HIGH CONTRAST

Mõned tumesinised-hallid-halva-juukse/riiete-päevad kui ma hea meelega kannan korraga kapuutsi, suuri musti päiksekaid, irdun linna, tunnelbana ja bussiinimestest i-ellu, sõidan õhtuse bussiga jumal teab kust koju, tunnen ennast üksildasena, kuulan ainsat techno lugu, mis ipotis leidub ja mõtlen kurvalt, et „you just cannot have it all“ erinevad nendest päevadest… kus see lause sätib ennast kenasti kahtluse alla. Head asjad algavad lõpust.

Kõigepealt saadeti mind teist korda fashion-saienssi kontorist ära ja öeldi, et loe need paberid rahulikult läbi ja proovi i-meilida. Sest sa oled juba siin. Ja sul pole midagi kaotada. Proovi. Sest meil siin Rootsis vabakuulamist ei tehta. Ja raamatuid me üle 15 lk ei kopeeri, aga… you know what the rules are for, right?

Ühesõnaga olid mul juba peaaegu pisarad salaja silmanurgas, kui ma otsustasin kurb ja pahane olla. Kuigi päev oli ilus; karge, aga päikesepaisteline ja paljutõotav. Ja mõelge – raamatupoodides müüaksegi Neid Raamatuid, millest sa oled unistanud, kuulnud ja mitte kunagi varem raatsinud osta, Eestist leidnud ja internetist mitte julgenud tellida. Järjekord oli pikk, aga Frescatis on see alati maailma pikim ja mul polnud kiiret. Seega süvenesin ma meelega väga sügavale riiuli „modevetenskap“ paladesse ja esimese hooga otsustasin kogu oma raha sinna jätta ja nimelt kõik raamatud ära osta, kuigi nad mind sinna kursusele väga lasta ei taha. Pärlid, ma ütlen, on seal.

10 minutit hiljem olin ma 100% kindel, et päeva/nädala parim ost oli Roland Barthes’I (jah, see sama Roland Barthes) „The Language of Fashion“ ja tundsin piina, et Gilles Lipovetsky „The Empire of Fashion“ pidi riiulile ootama jääma. Ma olin veendunud. Koolis oli lahe. Ma tunnen kogu aeg õhus maarjalõhmust. See oleks võibolla tema ideaal – kõik kuulavad, ostavad raamatuid ja loevadki iga päev. Ja teevad seda vabatahtlikult. Samas olen ma alati ml loegutes tundund "välismaa hõngu", ja sellepärast alati tema loenguid nautinud. Ju nii käib.

Seejärel otsustasin ma sõbrustada Fani või Lenaga ja kutsusin nad kohvikusse või õhtusöögile. Fani kutsus mind seevastu hoopis oma töö juurde, kus ta fashion marekting internshipi teeb, näidiste müügile ja nüüd hakkavad mul käed värisema, sest „you know, sometimes you just can have it all“.

Päeva parim ost kahvatus hetkega (kuigi võibolla see kahvatus muutub hiljem siiski säraks, kuna raamatud pidavat kauem kestma kui riided. Well, saame näha). Iga preili (aga seal oli ka nägusaid noormehi) unistus – saada hooaja parimad eksemplarid võileivahinnaga otse hetke kõige kuumemast firmast. Ja ma ütlen, mõtlen ja tean - VÕILEIVA hinnaga. Private sale for employees and their 5 best friends. Seega – ma sain eriti kuuli halli sügismantli, imelikud kindad & salli, superb ägedad chicken-püksid, pusa, rahakoti ja shiki pluusi bf-le umbes 10X odavamalt kui need poes oleks maksnud. Kümme korda odavamalt! See on umbes sama hea nagu osta Diori kott Topshopi hinnaga ja saada kauba peale veel koorem originaalseid ja ilusaid riideid. Sõnu pole vaja.

See oli esimene kord/koht Sthmis, kui ma nägin stiilseid moemankisid ja säravate silmadega trendijahtijaid. Oh, I love WESC.

