, mille põhjal homseks seminariks peab valmistuma, Eriti Rasketeks öeldes, et seal ei ole vastuseid kirjas (no tõesti kahju, et ise mõtlema peab), ning arvas, et tarbimiskäitumine ei ole kohe kuidagi rahvusvahelise äriga seotud ning et üleüldse see marketing on veits nõme... dsiisas. Mida inimestele Äris siis õpetatakse? See on mingi majandusinimeste komme, et ärme räägi tarbimisest ega tarbimisühiskonnast ega tarbimiskultuurist ega isegi mitte natuke tarbimiskriitkast, vaid istume kõik pruuni laua taga jalad laua peal, palume Cindyl järgmine kohtumine edasi lükata ja joome kokakoolat või?

Kõrvalehüpe FEMME BLOGISSE

KAS SUL KODU (VÕTMED) ON? Kirjutatud 6.12.2007
Iseasi, kui romantiliseks suurlinna slummides elavad (mitte)kodanikud oma elu peavad, aga need, kes sinna teinekord “reaalsust” otsima lähevad, võivad ehk kasutada sõnapaari geto-romantika. Või aguli-romantika. Et tuletada endale meelde, et “mõnikord on kodu vaid tunne” (vt ka Louis Vuittoni reklaame oktoobrikuu Financial Times’ides…).
Igaljuhul, isegi kui mõnikord tundub, et it’s all about fashion, siis mõtle uuesti. Kaks sarnast ja erinevat t-bana peatust/piirkonda: Kista ja Skärholmen - mõlemas asuvad hiigelsuured ostukeskused, mis kutsuvad kesklinna, äärelinna ja võõra linna inimesi oma läikivatesse plastmass-metall-kiirmood poekestesse.
Kista, konsumerismi kants - hiigelsuure kaubanduskeskusega kortermajade piirkond. Kui juhtuda sõitma sinna pärastlõunal ja nägema, kuidas munakollane päike tornmajade üksildaste siluettide taha loojub, võib tunda magalapiirkonna kaheksast viieni rütmi - kedagi pole veel kodus, kedagi pole enam tööl, it’s the time when people shop. Tavaline, vaikne, rahulik. Hetk, mil inimesed elavad oma päeva välja poe-reaalsuses - seal, kus on alati soe, päike paistab ja õnnest on puudu just see paar teksasid/kampsun/saapad.
Skärholmen, kesklinnast ca 30 min kaugusel asuv teistpidi Stockholm. T-banas vahelduvad ühiskonna erinevad klassid (jah, isegi Rootsis) suhestudes vahemaaga kesklinnast - mida lähemale, seda vähem musti sulejopesid, lontmütse ja rohkem kasukaid, Longchamp-kotte ja kitsamaid retuuse. Novembrikülmas palja ülakehaga metroos tantsiv mees kõrvaklappidega tegemas veidraid liigutusi ei ole veider vaatepilt. Üldsegi pole see mingi vaatepilt - suure linna inimesed on rahulikud, nad näevad iga päev enda ümber, mis toimub. Keegi ei ütle, mis on normaalne, sest nad teavad, et kõik on konstruktsioon. Terve linn on konstruktsioon, inimesed elavad süsteemis. Sina ja sina ja sina ja mina.
Skärholmeni ja Kista inimeste teadlikkuse astmed on tõenäoliselt erinevad. Skärholmeni räämas karpide (mitte)kodanikud ei arva, et on jõle romantiline linna kõige odavamas toidupoes “Love is all around’i” kuulata, vaadata, kuidas ratastoolis lapsed tänaval mängivad, kuidas teismelised tänavanurgal sülitamisvõistlust peavad, kuidas kassid ja koerad prügikastist toitu otsivad, kuidas kurbade silmadega tädid “Allt för 15.-” (Kõik 15.- eest) poest plastmass-mänguasju ostavad. Kista inimesed ei arva samuti, et see kõik võiks jõle romantiline/kurb/nõme/positiivne olla. Stockholm, London, Berliin, Pariis, Milano, New York… - love them or hate. Everything is dust in the wind.
***
KÕIK KÄIVAD PUNASEL VAIBAL
Dec 2007
“Christmas is a camouflage,” kuulsin ma ühel päeval koridorikaaslasi rääkimas. Paar kuud aastast, mis on dekoreeritud erinevate kindlate sümbolite ja kaunistustega. Ühel kindlal õhtul või hommikul eeldatakse terve pere istuvat koos laua taga, jagamas kinke, käimas võibolla kirikus, kuulamas jõululaule. Suurel osal pole sooja ega külma, miks jõule tähistatakse, vaid et “aga see on ju nii nunnu ja armas ja tore ja soe ja südamlik…”. Nagu muud osad aastast seda ei oleks.
Põhjamaades on see kõik veel rohkem “päris”, sest siin sajab ju isegi lund. Yeah right.
Poed ja moed ja peod - alates oktoobrist kuni jaanuari lõpuni pühendavad ennast jõuludele. Vaateaknad saavad uue moe ja poed saavad uue moe ja inimesed ostavad uut moodi rohkem kui muul ajal aastast. Peale jõule ostavad nad muidugi veel rohkem, sest eranditult kõikides poodides algab peale jõule allahindlus. Oh seda õnne, jah? Omakasupüüdlikult mõeldakse, et miks ei võiks allahindlus enne jõule olla, siis saaks ju kõik jõulukingid poole odavamalt.
Oh, inimesed on nii naljakad. Isegi tänavad saavad jõulude eel uue ilme - uue rüü, kui soovite (it’s all about fashion). Ja inimesed vaatavad, et ohoo, ka mina võin iga päev käia punasel vaibal; ning patseerivad siis edasi-tagasi mööda seda glamuurset tänavat, külastavad väikseid jõulu-kuues poekesi ja ostavad jõulukingitusi.
Jajah, camouflage it is.
Aga inimkonnale on ka seda vaja. Ilmselt.
***
KAUBAMAJADE "RASKED" AJAD
Nov 2007
Stockholmi suuremad, vanemad ja väärikamad kaubamajad elavad üle huvitavaid aegu. NK, Åhlens, P.U.B, Gallerian - kõik neli on viimase kolme kuu jooksul mõelnud välja uusi trikke ja korraldanud suurejoonelisi PR-kampaaniad, et ostujõulisemat klientuuri enda juurde ostlema tõmmata.
NK näiteks korraldas kampaania, mille raames maailmakuulsad disainerid ja moefirmad (Viktor&Rolf, Calvin Klein, Ralph Lauren, Gant jt) neile ühe toote disainisid ning need siis limiteeritud koguses müüki paiskasid. A la eelmine postitus, aga glamuursemas keskkonnas ja pakendis. Ja Cavalli for H&M-iga võrreldes siiski originaallooming. Hinnad olid nende brändide originaalhindadest veidi odavamad, kuid tooted rõhutasid konkreetseid brände püüdes tarbijates tekitada huvi ja ostusoovi, kuna: a) tegemist on kuulsa brändiga; b) seda toodet on limiteeritud kogus (nt Calvin Klein tegi järjekordseid “erilisi” meestetrussikuid 200 eksemplari); c) hind oli enam-vähem talutav - logomaanide unelm - soetada endale Hugo Bossi kirjaga sokid või Madonna “loodud” viigipüksid.
