where there's heart and soul

In the end, after everything has remained silent, while it's just been wind in your ears and fresh snow under your board, nothing else matters. No words count.

Until then it's ultimate freeriding...

EASTERN EUROPE BY SWEDISH STUDENTS

Tudengid on leidlikud, "tudengite käes on ajalugu", ütleb Rootsi tudengi-elustiiliajakirja Studentmagasinet peatoimetaja Måns Berg.

Nagu näha, tuleb siit veel üks tasuta äri-idee (lisaks varasematele: kuus söögikohta igasse kvartalisse ja paradigmamuutus tarbimises). Tudengitele suunatud elustiiliajakiri. TASUTA. Mina kui tudeng, annan selle äriidee Eestisse samuti täiesti tasuta. Kriitpaberil, 150 lehekülge paks, põhiintervjuu Will Smithiga ning moeseeria teemal "Balti mood! - Ida-Euroopa mõjutused teel üle Läänemere". Tee järgi Eesti Tudeng!

Äri-ideest ma rohkem ei pajataks, kui kellelgi on küsimusi, konsulteerin tunnihinnaga, ilma käibemaksuta;).

Hea meelega tutvustan aga seda, kuidas rootsi tudengid (või on see ainult moetoimetaja?) näevad üle Läänemere - Eesti-Läti-Leedu rõivastumiskultuuri. Tegu on moetoimetaja konstruktsiooniga Baltikumi-stiilist ilma ühegi Baltikumi disaineri rõivaeset kasutamata. Mis annab põhjust kogu seeria usaldusväärsuses kahelda, kui just Pepe Jeans, H&M, Boomerang, Kapp Ahl ja teised mitte-Balti päritolu brändid oma viimastes kollektsioonidest Baltikumist inspiratsiooni ei ammutanud. Tegemist on seega Baltikumi-stiili pähe müüdava Rootsi ja muu Euroopa moekraamiga. Milline petmine 1!

PS! jah, neil on ka moetoimetaja; erinevalt sellest, mida ma ükskord Üliõpilaslehele soovitasin ja mind lühidalt kuu peale saadeti - polevat sobiv rubriik. Ü-lehe ja Studentmagasinet'i kontseptsioonid on kahtlemata erinevad, aga tekib siiski küsimus, kus kajastub kõik see, millest Ü-lehe teemaderingist välja jääv kajastub? Igal juhul olen ma idee poolt, et tudengitel on oma elustiili-ajakiri, hoolimata kõikvõimalikest vastuväidetest, kui neid peaks olema)

LÜHIANALÜÜS: "BALTI MOOD! Ida-Euroopa mõjutused teel üle Läänemere"

Esimese asjana vaatasin ma suure rõõmuga pealkirja ja mõtlesin, ohoo!, huvitav, millised noored Eesti disainerid nad siis tutvustada võtnud. Ja milline innovaatilisus - tutvustada Rootsi tudengile Eesti noori moeloojaid! Arvake uuesti.

Ei mingeid Eesti disainereid, ega isegi kohanimesid vaid moetoimetaja tõlgendus Balti/Ida-Euroopa moe tänavapildist - õigemini, mitte isegi Balti- ega isegi mitte tänava- vaid anonüümse konteksti ja halli, kahvatu, 80ndaid meenutava värvipaletiga visuaalne representatsioon peamiselt tumedapäisetest, tugeva musta lainerijoonega, litsakates poosides neidudest ja noormeestest hängimas hämarduval tühermaal, roostetavate uste taga ja katkise Volvo taustal. Lisaks paistab kusagilt veel mingi Tallinki laeva korsten. (kas tõesti tegid nad selle seeria hoopis Frihamnsteriminali lähistel? Milline pettus 2!!!)

8 lk umbmäärases keeles slaavi-ladina tähestiku segasõnu, mis tõenäoliselt ka Läti ega Leedu keeles midagi tähenda (ammugi mitte Eesti keeles - seega mis assotsiatsioone saab selle moeseeria puhul üldse Eestiga teha, peale selle, et ühel pildil, kus ühtegi modelli ei figureeri võib ära tunda Mustamäe või Õismäe sarnaseid sovieti-tüüpi kortermaju; lisaks kuuluvad Eesti ja Läti ning Leedu keeled erinevatesse keelkondadesse, seega vaevalt leiab Eestist silte "Elegancja" või "Zaaщaиsoщaиa Tэcnиologia"- kirjapilt muutmata). Ja vabandage, kui tähendavad, siis tähestike miksimine on suht imelik ikkagi. Isegi keeleline korrektsus minu silmis seda kompotti kvaliteetseks moeseeriaks ei tunnista, vaid annab häguse aimduse Balti-moesuunast, mis Studentmagasinet'i lugejale edastatakse:

- erinevate stiilide (80ndad ja 21.sajandi futu) kangaste (läikivad nailonsukkpüksid, lakknahk ja kivipestud vanakooli teksa, kunstkarusnahk) miksimine - neoonvärvid kombineerituna musta-valge ja Jaapani harajuku-stiili piltmustritega - ülim täiskavanulikkus vallatute detailidega, huumor ja tõsidus samal ajal - mässumeelne konservatiivsus jne.