Mis maitseks eestlasemalt kui sprotid, kondenspiim ja viinakokteil samal päeval?

JMK: journalism, media & communication...

Esimene koolipäev oli tore! Kõige toredam oli õppejõududega vahuveini joomine, suupisted professorite koridoris ja uute klassikaaslastega jutustamine. See, et järgmisel nädalal loeb meile Terhi Rantanen isiklikult ja et koordinaator hakkas nutma kui Jan Ekecrantzi matustest rääkis, on vaid tükid puzzlest. Välismaal on täiega äge, siin on kuulsad teadlased ja puha. Mis sest, et selle lausega ma kõlan nagu teismeline, kes avastas H&Mi.

JMK meenutab paljuski Tartu meie osakonda – väljast väike, aga seest suur. Natuke vana ja natuke uus. Natuke teistmoodi, kui kõik teised osakonnad. Omaette ja omamoodi. Mulle meeldib. Seda, kuidas ma järgmiseks nädalaks kaks raamatut läbi loen, ma veel ei tea, aga vaevalt, et teisedki teavad.

Muidugi - on kaks erinevat asja käia ülikoolis ja saada haritumaks klassitsistlikus stiilis valgete seintega suhteliselt glamuurses hoones, kus teinekord võib kohata ka presidenti ennast või siis vastavalt 1980ndate modernses betoon-klaas-korrusmajas. Klassikaline muusika versus punk - aga see on lahe, sest suhtumised näivad sarnased.

Kabinetid on neil nunnud – nagu punased sommarstugad seestpoolt, veidi sassis, palju pabereid, laste joonistused, perefotod ja tugitool. Igale poole, mis on avatud, võib sisse astuda ja kõikidega, keda kohtad, võid juttu puhuda, sinatada ja eesnimepidi kutsuda. KUI on avatud, ja KUI kedagi kohtad. Enamasti on nad lõunal, puhkusel, pikal nädalavahetusel, avatud ainult esmaspäeviti 10-11.30-ni ja telefonile vastavad... if you are lucky. Rootslased on suured lõõgastujad, tundub mulle. Selle eest on neil Nobel Prize ja iga-aastane gala, mille erijuhtum on ka rahvusvahelistele tudengitele mõeldud spetsiaalne bankett City Hall’is, kus ma oktoobri alguses rõõmsalt kutset näitan, uusi musti kingi (mida veel pole) kannan, ja juba igapäevaseks hobiks muutunud smalltalki harrastan. Ahoi!

Det är de små, små detaljerna som gör det. Det är de små, små detaljerna som gör det…

… viimase tunni keeltekoolis lõpetasime laulukesega, mis tõlkes tähendab „Need on need väikesed detailid, mis loevad. Need on need väikesed detailid, mis loevad!“ Gunilla ütles, et see ongi Rootsi. Keskpärasus ja väikesed detailid.

Täna hommikul unise ja veel laupäevaõhtu kokteilisegasena löön lahti Dagens Nyheteri nädalalõpulisa DN. På stan. ja loen, kuidas Märta Myrstener kirjutab: „Det är de små detaljerna som gör det“ ehk moekolumn sellest, kuidas stokholmarite moeteadlikkus seisneb ainult ja ainult detailide vähendamises, radikaalses minimalismis ja konservatiivses stiilsuses. Vähendamine, minimaliseerimine, loobumine.

See tähendab, et enne kodust väljumist ei mõtle üks õige fashionista, mis värvi riideid kanda või "oh-ma-pole-seda-käevõru/kaelaehtet-ammu-kandnud-ma-kannan-täna-mõlemat" dilemmas, vaid nagu aamen kirikus praegusel hooajal enne väljumist tõmbab korralik moemutt selga halli õhulise tuunika, võtab kaenlasse halli koti, tõmbab jalga hallid stilettod ja läheb (kuigi - näidake mulle kontsadega rootslast...).