NK sihtgrupp näib olevat peamiselt rahaline logohimuline ärimeeste koorekiht.
P.U.B palkas endise Cardigansi laulja Nina Pärssoni kunstiliseks juhiks; ehitas ümber peaaegu kogu maja ning noorte ja metsikute püüdmiseks kujundas terve ultrainnovatiivse pool-futu, pool-vintage korruse, kust julged ja vihased saavad omale cool’ide Londoni ja Stockholmi disainerite Alati-Limiteeritud-Kollektsioonidest esemeid soetada. Vaateakendel ilutsesid Andy Warholi ja pop-kunsti jäljendavad kunstipalad. Täna olid vitriinis koguni elusad inimesed ise. P.U.B oli varem igav ja konservatiivne, kuid tegi imagoloogilise kannapöörde ning Nina Pärssoni juhendamisel kruvib nüüd metsikuid tuure.
Åhlens kahe eelmisega võrreldes millegi väga silmatorkavaga ei hiilga, kuna tema väljund on peamiselt tavalise reklaami näol telekas, tunnelbanas või ajalehes. Siiski on seda nii palju, et märkamatuks ta ei jää. Ning asub nagunii kõige käidavama koha peal üldse, mida Stockholmi kesklinnas võib ette kujutada ning ilmselt ei tunne (veel) erilist vajadust teiste kaubamajade järgi imago muutust läbi viia.
Gallerian ei ole küll klassikaline 4-5 korruseline ümmarguse aatriumiga kaubamaja, mis esindab ainult kalleid või väga kalleid kaubamärke; pigem nagu shopingutänav erinevate poodidega, mille klientuur on kindlasti laiem kui ühel või teisel kaubamajal, kuid nagu Tallinnaski erinevad kaubanduskeskused võitlevad nii omavahel omasugustega kui ka teist tüüpi ostlemisasutustega nagu klassikalised kaubamajad, siis korraldab Gallerian igal aastal noorte moekunstnike võistluseid, millest võib lugeda üle-eelmisest postitusest.
Sellise turunduslikku tõmblemist nähes on raske uskuda, et mõnel sellisel kaubamajal või -tänaval äris kehvasti läheb. Vaevalt.
Mõnikord ma mõtlen, et kui nad kõik nii palju reklaami, PRi ja turundust ei teeks, kas tõesti inimesed loobuksid uute asjade ostmisest? Ilmselt küll. Sest inimestele meeldib, kui nende eest mõeldakse - kui ei pea ise leiutama, mida selga panna, mida osta, kuhu reisida jne. Mugav elu. Need shoppajad-inimesed enamasti mägesid ei liiguta, nad on kaheksast viieni robotid, järgijad, massid, sabassörkijad. Kaheksast viieni toodavad, pärast seda tarbivad. Nõiaring, eks. Võibolla astuks välja sellest ringist? Ah et kuidas - no seda ei pea küll ükski reklaamibüroo mõistlikule inimesele ette ütlema.
***
PETTEKUJUTELM DEFITSIIDIST
Nov 2007
80-ndate lõpus kui mind lasteaeda sõidutati möödusime alati kaubamajast. Kell võis olla 7-8 vahel hommikul. Kaubamaja ukse ees seisis iga päev paarkümmend inimest kannatamatult uste avanemist oodates ja poe ahvatluste juurde pääsemist. Kes essana jõudis, sai ikka paremad palad ja respekti sõprade ja suguseltsi seas. Rääkimata saiajärjekorrast, kohvi-järjekorrast ja dollari-poes krepilokitangide järjekorras seismisest, mis ma emaga vapralt kaasa tegin. Peaaegu 20 aastat tagasi - ajad olid teised, Lääne-Euroopaga meid võrrelda ei saanud ja poliitika otsustas kõik. Inimesed ootasid järjekordades, inimesed ootasid kannatamatult vabanemist. Muu maailm tundus nii vaba ja äge.
8. novembril lansseeriti Stockholmis Roberto Cavalli for H&M (nagu ka mujal metropolides). Eelpromo oli tohutu ja ootused kõrged, nagu ikka kui tippmoe disanerid massimoele ja vaesemale rahvale “teene” teevad ja neid oma loomingujuppidega kostitavad. Rootsis pole riietest vähemalt viimase 100 aasta jooksul puudust olnud - uusimad trendid ja moekaimad näod on siin igapäevased. Ajalehtede pealkirjad stiilis “Rahvas shoppab nagu ei kunagi varem” on nii hoiatavad kui soosivad.
80-ndate lõpus ei olnud siin puudust leivast, lokitangidest ega Ameerika teksadest. Järjekordades nad seisma ei pidanud. See-eest teevad seda logo-ohvrid tänapäeval.
Näiteks kui keegi härra Cavalli otsustab, et staaridest klientidest on talle vähe ja tahaks ikka korralikult tunda rokk-staari fiilingut, joonistab ta mõned leopardimustrilised kavandid ja siidist kleidikesed üles ja laseb Hiinas ja Indoneesias neid sada tuhat eksemplari paari dollari eest kokku traageldada ning voila - trendijüngrid on poe ukse taga sabas ja samal päeval peale lettide sättimist leiab sealt juba pärastlõunal tühjuse ja peale tööd “lähen-siis-ka-vaatan-misasja-see-härra-seal-müütab” suhtumisega kodanik eest järgmise vaatepildi:
Sest “tõelised fännid” läksid juba eelmise päeva õhtul poe ukse taha punasele vaibale teki, tooli ja termosega ootama, millal hommikul uksed avanemad ja saab arutult tuulama minna. Koiduvalguse saabudes järjekord pikeneb ja ootusärevus kasvab. Inimesed hulluvad. Neil ju on Just See Kleit või Kardigan puudu. Yeah right. Nõuka-aeg ei ole kunagi kadunud olnud, isegi kui ta Rootsis ekisteerinud pole. Kujutelma riidehunniku-defitsiidist tekitab kaval ja strateegiline marketing, pealesurutud ideaalid, moetööstuse ja moetsükli nõiaring, mis end ajast aega ise taastoodab.
Ja lapsed, kes sellel novembrihommikul mööda Hamngatanit emme-issiga lasteaeda sõitsid, ei mõelnud, et “Huvitav, kas need tädid seal ootavad saia või lokitange,” vaid, et “Peale lasteaeda tahan ma minna sinna lobelto savalli lasteosakonda ja neid leggingseid ja samasugust leopaldimustliga toppi nagu suulel õel.” Gospadi.
***
GALLERIAN FASHION AWARD 07
Nov 2007 Selle nädala moesündmuseks on kesklinnas Gallerian’ shopingutänaval toimunud Beckmans’i disainikolledzi iga-aastane noorte moeloojate võistlus “Gallerian Fashion Award 07″ ja sellega kaasnev näitus, mis on avatud ka järgmisel nädalal. Showd toimuvad selle nädala lõpuni.
