Mõned tumesinised-hallid-halva-juukse/riiete-päevad kui ma hea meelega kannan korraga kapuutsi, suuri musti päiksekaid, irdun linna, tunnelbana ja bussiinimestest i-ellu, sõidan õhtuse bussiga jumal teab kust koju, tunnen ennast üksildasena, kuulan ainsat techno lugu, mis ipotis leidub ja mõtlen kurvalt, et „you just cannot have it all“ erinevad nendest päevadest… kus see lause sätib ennast kenasti kahtluse alla. Head asjad algavad lõpust.
Kõigepealt saadeti mind teist korda fashion-saienssi kontorist ära ja öeldi, et loe need paberid rahulikult läbi ja proovi i-meilida. Sest sa oled juba siin. Ja sul pole midagi kaotada. Proovi. Sest meil siin Rootsis vabakuulamist ei tehta. Ja raamatuid me üle 15 lk ei kopeeri, aga…
you know what the rules are for, right?
Ühesõnaga olid mul juba peaaegu pisarad salaja silmanurgas, kui ma otsustasin kurb ja pahane olla. Kuigi päev oli ilus; karge, aga päikesepaisteline ja paljutõotav.
Ja mõelge – raamatupoodides müüaksegi Neid Raamatuid, millest sa oled unistanud, kuulnud ja mitte kunagi varem raatsinud osta, Eestist leidnud ja internetist mitte julgenud tellida. Järjekord oli pikk, aga Frescatis on see alati maailma pikim ja mul polnud kiiret. Seega süvenesin ma meelega väga sügavale riiuli „
modevetenskap“ paladesse ja esimese hooga otsustasin kogu oma raha sinna jätta ja nimelt kõik raamatud ära osta, kuigi nad mind sinna kursusele väga lasta ei taha. Pärlid, ma ütlen, on seal.
10 minutit hiljem olin ma 100% kindel, et päeva/nädala parim ost oli Roland Barthes’I (jah, see sama Roland Barthes) „The Language of Fashion“ ja tundsin piina, et Gilles Lipovetsky „The Empire of Fashion“ pidi riiulile ootama jääma. Ma olin veendunud.
Koolis oli lahe. Ma tunnen kogu aeg õhus maarjalõhmust. See oleks võibolla tema ideaal – kõik kuulavad, ostavad raamatuid ja loevadki iga päev. Ja teevad seda vabatahtlikult. Samas olen ma alati ml loegutes tundund "välismaa hõngu", ja sellepärast alati tema loenguid nautinud. Ju nii käib.
Seejärel otsustasin ma sõbrustada Fani või Lenaga ja kutsusin nad kohvikusse või õhtusöögile. Fani kutsus mind seevastu hoopis oma töö juurde, kus ta
fashion marekting internshipi teeb, näidiste müügile ja nüüd hakkavad mul käed värisema, sest „you know, sometimes you just can have it all“.
Päeva parim ost kahvatus hetkega (kuigi võibolla see kahvatus muutub hiljem siiski säraks, kuna raamatud pidavat kauem kestma kui riided. Well, saame näha). Iga preili (aga seal oli ka nägusaid noormehi) unistus – saada hooaja parimad eksemplarid võileivahinnaga otse hetke kõige kuumemast firmast. Ja ma ütlen, mõtlen ja tean - VÕILEIVA hinnaga.
Private sale for employees and their 5 best friends. Seega – ma sain eriti kuuli halli sügismantli, imelikud kindad & salli, superb ägedad chicken-püksid, pusa, rahakoti ja shiki pluusi bf-le umbes 10X odavamalt kui need poes oleks maksnud. Kümme korda odavamalt! See on umbes sama hea nagu osta Diori kott Topshopi hinnaga ja saada kauba peale veel koorem originaalseid ja ilusaid riideid. Sõnu pole vaja.
See oli esimene kord/koht Sthmis, kui ma nägin stiilseid moemankisid ja säravate silmadega trendijahtijaid. Oh, I love WESC.
Mis maitseks eestlasemalt kui sprotid, kondenspiim ja viinakokteil samal päeval?
Pärast brunch'i boheemlaslikus café Stringis sõitsime Södermalmist tagasi kesklinna ning käisime Rootsi Kuningliku Draamateatri ehk Dramaten'i suurel kostüümide väljamüügil. Lugesin hommikul lehest, et kohal tuleks olla aegsasti, kuna varasematel kordadel kui selline teatrikostüümide tühjaksmüük on toimunud, ulatuvad järjekorrad mitu tiiru ümber kvartali ja seda argipäeval. Täna on aga laupäev ning artikkel hoiatas, et esimestel tundidel tõenäoliselt inimsumma seast rõivaid märgata on kindlasti võimatu. Ja niimoodi trügimine mulle üldse ei meeldi, inimesed lähevad siis loomaks.
Seega rüüpasime kohvi, pannkooke ja võileibu mitu tundi, mõtlesin sakslaste kombetusest ja sellest, et kas kõik on nii ebaintelligentsed, ning tundsin et olin natuke ülbe ennast välja vabandades, miks mulle H&M ei meeldi, miks ma Berliini SUVEL puhakama ei taha minna, miks ma reedeti ilmtingimata alkoholi ei joo ning laupäeviti vahetusüliõpilaste peo-orgiatel ei osale - kui tahad New Yorgis published saada, siis tuleb ilmselt ka pingutada nagu New Yorgis, I guess.
Igal juhul - kui mina sõpradega uhkesse 1788. aastal Gustav III poolt asutatud intelligentide meelelahutusasutusse jõudsin - oli kostüümipidu alanud ja peaaegu ka läbi saanud. Leidsime eest tühjad stanged ja riidepuud õnnetult põrandal vedelemas. Teatrimajas ringi luusides leidime muidugi vähe ekstravagantsemaid ja mitte nii käppelt kaubaks läinud kleite, ülikondi, kostüüme ja jalatseid ning tegime nalja, et tuleks juba tulevase mõisaelu outfitid ära osta, siis ei saa ju ometi mõiski ostmata jääda kui lossis ühest buduaarist teise saalimise rõivad olemas on.
Kuigi mul raha üldse polnud olid sõbrad valmis mulle ühe eseme välja tegema. Kõigepealt tahtsid nad, et ma ostaks endale sini-puna-kollasest sametist narrimütsi-kujulised vateeritud rinnahoidjad. Ma tänasin ei. Siis kui ma aga endale superarmsad kingad leidsin, oli pakkumine endiselt jõus, aga otsustasin, et mul on tõenäoliselt suurem hea meel sellest pildist ja mälestus nendest teatrajaloo prügikasti mõeldud jalatsitest, kui nende füüsiline kohalolu mu kingariiulil.
Tore oli ikkagi, ja väga armas. Ma muidugi ei kujuta ette, mis seal hommikupoole toimus, kuna enamik inimesi, kes sealt poolt tulid, olid midagi ka ostnud, ning missuguseid pärle seal siis leiduda võis. Aga kui ajaleheartiklil oli õigus ja hommikutundidel inimsumma seast riideid leida oli võimatu, siis ma ei kujuta ette, kuidas pea KÕIK ära osteti, isegi kui polnud näha MIDA osteti. Teatrikostüümide lao perenaine ütles, et kuna nende eesmärk oli asjadest lahti saada, siis hinnad olid tõesti odavad, ja ei vastanud üldsegi nende taieste tegelikulte väärtusele. Igal juhul päris väärikas ja glamuurne shoping või avastusretk ja milline atmosfäär!