Maitsekus ja moeteadlikkus väljenduvad põhiküsimuses „kas ma peaksin kotti kandma vasakul või paremal käel selle halli õhulise tuunikaga, mis loomulikult on nagu kõik teisedki hallid tuunikad, aga kui ma nüüd kannan seda kotti ikkagi vasakul käel, on see vähem märgatavam.

Rafineerituse uus dimensioon. Pole küsimuski, kas panna see või too kaelakee, vaid kindlasti üldse MITTE panna. Tuleb mõelda, kummal pool ikkagi kotti kanda.

Märta kirjutab, et see on umbes nagu ärilõunal – kes räägib kõige vähem, arvatakse olevat kõige targem. Näiteks kui sa valisid oma musta kleiti kaunistama suure prossi, kõneleb see enda eest, kes või mis sa oled. See on aga täielikus vastuolus hallide-õhuliste-tuunikate-paraadiga, mis ei kõnele absoluutselt mitte millestki, nagu see, kes lõunalauas sõnagi ei ütle.

Autor lõpetab lausega, et kui kõikide Stockholmi tsikkide peikad ütleksid oma kullatükkidele „ära kanna kaelakeed, siis oled sa rohkem moes“, viitab see American Psychost tuntud prillipapadest ärihaidele, kelle elegantsi ja diskreetsusetaotlus on üha rohkem ja rohkem Stockholmi moeklikk. Less is Stockholm.

SHOPPING TOUR I

Huvitavaid poeleide Stockholmist:

V.I.P aka Very Important Clothes - Gamla Stanis asuv poeke, kust võib leida kinkit stuffi. Läbi akna piiludes tundus huvitav. Kavatsen kindlasti külastada esimesel võimalusel, kui see jälle avatud on!

Urban Outfitters. Vaieldamatult uus lemmik! Asub Östermalmstorgeti lähedal. Põnevad kaubamärgid võrreldes tavalise ja tuntud rootsi rõivamaastikuga. Lisaks trendika kodu vidinad, aksessuaarid ja kõik mida võib ette kujutada. Hea teenindus ja maailma nunnum sisekujundus pealekauba. Vaata ka kodulehekülge alajaotusest "Love Earth" (all paremal):) Next shoe shopping it will be!

Weekday, mis on rohkem tuntud kui Cheap Monday, sest just viimase brändi rõivaid seal kõige pikema sabaga müüakse. Õigemini on see teksapood, mille kaubamärk Cheap Monday on inspireeritud kõikvõimalikest trendi-märkidest nagu Diesel, Fornarina jne, et pakkuda odavama hinnaga alternatiivseid, aga ultralahedaid teksasid. Väga, väga skinny-jeanside meka.

Weekday kõrval asub alternatiivseid outfitte pakkuv Monki, kuhu sisenedes võib arvata, et tegemist on väikese poega, aga avastamisväärseid nurgataguseid jätkub rohkem kui korraks.

Last, but not least for today. Puma pood T-Centralenis, kus müüakse Evisu for Puma paremaid palasid ja veel paremaid Puma enda palasid;)

WHERE DID ALL THE GLAMOUR GO?

Igal nädalal saab keegi tiitli „Kitchen Guard“, loeb uuesti läbi köögikapi peal olevad juhised, mida ja millal selle tiitliga peale hakata ning toimib the kitchen guardiani reeglite järgi. Teeb seda terve nädala ja tunneb rõõmu puhtast kodust. Ideaalis.

Reaalselt tuleb pühapäeva õhtul meelde, et peaks vist põrandat pühkima ja nõud kappi tõstma. „Me and my friend do it every time in two hours“ – „???“ Eile hommikul, õhtul ja täna hommikul oma köögihaldja nädalat lõpetades muutusin väga kurjaks/kurvaks. Mul kulus koridori pühkimiseks ja pesemiseks, koristuskapi koristamiseks, prügi välja viimiseks, prügikastide pesemiseks, köögi pühkimiseks ja pesemiseks vähemalt kuus tundi ja praegu ei ole mul ikka sellist tunnet, et tahaks seal köögis süüa teha.