Tegemist on viiendat aastat Gallerian’i ja Beckmani vahelise koostööga, mille käigus Stockholmi popimatele poodidele - TopShop, Mexx, MQ, Peak Performance, Vila, Cubus, Indiska, H&M, Brothers jne - kujundavad tuleviku-kollektsiooni Beckmani disainikolledzhi õpilased.
Protsess on “nagu päris” mitmel tasandil - alates ürituse enda organiseerimisest kuni kollektsioonide meeskondadeni. Rohjujuure tasand on muidugi see, et Gallerian tahab end tutvustada kui innovatiivset ja moeteadlikku kaubamaja-shopingutänavat, et konkureerida linna teiste suurte galeriide ja kaubamajadega.
Strateegia on igav, väljund samas on põnev. On huvitav jälgida, kuidas tudengid JC või Topmani moe suundumusi näevad.
Kõigepealt tutvutakse brändiga, nö elatakse sisse - kuna sisuliselt on igal brändil stoori ju olemas - tudengite ülesanne on oma looming kommertsi sulandada ning samas avangardistlikku lähenemist näidata ja trendi järgida. Projekti on hõlmatud peaaegu terve kool - reklaamitudengid, moe-, foto- ja disainitudengid. Välja tuleb anda ajaleht ja üritus läbi viia. Korraldada mitu korda päevas toimuvad moeshowd (ülesehituselt väga sarnane Tallinnas toimuva fibitiga), organiseerida meik, soengud, kingad jne. Täismäng; ja tudengitele väga reaalne touch moeäris toimuvasse.
Kahju on ainult sellest, et kogu värk kukub välja (ja nii ongi mõeldud) nagu moeshow kaubanduskeskuses ikka - massidele, kes peale showd poodidesse tõttavad ja oma ostujanu rahuldavad.
Lugedes intervjuusid võistlusel osalevate noorte moeloojatega, õhkub neist hinge, ilu, kunsti ja moe tõesti võluvat maailma. Reaalsuses on kõik aga lihtsalt bisness. Ma olen alati rohkem kunstnike kui ärimeeste poolt. Mõnikord leiab kunst äris ka eetilise ja ilusa väljundi, õnneks. Peak’ile kollektsiooni kujundanud Amelie Marciasini ütleb, et tal pole tegelikult kunagi olnud raha, et Peak’i kanda. Nüüd sai ta võimaluse neid riideid ise teha. That’s something. Kui sa ei pea teesklema, et sul on mingi asja jaoks raha, vaid kui sa selle asja ise valmis teed.
***
FASHION IN THEORY&PRACTICE
Avaldatud 31.10.2007
Tippdisainerite suured show’d ja kabinetivaikuses sündinud uued trendid näevad päevavalgust kaks korda aastas - sügisel visioon järgmisest kevad/suvest ja kevadel järgmisest sügis/talvest. Kiirmoe tööstus paiskab uued kollektsioonid letti igal nädalal. Karm poliitika.
Poliitika all mõtlengi ma poliitikat - mood kui sotsiaalne nähtus, moetööstus ja moe tarbimine ning shoppamine on alati olnud seotud riigikorra, kehtiva poliitilise ideaali ja -süsteemiga.
Näiteks, (kiir)moetööstust ei eksisteeri totalitaarsetes ühiskondades - (kiir)moetööstus on omane kaasaegsele demokraatlikule kapitalistlikule süsteemile, kus inimese vabadusi osta, kulutada ja tarbida ei piira mitte miski. Vaba maa, nagu öeldakse. Teenmistahan, nagu ka öeldakse. Shoping kui uuekooli religioon.
Näed, isegi mood ja usk on omavahel seotud. Kui muude valdkondadega on veel enam-vähem, siis moetööstuse ja looduse seadused on aga pöördvõrdelises seoses.
Kiirmoe ketid nagu H&M, Lindex, Kapp Ahl, Zara, Mango, Vero Moda, InWear, Mexx, French Connection, Monton… müüvad sama lõike ja disainiga rõivaid nagu nägi valitud seltskond viimastel Londoni, New Yorgi, Milano ja Pariisi moenädalatel - vali ainult välja ja näe välja nagu Carmen Kass või Gemma Ward, kui meeldib. Muidugi selle vahega, et võibolla ainult ühe-kahe käe sõrmedel üles loetav protsent tarbijaist saab endale neid hirmkalleid originaale lubada. Ülejäänud ostavad hea meelega Topshopist „Kate Mossi“ skinnyjeansid ja teevad näo, et astusid ka just poodiumilt maha.
Ma jäin mõtisklema, et miks inimestele nii väga meeldib, et igal hooajal on uutmoodi lõiked ja värvid ja asjad moes? Inimesed ise ei muutu ju iga aastaajaga, ei vaheta mitu korda aastas oma elufilosoofiat, kehakuju, hoiakut või üldist välist imagot. Inimesel on olemas ka identiteet - midagi sisemist, mis toimib edasi ka siis, kui lähevad käiku moe alternatiivid - alasti olek, vormirõivastus, rahvariided - ka siis on tegemist selle ühe ja sama inimesega - kes päevavalguses ihkab endale just neid oh-nii-must-have-kontsaga-saapaid. Miks inimesed on uhked selle üle, et neile meeldib shoppamine ja kallid kaubamärgid? Miks arvatakse, et see on äge, cool ja eriti et välismaal peab shoppamas käima? Et ilus olla? Et end hästi tunda?
Moetööstus iseenesest ei taha kedagi ilusamaks teha, see ongi lihtsalt äri, tootmine, kurnav õmblustöö, tehased, raamatupidamine… Igavesti kestev konveier. Paljudele nii armas ja samas nii naeruväärne. Ideoloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne, individuaalne. You name it.
Stockholmi tüdrukud võtavad moodi väga tõsiselt – tundub, nagu vannuksid nad käsi H&Mi uue hooaja piiblil(kataloogil), et ostavad igal nädalal vähemalt uue hilbu või aksessuaari ning suunduvad seejärel kõik koos (sest üle kogu maailma on olemas ca 1500, tuhat viissada!!!, Hennes & Mauritzi kauplust, ning nende müüginumbrid muudkui tõusevad) endale pisikest musta nahktagi, halli tuunikat, lillasid retuuse ning punaseid pool-king-saapaid ostma. Siis keeravad nad kuklasse, ei, täpipealt keset pealage, hiigelsuure rootslastele omase blondidest kiharatest koosneva krunni, ning promeneerivad tänaval nagu väikesed moekad preilid kunagi.
Teate kui igav see on, olla kogu aeg moes. Näha välja nagu moeajakirja kaanetüdruk. Ilus, aga bo-oo-ooring.
Täna Södermalmis jalutades nägin ühte inglise prouat kingapoe vaateaknal õhkamas: „Look, these shoes are gorgeous. They are so unpractical, but just gorgeous.“
Inimeste soovidel ei ole kunagi piire. Neil on kaine mõistus muidu täitsa olemas, aga vaateakendel see mõnikord ununeb.
Mõnikord on asju huvitav analüüsida distantsilt.

