Tallinna spordiklubid näikse eeldavat, et kõigile neile jätkub udupeeneid kontorirotte, kes jaksavad maksta tuhande viiesaja kroonist trenni kuumaksu ja kellel pole päev otsa muud teha, kui nende samade klubide kodulehtedel trenniuudiseid ja chill-lounge muusikat kuulata. Öäk.
Minu jaoks pole sport, treeningud ega spordiklubid kunagi olnud eriti glamuurne värk.
Uute hotellide, spordiklubide ja muude lounge-stuudio-klubi trennirühmade juurde tehtav promo ja visuaalne identiteet väljendavad aga ILMSELGELT oma soovi köita peeneid japisid.Spordiklubide koduleheküljed, reklaamid ja ootesaalid ajavad üle ääre oma moodsa lähenemisega olla "midagi enamat kui trenn". Mina seevastu ei soovi ka tulevikus, et sport või treeningrühmas käimine oleks seotud riietusruumi kapi disaini, segisti brändi või administraatorineiu küünepikkusega, imagoühiskond ei ole minu jaoks osa spordist. Minu arvates on trennis käimine suhteliselt prosta värk, mis ilma igasuguste lisavidinatetagi teeb meele rõõmsaks ja enesetunde heaks. Tänapäeval on seda aga ILMSELGELT palju soovida.
Juba mitmendal (ja ma olen ka varasematel aastatel turgu uurinud) katsel ei ole ma leidnud Tallinnas sellist kohta, kus ma oleksin nõus trennis käima. Esiteks, spordiklubid, mida ma vanast ajast tean, on sõna otseses mõttes endiselt vanas ajas – st nende leivanumber on endiselt aeroobika ja jõusaal, mille kohta mul on pehmelt öeldes oma arvamus. Seega - trennivalik on pea olematu ja tunniplaan täiesti ebasobiv. Teiseks, uued spordiklubid, mis avatakse, panevad rõhku küll udupeenele identiteedile, AGA enne kui leiad kusagilt kaugele peidetud menüüst treeningplaani ja hinnakirja, pead veetma pool tundi kuulates mingit "rahustavat" muusikat ja lappama mõtetuid alalehekülgi suvaliste saast sõnumitega, a la „uus hubane saun“, „uus hubane treener“. Lühidalt öeldes tekib mul kõike seda softi ja "kaunis lõõgastavat" nähes kahe sekundiga okserefleks ja ma kaon õue jooksma, selmet aega raisata kodulehtedel, mis on täiesti läilad oma ühetaolisuses ja taaskord - sihtgruppi ülbelt ignoreerivad.
Miks Eestis ei või olla selliseid spordiklubisid, nagu Rootsis. – kõik võimalused teha peaaegu ükskõik mis sporti, tudengisõbraliku hinnaga, endale sobivates treeningutes ja aegadel, nii palju kui ise tahad. Prosta värk, aga maailma parim. Ei mingit ettemaksu, etteteatamist, ettebroneerimist, ettetühistamist ja muud suvalist loba.
Kui inimene teab täpselt, mida tahab ja kuidas tahab, siis ei viitsi ta elu sees iga päev mingit spordiklubi kodulehte vahtida, et ega treenerike pole jummala eest nohu saand ja trenni ära jätnud, endale seal broneeringut teha, mittetulemisest teatada, üüüüüüüüratut kuu-, aasta- ja liikmemaksu maksta ja muid täiesti, täiesti ebavajalikke treeninguga mitteseotud tegevusi teha. Lisaks tehakse kõik need õõvastavalt trendikad klubi-lounge-stiilis trennikesed kesklinna, mitte elurajoonide lähedusse, KODU lähedale. Trenn ei ole glamuurne!
Neid tingimusi arvesse võttes, tuleks mul ilmselt Stockholmi tagasi kolida.