Selle eest teevad seal iga päev kolm tundi järjest süüa indialased ja pakistanlased. Peale selle kutsuvad nad külla oma viis sõpra ja keeravad siis koos tortillasid ja wokke. Järgi jätavad nad räpase pliidi, puru põrandal, laual, laua all, kapi peal ja mujal, kuhu haare vähegi ulatub. Kahe tunniga ikka 3x7=21 tundi nädalas söögitegemise jälgi ei korista. Reaalselt!

Eile kolis sisse üks tsikk Lõuna-Koreast ja mr Pakistan ütles selle peale, et „ah need hiinlased, sa ei kujuta ette ka, millised nende köögi-kombed on“. Could it be any worse?, mõtlesin. Ma oleks tahtnud talle seda öelda, aga diplomaatia huvides naeratasin ja küsisin „kas tõesti?“.

Enamiku ajast tunnen ma ennast nagu tõeline eesti beib. Aga heas mõttes. Ma oleks nõus sõbranjetama ükskõik mitme puhta ja päevitanud beibega, kui kesteabkust pärit põssadega. Kõrgete kontsadega kingi ei leia kusagilt ja räpakottidega juttu rääkida ei taha. Kokteile igatsen ka. Ühikad on naljakad. But that’s the kind of humor I really dislike.

Come visit, let’s be tsiki-miki once again.

STOCKHOLM FASHION WEEK

NO STRESS

Igal pool on inimesi, kes meenutavad sulle kedagi, keda sa tunned. Häid sõpru, tavalisi tuttavaid, sind ennast, suvalisi inimesi, keda sa tead. Inimesed korduvad. Ajalugu ka. Det är inget nytt under solen.

Õppides parimatelt tuletan meelde Helenat, kes ütles, et ükskõik kuhu sa lähed, sinu sõpradeks saavad need samad inimesed, kes on su sõbrad seal, kus on sinu kodu. Need inimesed on ainult teistes kehades. Nad on teised inimesed, aga nad on samad ka, nad on Sinu Inimesed.

Sellepärast ma ei igatsegi kedagi nii väga - need, keda igatseda on siin peaaegu olemas. Aga see ei tee 'originaale' vähem eriliseks. Originaali ei biidi keegi, aga inimesel ei ole määratud vormi. Nii nagu on rootsikeelsetel nimisõnadel. Inimestel on määramata vorm ja vabadus teha seda, mida ise tahab.

People go and people come into your life. But only true friends leave the footprint into your heart.

Don't stress ütleb Fani. Do whatever you feel like, ütleb Katja. Don't think, ütleb Inga.

STOP THE CLOCK, IT'S JUST BUSINESS

Kaks nädalat enne kooli ja Global Media Study kursuse algust toimus kuldaväärt tund 'eluülikooli raames', mille käigus corridor-mate Pakistanist tegi algust minu ajaloolise ja uudisväärtusliku harimisega Aasia, Aafrika, Afganistani sõja, äri, hariduse ja massimeedia teemadel. Seejärel vaatasime ühte Pakistani tutvustavat dokki, mis siin kohalikus kanalis kord nädalas eetris on ja ma sain teada, et Pakistan on nagu täitsa arenenud ja normaalne maa kui mõned asjad kõrvale jätta. Reisisihtkoht see siiski pole ja tuusikuid sinna lähiaastatel ei tehta. Muide, kui Indias on Bollywood, siis Pakistanis on Lollywood.

Lisaks käisime täna kohvitamas Odenplani lähedal asuvas kohvikus, mille interjööris ei ole midagi muudetud alates kohviku avamisest - 1950ndatest. Kohvikupidaja on väike armas saksa vanatädi ja tema riietus on vanaema-vintage-cool (vt ka Topshopi vintage-osakond). Mul oli seal täpselt selline tunne nagu ma arvan et minu vanaemal oli kui ta noorena kohvikus käis. Kõik peale külastajate oli täiesti autentne. Ja kohvitassi suurus, hind ja maitse olid omavahel perfektses suhtes.