Kino, Kiruna ja talvesaapad

Kiruna (67° 51' 0" N , 20°13' 0" E) asub Stockholmist (59° 21' 0" N, 18° 4' 0" E) umbes 1000 km kaugusel põhjas. Kui Sthmis loojub päike pool 5 õhtul, siis Kiruna päike pool 3 päeval. Rootsi Lapimaa. Norra piir. Territooriumilt maailma teine suurim linn Austraalia Mount Isa järel. Territooriumilt! Stockholmist teeb see 17 h rongisõitu polaaröö, virmaliste, jäähotelli, mäestiku, husky'de, põhjapõtrade, mootorsaanide, lumetormi ja Kebnekaise juurde. Seal on külm, juba praegu -11. See tähendab sooje riideid, eks. Keegi küsis minult et kas seal teksadega saab käia? Mina veel ei tea. Talveriided. Winter-fashion. Riided, kui kehakate. Riided, et mitte ära külmuda. It's all about Dressing.
Kiruna on "city", kus elab ca 18 000 elanikku - karges külmas, pilkases pimeduses, Skandinaavia poolsaare põhjapoolsemas otsas. Euroopa põhjapoolseimasse tippu Nordkappi jääb veel 500 km, maailma äär ei ole kaugel. Selle eest on igalt poolt mujalt sinna pikk maa. Et järgmisel nädalal ees seisvale teekonnale põhjamaa pimedasse öösse ja virmalistest valgustatud aega selgemat pilti saada, käisin kinos. Õues oli -1, käed külmetasid ja kaks kapuutsi olid ka.
Kandsin kunagi eelmisel kevadel ostetud valgeid ketse ja mõtlesin, et kui ma villased põlvikud jalga panen, siis võib nendega ju Kirunasse ka minna. Ja kui ma kõik need hood'id, mis ma siit ostnud olen, üksteise peale selga panen, on soe. Ja kui ma oma neli paari õhukesi kindaid kuidagi kaheks paariks kombineerin ja sukapüksid ja ... Arvake uuesti.
Izabella Scorupco kandis Kirunas Louis Vuittoni käekotte (kahe erinevat), sõitis Audiga, ostles Coop Konsumis, vahetas igas kolmandas stseenis talvise ja moodsa lõikega kampsuni veelgi ilusama mantli vastu. Lehvitas oma hooletu-chic kuldblond-helepruune lokke ja sirgendatud tukka, nägi välja nagu nukuke ja ma võin kihla vedada, et kõik tsikid peale selle filmi nägemist kõnnivad juuksurisse, nõuavad Izabella Scorupco soengut ja jäävad ootama, millal see baby-doll mantel kiirmoe poodidesse müügile tuleb; ostavad endale kõige nummimad ja paksemad talvesaapad, moon-bootsid, ugg-bootsid ja värskest karunahast kindad. I bet.
Asa Larssoni romaanil põhinev Leif Lindblomi "Solstorm" (2007) on muidu superhea film ja ma soovitan kindla peale, kui ta PÖFFil peaks olema. Kui ainult product placement nii obvious poleks. Ma muidugi ei tea, kas terve saalitäis keskealisi rootslasi samu asju tähele pani, mis mina. Aga selge on see, et homme pean ma ikkagi minema endale talvesaapaid ostma. Küsimus on selles, kust kohast ja kas 500 või 1500 SEKised. Nemad ehk mõtlevad, et kas järgmisena osta Volvo või Audi. No ja muidugi see LV kott.
Elu nagu reklaamis. Isegi tsivilisatsiooni ääremaal. Kusagil utoopia ja illusioonide vahepeal.
Vaata ka: Vogt, Henri (2005) Between Utopia and Disillusionment

Södermalm I love

Lõunase kalkunisalati ja roosast termosest kohvi joomise kõrvale paar tundi väga insiderite södermalmarite kohvikus "String" backgammonit mängida ja maailma asjade üle arutada on mõnus. Nagu koos teiste nunnude inimestega oma vanadele lemmiklauludele süüdimatult kaasa üürata. Omaette itsitada, kui hea valiku ma hommikul tegin kui sain aru, et konservatiivne hall-must-pruun värvigamma riietevalikul sellisel imelisel sügispäeval on ülihalb - rõõmustada hoopis, et see peen mantel sobib ka kollase pusa, roosa salli, põskede ja valgete ketsidega. Et shuffle mode'is istub täna eriti hea rändom-DJ. Call it luck or call it faith.
Södermalm on Stockholmi lõunapoolne, südamlikum ja soojem osa. Gamla Stani (vanalinna) poolne Södermalm on nagu Pariisi Montmartre, seda ma juba ükskord ütlesin. Seal on väiksed galeriid ja galerii-kohvikud, kunstnike pelgupaigad, väikesed tolmused ateljeed ja töökojad, kiiksuvate ustega vanad majad (mitte küll väga vanad, aga õhkkond on kiiksuvate-ustega), mäkke ronivad munakivitänavad ja armsad naeratavad vanapaaridest või kunstnikepaaridest kohvipoepidajad. Södermalm on nii armas, mu lemmik!
Södermalmi vasakpoolne süda, kui vaadata Gamla Stani poolt kuulub avangardismile, unistustele, jalutuskäikudele, maailma lahedaimatele alternatiivsetele poekestele, avatud kontoritele, reklaami- ja arhitektuuribüroodele, muusika- ja kunstistuudiotele, noortele disaineritele, unikaalsetele moekunstnikele, boheemlaslikele kohvikutele, baaridele, klubidele, restoranidele. Seal ei ole kesklinna võltsi strateegilist naeratust, tobedate logodega disainerite kaupluseid, peeneid baare või lounge'isid, näo-järgi-sissepääsuga-klubisid, ärihaide koledaid Hummereid või kohe-kohe läbipõlevaid karjäärinaisi. Ja kui sinna mõni selline peaks sattuma ja oma strateegilist valgendatud naeratust välgutama, vaadataks teda imelikult. Sest ta on võlts.
Södermalmi moekamat sorti kaval seltskond käib kaks korda aastas Street'i Modeoutlet'il (fashion market), kus Rootsi supernovaatoritest disainerid, uued brändid ja värsked kollektsioonid omale võileiva hinna eest tänuliku fänni ja kandja leiavad. Eelmisel pühapäeval toimunud Londoni Camden Lock Marketi väikse venna tiitlile kandideerival moeturult leidis näiteks Mini Marketi kvaliteetseid kampsuneid, Jenny Hellströmi eriti lahedaid täpilisi kleite, Stray Boysi maikasid, Fröken Söt'i imearmsaid pluuse, 2707 (sjugosjunollsju) pehmeid sviitreid, SVEA klassikat, Perry Como unikaalseid pükse, Bodhi plikalikku pesu, Resteröds'i kuulsat disaini jne. Viimane aeg ära õppida, et massimood on veits (jajah, veits nõme) nõme. Et firmad, kes püüavad saavutada võimalikult suurt turuosa ja mida võib kohata tihemini kui kaks poodi linnas, tuleks juba eos maha kanda.
Näiteks et kui sa ostad iga kord oma riided samast kohast ja välgutad läbi aastate sama logo, siis kedagi ei huvita, isegi diisli ja misssiksti teksade kohta arvavad need futuristlike mõtete ja ambitsioonikate ideede ja laheda suhtumisega noored, et "see periood on meil juba ammu möödas". Eestis ta muidugi õitseb. Oh. Eks siin on ka muidugi samamoodi; moeteaduses meil oli üks eriti rumal G-Stari teksade ja Gucci kotiga tsikk, kes süüdimatult kuulutas, et kui moodi poleks olemas, hakkaks inimestel igav. Ma olen kindel, et ta kukkus sellel eksamil läbi. Saamata aru, et kui ülejäänud kõps-kõps peen Stureplani seltskond käib ka G-Star Raw teksadega, siis on nad lihtsalt üks kamp bränditurunduse kavandatud-saavutatud sihtrühmast. Et tsükkel on jälle täitnud oma eesmärgi, lollid on leitud.
Noh, jooksed kohe omale uut paari tommihilfigeri teksasid ostma või oled nõus kaaluma, et ostaks järgmine kord midagi mitte nii meinstriimi? Ja mõtle, see on isegi äge, kui sul on lihtsalt eriti spetsid ja unikaalsed teksad, mitte lihtsalt suvalised koledad diisli logoga teksad.