Kontserdimajas vaatasime fotonäitust "The photo of the year", mis on kokku pandud Dagens Nyheterile pildistatud parimatest pressifotodest. Seal oli üleval umbes viisteist tööd, mis olid saanud omas kategoorias Aasta Foto tiitli ja umbes kolmkümmend tööd, mis olid lihtsalt DN fotograafide pildistatud ja zhürii poolt hinnatud kõige professionaalsemateks ja paremateks pressifotodeks. Sõda, Aasia, Aafrika, mure, vanemateta lapsed, õnnetused, kurbus, kliimasoojenemine jne. Masendav. Professionaalne masendusekunst, ma ütleks. Ilusti kujutatud halbus. 'Reaalsus' dokumentalistikas. Õnn olla Eurooplane. Katja ütles, et "Me peame olema õnnelikud, et meil... Me olemegi õnnelikud! Punkt."

LET'S GO GET LOST IN SWEDEN

Igast suurest linnast võid leida seda, mida otsid. Londonist Notting Hilli, Ateenast Kolonaki, Milanost... terve Milano, as being the capital of fashion anyway ja Stockholmist Östermalmi. Östermalmstorgeti ümbrus on see ilus fäänsi linnaosa, kus käivad ringi peened preilid ja stiilsed daamid ja kohalikud trendsetterid. I guess. Punased lakk-kingad letsgo. Mis sest, et pildil olevast Filippa K poest ma endale tõenäoliselt eal midagi ei osta, kuna see on "smart clothing for trendy women". Mis sest, et ma mõnikord olen smart ja mõnikord trendy, see lihtsalt pole minu jaoks. Aga mis sest, ma ütlen. Seal on ilus.

"Yo masta, go mayesti, uiii aar in Stockholm"... Esimene ööklubipidu sattus olema hardcore räpipidu, kus suur meerika african-american mama räppis endal rinnad paljaks ja meeste (!) bokserid peaaegu jalast. Karmid mutid seletasid laval, et US eerlains kaotas nende pagasi ja nüüd nad peavad pesuväel räppima, kuna neil pole raha, et uusi riideid osta. Tell that to some ohter niggga. Räpipidusid ma tavaliselt ei otsi, aga kusagil Medborgarplatsenil on ööklubi, kus võib varajaste hommikutundideni pidutseda ja ööelu nautida. Tallinnas pole ammu juhtunud. Või oli see hoopis seltskond, ha?

In general, võib ka öelda, et Stockholm, nii nagu ma usun, et kõik suured (pea)linnad, on üks suurlinn paljude seas. Aga eriline, spetsiaalne. Võibolla vähem tähelepanu äratanud, aga uskuge, this is the closest metropol to Estland. Ja see on nii lahe. Peod, poed, majad, inimesed, kohvikud, vanalinn, restoranid, pargid, tunnelbana, vesi, vesi, paadid, jahid, sadamad. Kas ma juba ütlesin, et siin on nii lahe.

Kui keegi küsib, mida ma peale kooli teen, siis võib öelda, et spending money. Mis ei tähenda alati raju shoppamist trendikates või kilekoti-poodides, aga ka mitte tarbimisühiskonna maatasa tegemist ostes linaseid hõlste ja ökotoitu vaid seda, et iga päev kulub kõik raha musta auku ja muude imelike asjade, nagu lutikatõrje, peale.

Öösiti on linnas bling bling, gäng bäng, politsei, action ja muu ööelu. Täna koju tulles, kaks korda võib arvata, kas mu kõrvalmaja oli 200 m raadiuses politsei, tuletõrje ja kiirabi poolt ümber piiratud või ei.Ja Gamla Stan on lihtsalt nii armas. Eilne tripp Arholmi oli paradiis.

Swedish dream coming true it is!

STOCKHOLM IS FABULOUS...