I TOLD YOU IT'S FABULOUS

Reedel mööda Östermalmi, mis on kallite butiikide ja kõps-kõps peene seltskonna lemmik-kvartal, jalutades ja pärastlõunast päikest nautides, nägin ma ühte poesilti, mis ütles
"Life is too short not to wear beautiful clothes" (Gusto Store)
Kolm korda võib arvata, kas ma astusin sisse või jaa. See oli sama peen poeke nagu ülejäänud designer-concept-stores, kus rõivaste hinnad algasid 3600 SEKist (ca 7000 EEK). Ühesõnaga ma jätsin kõik hilbud seekord ostmata. Teisel korrusel asus aga ülimeeldiva aura ja muusikaga lounge-kodusisustusosakond.
Peenete kohtade eelis tavaliste poodide ees on enamasti unustamatu teenindus ja ülimalt tõhusad ostmameelitamismeetodid a la ilus kutt leti taga, kes naeratab ja on nõus sulle terve poe CD kollektsiooni ette mängima või piitspeenike salesclerk, kes veenab, et kuigi sa seda kleiti endale lubada ei saa, on see lihtsalt võr-ra-tu. Ma pole eriline muusika asjatundja, aga pool tundi seal poes oli väga hubane ja mõnus. Muidugi oli neil perfi saund ja ei-taha-ära-minna atmosfäär, nii et ma ju pidin selle plaadi ostma. To listen: French Electro Connection
Esmaspäeval Södermalmi võrratut Pariisi Montmartre'i miljööd meenutavail tänavail sügiselõhna nuusutades ja art-gallery-cafe'sid uudistades jäi teele Emmanus. See on kolmest poest koosnev second hand, millest kõige lahedam on keskmine, sest sealt leiab täielikke aardeid. Ja kuigi mitte sugugi võileivahinna eest, siis võib meeles pidada, et aardeid pole võileivahinna eest kunagi jagatud. Mina leidsin sealt ühe eriti luksi kehakatte, mille kohta paar päeva hiljem küsiti, et kas see on dolce&gabbana. Mkm, hoopis tehtud Austrias ja ammu, aga näeb vähemalt sama hea välja. Ja Stockholmi konteksti avastades - täielikult unikaalne. Pmst võiks selle ühe rõivaesemega panna aluse enda täiesti uuele stiilile, aga pärast eilset photoshootingut Annikaga, avastasin, et ma olen konservatiivse ja klassikalise stiili jaoks liiga rebel. Või noor.
To shop: Emmanus second hand
Pühapäeval peale photoshooti ja "star"-"photographer"-we-just-not-do-it-for-fun seikluseid Gamla Stanis aega parajaks tehes mõtlesime natuke kohvi ja süüa võtta. Taco Bar osutus olema eriti hea leid, sest vanalinna kohta on seal odav, värviline, soe, mugav ja hea. Meenutab natuke, aga ainult väga natuke, Londonit. Sest selle vastas on kohe mingi hoopis teises stiilis kebab ja sähvivad tuled ja sagimine. Ja Londoni järele on mul siin küll aeg-ajalt igatsus, sest ma olen mõnikord Stockholmi jaoks natuke liiga rebel. Või eestlane. Kuigi oo, ma olen muutunud palju konservatiivsemaks ikka ka. Or not. To eat: Taco Bar
Ja lõpetuseks kaks soovitust Rootsi valitsuselt - vähendada spontaanseid oste ja eelistada kalleid kaupu odavatele. Riik teeb nüüdsest ka ametlikke ettekirjutusi odavate kaupade kvaliteedi tõstmiseks.

HIGH CONTRAST

Mõned tumesinised-hallid-halva-juukse/riiete-päevad kui ma hea meelega kannan korraga kapuutsi, suuri musti päiksekaid, irdun linna, tunnelbana ja bussiinimestest i-ellu, sõidan õhtuse bussiga jumal teab kust koju, tunnen ennast üksildasena, kuulan ainsat techno lugu, mis ipotis leidub ja mõtlen kurvalt, et „you just cannot have it all“ erinevad nendest päevadest… kus see lause sätib ennast kenasti kahtluse alla. Head asjad algavad lõpust.
Kõigepealt saadeti mind teist korda fashion-saienssi kontorist ära ja öeldi, et loe need paberid rahulikult läbi ja proovi i-meilida. Sest sa oled juba siin. Ja sul pole midagi kaotada. Proovi. Sest meil siin Rootsis vabakuulamist ei tehta. Ja raamatuid me üle 15 lk ei kopeeri, aga… you know what the rules are for, right?
Ühesõnaga olid mul juba peaaegu pisarad salaja silmanurgas, kui ma otsustasin kurb ja pahane olla. Kuigi päev oli ilus; karge, aga päikesepaisteline ja paljutõotav. Ja mõelge – raamatupoodides müüaksegi Neid Raamatuid, millest sa oled unistanud, kuulnud ja mitte kunagi varem raatsinud osta, Eestist leidnud ja internetist mitte julgenud tellida. Järjekord oli pikk, aga Frescatis on see alati maailma pikim ja mul polnud kiiret. Seega süvenesin ma meelega väga sügavale riiuli „modevetenskap“ paladesse ja esimese hooga otsustasin kogu oma raha sinna jätta ja nimelt kõik raamatud ära osta, kuigi nad mind sinna kursusele väga lasta ei taha. Pärlid, ma ütlen, on seal.
10 minutit hiljem olin ma 100% kindel, et päeva/nädala parim ost oli Roland Barthes’I (jah, see sama Roland Barthes) „The Language of Fashion“ ja tundsin piina, et Gilles Lipovetsky „The Empire of Fashion“ pidi riiulile ootama jääma. Ma olin veendunud. Koolis oli lahe. Ma tunnen kogu aeg õhus maarjalõhmust. See oleks võibolla tema ideaal – kõik kuulavad, ostavad raamatuid ja loevadki iga päev. Ja teevad seda vabatahtlikult. Samas olen ma alati ml loegutes tundund "välismaa hõngu", ja sellepärast alati tema loenguid nautinud. Ju nii käib.
Seejärel otsustasin ma sõbrustada Fani või Lenaga ja kutsusin nad kohvikusse või õhtusöögile. Fani kutsus mind seevastu hoopis oma töö juurde, kus ta fashion marekting internshipi teeb, näidiste müügile ja nüüd hakkavad mul käed värisema, sest „you know, sometimes you just can have it all“.
Päeva parim ost kahvatus hetkega (kuigi võibolla see kahvatus muutub hiljem siiski säraks, kuna raamatud pidavat kauem kestma kui riided. Well, saame näha). Iga preili (aga seal oli ka nägusaid noormehi) unistus – saada hooaja parimad eksemplarid võileivahinnaga otse hetke kõige kuumemast firmast. Ja ma ütlen, mõtlen ja tean - VÕILEIVA hinnaga. Private sale for employees and their 5 best friends. Seega – ma sain eriti kuuli halli sügismantli, imelikud kindad & salli, superb ägedad chicken-püksid, pusa, rahakoti ja shiki pluusi bf-le umbes 10X odavamalt kui need poes oleks maksnud. Kümme korda odavamalt! See on umbes sama hea nagu osta Diori kott Topshopi hinnaga ja saada kauba peale veel koorem originaalseid ja ilusaid riideid. Sõnu pole vaja.
See oli esimene kord/koht Sthmis, kui ma nägin stiilseid moemankisid ja säravate silmadega trendijahtijaid. Oh, I love WESC.
Mis maitseks eestlasemalt kui sprotid, kondenspiim ja viinakokteil samal päeval?

WELCOME TO THE KINGDOM OF H&M

Rootslannad näevad head välja – blondid, keskmiselt grillkanad (ja ma kogu aeg imestan, kas nad käivad välismaal päevitamas, solaariumis või nad päevituvad siin nii hästi) ja kannavad H&Mi. Sellepärast ei ole H&M enam üldse nii hea mõte, kui ta paljudele tundus, kui ma ütlesin, et Stockholmi kolin. Esiteks – kui sul on seljas H&M, siis kõik teavad seda, sest nad käivad seal ise ka iga päev. Teiseks – rõivatööstus, kui ma õigesti mäletan on looduse reostamise maailma top 10s, seega kiirmood paha paha. Kolmandaks, kiirmoekettidest saab küll viimase moe kõige kiiremini ja odavamalt, aga garanteerib selle, et kõik näevad ühtemoodi (head) välja, aga mitte mingil moel erilised või spetsid. Lihtsalt moodsad.
When London is all about designer clothes (no matter fake or original), then Stockholm is all about H&M. When London is all about glamour, then Stockholm is all about fun.
Kui Londonis ühe tube’isõidu jooksul näeb enam vähem ära, mis firma telefonid kõikidel inimestel on ja mis firma mp3-mängijatest neil parajasti muss kõrva voolab, siis Stockholmis on täpselt vastupidi. Tunnelbanas eriti mobiiliga ei räägita ja mp3 mängijad on kõigil sügaval taskus. Ning toetudes Helenale, on NYs vist koguni nii, et kõikidel lihtsalt on ipod ja jutul lõpp. See olevat umbes sama tavaline nagu see, et sul on jope. Stockholm on selles mõttes väga rafineeritud. Nad ei ole kaubamärkide peal väljas, nagu London ja New York, mulle tundub.
See on võibolla loogiline, kuna siin on sotsiaalne võrdsus ja täielik heaolu kõigile (vähemalt väliselt) ning enamikul inimestest ei tule mõttessegi osta spetsiaalselt hiigellogodega päikseprille või koguni feik disainerrõivaid (kuigi need on ka Londonis ja Nys sooo nineties), et teiste inimeste seast välja paista. See on okei, et sa oled vaid üks paljude seas. Mõnes teises linnas see nii okei ei ole.
Muidu on kõik väga trevligt, aga ma pole H&M totaalse ülemvõimu tõttu näinud veel ühtegi eriti kuuli inimest, kes näeb eriti eriti lahe välja ja ma võin tema kohta öelda, nagu ma mõnikord mõne inimese kohta mõttes ütlen – vot see on XXI sajandi inimene. Jään igaljuhul huviga ootama. Kõige nunnun inimene, keda ma näinud olen, oli ca 60 aastane onu, kellel ilmselt polnud kodu, aga tal oli eriti lahe Aerofloti huud.
Kuna H&M sel hooajal mu südant pole võitnud, ega tõota seda võibolla ka teha, siis sattusin ma juhuslikult hoopis ühte stiilsesse erootikapoodi. Mitte et ma nüüd rõivaste asemel endale seksvidinaid hakkaks soetama, see oli lihtsalt väga kena ja roosa ja stiilne ja ilus pood, mitte nagu ma olen kuulnud, et Eestis need poed käivad. Aga noh, erootikapoed on ka Londonis ja Berliinis stiilsed.
Stockholmis on üks koht, mis on TÄPSELT nagu Tartus on Toomemägi ja Pirogov ja sealne ümbrus. Ja sealt avaneb selline vaade - võiks lausa ette kujutada, et allpool on püssikas ja veidi paremal Pirogov.
Esimene shoppingupäev lõppes sellega, et ostsin ühed roosad ballerinad ja kõik. Arvestades toidu hindasid, on tõenäoline, et ma hakkan nälgima ja olemasoleva raha eest siiski külastan aeg-ajalt Topshopi või mõnda teist kiirmoepoodi, kuna investeerida rõivastesse tundub lahedam kui toitu. Oot, aga kas söömine reostab loodust rohkem või vähem kui shoppamine?

"Võidab" ju teadagi kes

Kallid inimesed, olge nagu kõik teised lihtsad inimesed, kasutage oma krediitkaarte, tehke endale uusi, võtke ka SMS-laenu, väikelaenu, sõbralt laenu... ja külastage käesoleval ajal käimas olevaid ja algavaid: Taksipäevi Laadapäevi Hulle päevi Mammuti päevi Osturallit Kevadpäevi Ei maksa unustada, et mida odavam asi, seda "vajalikum". Eriti plastmasstooted, ühekordsed tooted, massimood, ja teised lihtsalt eriti odavad tooted.