... vasardas mul peas kui kõndisin täna pärastlõunal üle Västerbroni hiigelsuure silla ja nägin enda ümber suurt sinirohelist suure linnaga vürtsitatud idülli. Vasakule poole jäi suur roheline oaas keset vett, vasakule kaugusesse jäi umbes sama suur ja väga kõrgele vee kohale ehitatud sild, millel vurasid autod ja rongid.

Västerbron ühendab põhja- ja lõuna-Stockholmi ning läheb üle Långholmeni saare. Sillast ette- ja tahapoole ning taha vasakule suure rohelise ette ning minust vasakule ette jäi loomulikult meri (või kuidas peaks ütlema siin Stockholmis, kus terve linn on vee ja saarte peale ehitatud. On see meri või fjordid nagu Norras, või on need alati skäärid. Rootsi keele õpetaja Gunilla ütleks selle peale "Du ska reda på." "Javisst."

Mul oli planeeritud minna Långholmenile päevitama, mis on selleks absoluutselt ideaalne koht, aga linn ja jalad kandsid mind täna mujale. Võibolla siis homme. No ma ei läinud, sest mul oli uus kollane kleit seljas ja mustad leggingsid ja nahkvöö, seega ei olnud outfit randa minemiseks kõlbulik, kuna peale kooli-hommikupoolikut oli mul tuju pigem riided täitsa ära vahetada kui riided bikiinide vastu vahetada. Ah, vahet pole.

Ma tundsin ennast selles ilusas linnas täitsa ilusana. Koolis, ma olen tähele pannud, nad sättimisest suurt ei pea. Välja arvatud see itaalia poiss muidugi.

Paremal üle silla ääre ja alla vaadates võis näha mitut paadikest kihutamas. Eemal oli näha kajakisõitjaid (mis siin väga populaarne on - igas lahesopis on vähemalt üks sadam ja üks Stockholms kajak-klubben) ning isegi suurt valget kruiisilaeva. Loomulikult ka linna, vee ääres asuvat stads-husi ja mitmeid teisi vaatamisväärsusi. Rohelus, vesi ja saarekesed on igal pool, need võib heaga iga jutukese juurde mõelda, ilma et ma eraldi neid mainima peaks. ;)

Koolis on väga intensiivne. Aga lahe on see, et kuna ma olen intermediate-grupis, siis seal on mina ja 20 sakslast ja õpetajal on kogu aeg nalja kui palju. Mind kutsutakse tahvli ette ja mina pean alati midagi ütlema ja mina saan alati värvilise koopia ja õpetaja keelab saksa keeles rääkimise, sest "nu måste vi ta hänsyn till Annelis och bara tala svenska". Haha, egotripp eks, aga mina pole süüdi, et sinna peale minu ainult sakslased sattusid ja ma nii eksootiliseks äkki sain.

Ma võiks veel igasuguseid asju ja emotsioone kirjeldada, mis siit saab, aga nagu ikka, sõnad on liiga väikesed, või siis just liiga suured, et midagi TÄPSELT kirja panna. Aga teile, kellel see tee ees seisab võib öelda, et kogu aeg on väga tore ja hea. Raske on ainult neil, kes koju jäävad, sest neid ei oota iga päev uued ja lahedad päevad, inimesed, kohad...

Teksa-seljakoti-kilekoti Eramust minust siiski kunagi ei saa. Ma pole suurem asi karjaloom. Kuigi oma lemmiklehm on mul juba olemas. See armsa näo ja tukaga. Aga mulle ei meeldi kui kari välistudengeid koos kuskil sihitult uitab või mäppi uurib või midagi muud väga erasmust teeb. Ma olen ikka samasugune. Mulle meeldib valida, kellega, kus ja kuidas ma käin. Ja mulle meeldib ka iseendaga kahekesti, see on täiuslik paar.

WELCOME TO THE KINGDOM OF H&M

Rootslannad näevad head välja – blondid, keskmiselt grillkanad (ja ma kogu aeg imestan, kas nad käivad välismaal päevitamas, solaariumis või nad päevituvad siin nii hästi) ja kannavad H&Mi. Sellepärast ei ole H&M enam üldse nii hea mõte, kui ta paljudele tundus, kui ma ütlesin, et Stockholmi kolin. Esiteks – kui sul on seljas H&M, siis kõik teavad seda, sest nad käivad seal ise ka iga päev. Teiseks – rõivatööstus, kui ma õigesti mäletan on looduse reostamise maailma top 10s, seega kiirmood paha paha. Kolmandaks, kiirmoekettidest saab küll viimase moe kõige kiiremini ja odavamalt, aga garanteerib selle, et kõik näevad ühtemoodi (head) välja, aga mitte mingil moel erilised või spetsid. Lihtsalt moodsad.

When London is all about designer clothes (no matter fake or original), then Stockholm is all about H&M. When London is all about glamour, then Stockholm is all about fun.

Kui Londonis ühe tube’isõidu jooksul näeb enam vähem ära, mis firma telefonid kõikidel inimestel on ja mis firma mp3-mängijatest neil parajasti muss kõrva voolab, siis Stockholmis on täpselt vastupidi. Tunnelbanas eriti mobiiliga ei räägita ja mp3 mängijad on kõigil sügaval taskus. Ning toetudes Helenale, on NYs vist koguni nii, et kõikidel lihtsalt on ipod ja jutul lõpp. See olevat umbes sama tavaline nagu see, et sul on jope. Stockholm on selles mõttes väga rafineeritud. Nad ei ole kaubamärkide peal väljas, nagu London ja New York, mulle tundub.

See on võibolla loogiline, kuna siin on sotsiaalne võrdsus ja täielik heaolu kõigile (vähemalt väliselt) ning enamikul inimestest ei tule mõttessegi osta spetsiaalselt hiigellogodega päikseprille või koguni feik disainerrõivaid (kuigi need on ka Londonis ja Nys sooo nineties), et teiste inimeste seast välja paista. See on okei, et sa oled vaid üks paljude seas. Mõnes teises linnas see nii okei ei ole.

Muidu on kõik väga trevligt, aga ma pole H&M totaalse ülemvõimu tõttu näinud veel ühtegi eriti kuuli inimest, kes näeb eriti eriti lahe välja ja ma võin tema kohta öelda, nagu ma mõnikord mõne inimese kohta mõttes ütlen – vot see on XXI sajandi inimene. Jään igaljuhul huviga ootama. Kõige nunnun inimene, keda ma näinud olen, oli ca 60 aastane onu, kellel ilmselt polnud kodu, aga tal oli eriti lahe Aerofloti huud.

Kuna H&M sel hooajal mu südant pole võitnud, ega tõota seda võibolla ka teha, siis sattusin ma juhuslikult hoopis ühte stiilsesse erootikapoodi. Mitte et ma nüüd rõivaste asemel endale seksvidinaid hakkaks soetama, see oli lihtsalt väga kena ja roosa ja stiilne ja ilus pood, mitte nagu ma olen kuulnud, et Eestis need poed käivad. Aga noh, erootikapoed on ka Londonis ja Berliinis stiilsed.

Stockholmis on üks koht, mis on TÄPSELT nagu Tartus on Toomemägi ja Pirogov ja sealne ümbrus. Ja sealt avaneb selline vaade - võiks lausa ette kujutada, et allpool on püssikas ja veidi paremal Pirogov.

Esimene shoppingupäev lõppes sellega, et ostsin ühed roosad ballerinad ja kõik. Arvestades toidu hindasid, on tõenäoline, et ma hakkan nälgima ja olemasoleva raha eest siiski külastan aeg-ajalt Topshopi või mõnda teist kiirmoepoodi, kuna investeerida rõivastesse tundub lahedam kui toitu. Oot, aga kas söömine reostab loodust rohkem või vähem kui shoppamine?

IT'S ALL GONNA BE YELLOW

Me kohtume taas, kui lumi on maas... PS! Laevasõit on seekord eriti kilekott