Daamid omavahel

Dialoog: Kuidas saavad koledad riided kappi?
- "Sellepärast ma otsustasingi, et nüüdsest ostan AINULT neid asju, mis niiiniinii väga meeldivad." - "... mul on need tommy hilfigeri teksad - maksid mingi 1300 krooni - ma käisin nendega mingi kaks korda õues ja sain aru, et need on mulle 3 numbrit suured ja miks kurat ma need üldse ostsin... nüüd seisid 1,5 aastat kapis ja ma andsin emale et ta laseks isal neid jalga proovida..." - "A mul on hilfigeri teksajakk, maksis 1300 krooni, noh, on ilus teksajakk aga ma ei meeldi endale selles eriti..." - "Nagu mu vanad diisli teksad, ilusad aga mulle ei meeldi neid kanda." - "...vahel panen selga ja siis olen õnnelik kui saan seljast ära võtta." - "... Ja siis mõnikord haletsusest ikka kannan, mõtlen et "okei täna teen koleda päeva" ja siis päev otsa käin ringi, sitt tuju ja ootan et tuleks õhtu ja saaks riided ära võtta, ja ei pea jälle mitu kuud kandma neid." - "Ja mul on vahel see ka, et kui panen ennast ilusti riidesse ja lähen õhtul koju, mõtlen, et nähh, keegi ei näinudki mind täna ja panen järgmine päev samad riided." - "Ja nii saab ka, et nt kui tallinnas kannad hullult ilusaid riideid ja siis kui tartusse lähed, tundub et peaks mingeid teisi riideid kandma ja kaasa võtma - aga tegelt - vabalt võib need samad ilusad võtta, sest seal ju keegi pole näinud neid." - "Aa, aga mul juhtub näiteks sellist asja: olin X-juures ükspäev ja näitasin talle Y-sünnipäeva pilte ja siis seal oli üks pilt kus oli Z-l jook maha läinud ja minu jalad paistsid, ja ma avastasin, et mul olid sel päeval samad sokid jalas."

Shopping and Politics vol 2

Arvan jätkuvalt, et kaubamaja ei ole valimisjaoskonna jaoks õige koht. Nagu Ketlin ütles, inimestele tullakse sellega poolele teele küll vastu, aga teatud inimesed kasutavad seda kohe eriti kurjalt ära. Näiteks sedasi.
Miks mitte teha kodanike seas hoopis teavitustööd, et valimas käiakse koolimajas, mitte kasutada ära rumalaid inimesi ostukeskuse sees ja lähedal. Mina läksin kaupsi seetõttu, et esmalt läksin ikka harjumuspäraselt sinna õppehoonesse, ja seal sain teada, et valimisjaoskond on nüüd teises kohas ning kuna mul oli kindel kavatsus kohe esimesel päeval eelhääletamas ära käia, siis otsustasin ma oma plaani ka teoks teha. Ole veel eeskujulik kodanik. See on umbes nagu õppimisegagi, et mida rohkem edasi lükkad ja üle-käe teed, seda parema hinde saad. Ja mida enam põhjalikult süvened ja korralikumalt püüad teha, seda suurem on tõenäosus vastu näppe saada.

Shopping and Politics

Käisin täna valimas Riigikogu. Poleks eal arvanud, et kirjutan siia kunagi midagi valimiste või poliitika teemal. Aga never say never. Isegi, kui ma oleksin tahtnud siia midagi kirjutada poliitikast, siis ma oleks enne pidanud ilmselt tükk aega mõtlema, kuidas ühendada poliitika ja mood või poliitika ja shoppamine või poliitika ja brändid või midagi taolist. Kuidas ühendada see, millest mulle päriselt meeldib kirjutada, sellega, mis mulle nii väga ei meeldi.
Aga - valimisjaoskond ei asu enam mitte ühes teatavas õppehoones, vaid on üle viidud Tartu Kaubamaja kolmandale korrusele. WTF. Ehk siis - nii muuseas, lähed shoppama ja talv-kevadiste hilpude kõrvale või lõunapausi ajal kohvitades võid by the way käia ka endale uut valitsust valimas.
Äkki ehitaks üldse ühe suure kupli, poogiks ostukeskuse külge haigla, vangla, kontserdimaja, teatri, kino ja kodutute varjupaiga - kõigil siis hea vahepeal käia endale kraami ostmas, laenu võtmas ja säästu hapukoort maitsmas.
Ja nagu ma juba ühes essees ütlesin(ja mida on ka enne mind öeldud), kaubamaja on meie ajastu kirik ja shoppamine religioon. Nüüd on kaubamaja ka valimisjaoskond. Ka parlament tuleb lõpuks ilmselt Viru Keskusesse ümber kolida. Ja poliitikutele võiks anda need korterid, mis sinna üles on ehitatud. Tasuta.

Logomaani jutud

Hulludel päevadel nägin Kaie Kõrbi. Täna uues Emporio Armanis nägin Maria Avdjushkot. Einoh, ma olen kindel, et see ei näita mitte midagi. Kaie Kõrb on juba käinud või kindlasti tulevikus külastab uut Armanit Tallinna City’s (te ju ikka vaatasite seda Pärlipeegli saadet, kus Imre Kose rääkis Vertigost ja arenevast innovaatilisest hüperkuulist Tallinna City'st, eks?) Ja Avdjushko on vähemalt ühe korra Hulludel Päevadel käinud. Sellised kollased uudised, et te teaks. Tegelikult ma tahtsingi kommenteerida seda Armani asja. Esmaspäevase varajase pealelõuna kohta oli seal õudselt palju rahvast, kõik urbanistlikud moenaised vaatasid huvitatud ja asjaliku näoga rippuvaid ja riiulile asetatud hilpe ja küsisid blondidelt musta riietunud klienditeenindajatelt (mitte müüjatelt!) nõu või abi. Üks klienditeenidaja (jumal hoidku sõna kassapidaja kasutamise eest!) seletas kassasse pöördunud kliendile naeratavalt ja üli-üli sõbralik-heasüdamlikult, et jube kasulik oleks vormistada ka kliendikaart, a la „alates 5000-kroonisest ostust saab nii ja nii palju allahindlust ja alates 10 000-kroonisest ostust nii palju ja 30 000-st niipalju... jne“. Klient oli veidi üllatunud ja küsis üle, et „misasja, esimene allahindlus on alates 5000-st jah?“ (klient oli ostmas paaritonnist pesukomplekti). Aga – mulle tohutult meeldis sisekujundus ja läikivad mustad pinnad ja kõrge lagi ja väljapeetus. Ja kuna päris palju linnabeibesid oli sel tunnil uues Armanis liikumas, siis ei olnud seal ka sellist ahistavat ülimat jälgimist tunda. Vot see mulle meeldis. Ja ühed lillad neljatonnised kingad jäid ka mu radarile tiksuma. Täpilisest sametist pluus ka (6300.-). Hiljem tänaval ma mõtlesin isegi, et järgmine kord tööintervjuul kui palgasoovi küsitakse, siis ma ütlen, et ma tahaks nii palju, et jaksaks Armanist endale värki osta. Kõrvalasuv Nude oli sisekujunduselt sama postmodernne ja kena, aga sisult nagu iga teine väike mõttetu üle-eelmise hooaja kraami müüv butiik. Ja Reet Linna tagumik pühapäevases Tantsud Tähtedega saates oli ikka kohutavalt üle polsterdatud-kokkutõmmatud-surutud, kleiti topitud, nagu kukuks kohe ära.
PS! Ei maksa unustada, et Emporio Armani on Armani kaubamärk, mis on suunatud nooremale ja mitte nii ostujõulisele kliendile kui Armani Couture vms. Emporio on Armani "odav" allbränd.

Hullud rallid

Rääkisin eile Multikategelasele vähemalt viis minutit, kuidas ma lähen Stockmanni ja Kaubamajja ostuhullusele eksperimentaalset vaatlust tegema. Ja täna, mis ma näen – Aktuaalne Kaamera oli seda minu eest teinud. Wtf. Jajaa, ma kindlasti tean väga hästi, et ma poleks esimene ega viimane, kes vaatleb ja analüüsib neid tohutuid kilekoti-kampaaniaid, aga ma poleks uskunud, et AK seda teeb. Kui Stockmann teaks midagi suhtekorraldusest, ja Kaubamaja suhtekorraldajad seda nägid, siis palju õnne, AK ja riigitelevisioon just praegu õhutasid veel rohkemaid inimesi olema lollakad ostumaniakid ja minema kaasa selle jõleda tarbimismaaniaga, mis juba niigi kimbutab kõiki neid Ego ja Magnet kaartide kasutajaid. Aga ma tõesti poleks arvanud, et ETV sellist kommertssaasta propageerib. Või noh, olgem ausad, mina kui pooleldi PR-mõtlemisega kodanik, oleks nende uudiste jõudmise üle AKsse tõtanud sinnasamma poodidesse shampat ostma. Kerge irooniaga muidugi.

Fetiš

Ostsin ühed neoonroosad ja ühed eriti-ilusad-sinised õhukesed sokid. Ma oleks tahtnud veel umbes neli paari osta: kollased, täpilised, heleroosad ja rohelised, aga mõtlesin, et hoian kokku. Kui on olemas nii super kenasid sukke ja sokke ja sukkpükse, siis oh jumal, miks mõned naised ikka veel kannavad osta-viis-paari-korraga-maksad-kolme-paari-eest-tennissokke? Ilusamad on paremad. Need on eriti sobiv täiendus juba olemasolevasse põlvikute-sokkide-sukkade-kollektsiooni.

Saabaste surm

Alguses olid mustast samsist pikad suurte kuldsete pannalde ja mustade nööridega allakeeratava ülaosaga saapad. Madala tallaga, number 39. Soojad ja eriti mugavad. Kõige ideaalsemad pikkade säärtega saapad, mida ma kunagi näinud olen. Jalas eriti lahedad, kui ilusti kanda. Oli umbes 1990.a ja ma käisin vanematega külas. Esikus jalanõude juures kulli mängides ütles minu suur 8-aastane sõbranna (mina olin siis 5): “Oh, millised saapad, ei tea, kelle omad need on?”. Mina vastasin suure uhkusega: “Minu emme omad!”. 2005.a augustis, 15 aastat hiljem, leidsin ma need samad saapad vanemate voodi alt nukralt kilekotis konutamas. Aga välimuselt täpselt sama uued ja ilusad. Välja arvatud muidugi need liiga kitšid kuldsed pandlad ja jäigad mustad saapanöörid sääre ülemises osas, taga, lihtsalt kaunistuseks. Nöörid ja pandlad ma eemaldasin julmalt. Tegin saabastele väikese iluoperatsiooni ja asendasin mustad nöörid roosa lindiga. Nad polnud nende aastatega isegi tolmuseks läinud. Harjasin ainult natuke ja ready they were! Pealegi, enamik inimesi arvas, et need on Vagabondi või Bronxi selle sügis/talve kollektsiooni vähemalt 2000.-kroonised mudelid. Võttis täpselt viis kuud, et need pikad täiuslike säärtega saapad sureksid. Talv, lörts, vihm, sool, liiv... you know, tere tulemast Eestisse. Ilusate jalanõude tapalavale. Ma viin nad nüüd prügikasti. Käisin just korraks esikus neid veel katsumas, et kas ikka maksab ära visata. Esikuhämaruses ei saa väga arugi, et nendega ei sobi enam viisakates kohtades käia. Päevavalguses on nad nii nukrad ja väsinud. Jah, miski ei aita enam. Nad lebavad seal nii õnnetult praegu. Ma panen nad kilekotti ja viin siis õue. Aga igaks juhuks, et nad väga ei kurvastaks, ma panen saapa sisse sildi järgmisele omanikule “kanna neid armastusega”. Need meeldisid mulle väga palju ja enamasti kandsin ma neid suure uhkusega!

Tibitripp Tln-Hel-Stockh

Haa, see nädalalõpu kruiis Tallinn-Helsingi-Stockholm oli kevadine tibitripp, mis mõjus riidekapile ja meeltele värskendavalt, rahakotile laastavalt. Õnneks mu sõbrannad ja ema ja nende emad arvavad ka, et shoppamine is a MUST DO, niiet mu süümekad kestsid umbes kümme minutit, mis kulus oma kontojäägiga tutvumiseks. Ma olen õnnega koos. Mine H&Mi ja sa lähed samal ajal oma vanaema riidekappi. Ma luban. See on hämmastav kuidas mood kordub. Ma ei ole selles iial varem nii veendunud olnud. Ma annaks pool väikest sõrme ühe vanaema riidekapi eest praegu. Veel rohkem trendikad on need, kes mitte kunagi mitte midagi ära ei viska. Sest kõik need koledad kitlid ja närbunud toonidega seelikud-pluusid, taksojuhivestid, katkise tallaga ketsid... KÕIK ON NII IN, et ma hakkan veel taga nutma, mis ma kunagi ära olen visanud. Need veidi robustsed materjalid, augulised pluusid, sitsid-satsid, kortsus linane ja puuvill, lohakas meremehe triip ja luitunud tuhmid kevadiselt udused värvid. Ohh...

Kas sina oled logomaan?

Mõned inimesed o n logomaanid ja mõned inimesed e i o l e. Internetist saab endale tellida Ralph Laureni seinavärvi ja Gucci lumelaua. "Päris elus" saab neid poest ka osta, aga mitte Eestist. Siin oleks isegi kergelt koomiline minna Munakale või Kuutsemäele oma edevalt kergemeelse rõivabrändi nime kandva lauaga. Noh, mina tahaks küll sellist inimest näha, ma pildistaks siis teda ja puha. See oleks nagu vaatamisväärsus. Ma pole ju päris-elus ühtegi sellist näinud. Vogue'is ainult. Aga õigus jah, firma nimi on ju ka vaid äri. Pealegi, raha on maailmas olemas - tuleb ta ainult enda juurde suunata. Isegi siis, kui sind tuntakse kui moekunstnikku, võid sa hakata tootma müslit. Imelik. Mõned inimesed ostavad isegi toiduaineid brändi nime pärast. On siis ilusam, kui kapis on Kellogg'sid, ja mitte maisihelbed? Ja Evian, mitte tavaline vesi? Ma ei kritiseeri - kindlasti on olemas võimalus, et need tõesti on paremad. Pealegi on bränd kujutluspilt meie peas - kui sulle tundub, et Vivacolori idee ei ole päris sinu elu kontseptsioon, osta muidugi RL seinavärv.