Võib öelda, et esitletud moed ise on äratuntavad ja täiesti okei - aga - selles võib ennast ära tunda nii Tallinna, Riia, Vilniuse kui Stockholmi noor. Pane pildid ainult konteksti ja tunne ennast ära. See, kes tänaval vähegi silmad lahti käib, ei näe sellises rõivastumises midagi Ida-Euroopalikku. Isegi Stockholmi tänaval.

Vabalt võiks see fotoseeria kanda ka pealkirja "Stockholmi uus generatsioon või Berliini punk teel Põhja-Euroopasse". Millegagi on nagu mööda pandud, aga samas on see tore deklaratsioon siiski kogu Baltikumile - meid on märgatud! Meid on konteksti pandud ja meie eest hoiatatakse - "Ida-Euroopa mõjutused teel üle Läänemere" - nagu ütleb pealkiri.

Aga millalgi eelmisel nädalal ütles rootslasest sõber mulle (kuigi hoopis teises kontekstis): "Jaa, Rootsi on neutraalne. Aga me oleme alati valmis võitlema. Kõik ju teavad, et kõik halb tuleb idast. Õigemini, kõik, mis tuleb idast on halb." Igaüks võib ise edasi filosofeerida...

Ei mingit oodi Tanel Veenrele, Aldo Järvsoole ega Kriss Soonikule. Isegi mitte Montonile, kui Ida-Euroopas laineid löövale brändile. Njah. Kus on siis Ida-Euroopa noored disainerid oma pead tõstmas, ennast müümas ja vastu vaidlemas, et Baltikumi riietumisstiili ei peaks kirjeldama suvaliste Lääne-Euroopa brändide abil.

NEW AGE TOAST

Mul on ühed tuttavad, kes ei ole kunagi kurvad, kui midagi katki läheb, ära varastatkase või ära kaob - need on ju kõigest materiaalsed asjad. Peaasi, et inimesed terved on; nagu nad oleks kuidagi paremad kui asjad. Veits kahju, et keegi ei tea, et Kalle Lasn (adbusters.org) ja Skype Eestist on, minu meelest meie Nokia on juba ammu leitud, ainult, et keegi ei tea.

STHM STREETLIFE

SHIFT OF PARADIGM IN CONSUMING

Hoolimata oma iroonilistest märkustest suurte logode ja tarbimisühiskonna rumaluste kohta, vastan ma hetkel eksamiküsimusele, mis kõlab nii

A number of chapters and articles throughout the course have taken a critical stance towards certain aspects of consumer society, such as globalization and materialism; discuss ways in which marketers in multinational firms can use these insights

ehk siis pean ma kujutama ette, et olen rahvusvahelise (btw, mulle tundub, et õppejõud kasutab siin sõna multinational valesti, vaevalt ta mõtleb mitmerahvuselist ettevõttet, vaid ikka rahvusvahelist ettevõtet) ettevõtte turundusjuht ja pean pöörama tarbimisühiskonna kriitika oma firma positiivseks turundusplaaniks. Mul ei olegi tegelikult logode ja shoppamise vastu kohutavalt vastakaid tundeid, vaid pigem mingi nendega alati kaasa tuleva varjatud ättituudi ja konstrueeritud kategoriseerimise vastu.

Peale paari banaalset ettepanekut laieneda itta ja avastada uusi ja tarbimisteadlikkusest veel väga kaugeid turge diliitisin ma need 3000 tähemärki modernse turundusparadigma kohta ikkagi ära; kuidagi nõme tundus iseenda vaadetele täpselt vastupidist soovitada. Kuigi - teoorias on see ju ikkagi option, mida, võib kihla vedada, osad ettevõtted nii kaua kui see veel võimalik on, ka kasutavad. Muide, sel ajal kui Tartus paluti eelmisel aastal(2006) 'postmodernismi' kontseptsioonis veel sügavalt kahelda, siis USA teadlased kasutasid juba 2002. aastal terminit 'post-postmodernism'?

Igal juhul arutlesin ma siis iseenda, Stuart Halli, Jean Baudrillardi, Michel de Certeau ja teistega (mõttes muidugi, nagu Karupoeg Puhh) ja jõudsin järeldusele, et kui kõik on enivei sotsiaalne konstruktsioon - sugu, klass, rass, rahvus, seksuaalsus, staatus jne - siis on kogu "vajaminev" kraam selle paralleel ehk füüsiline konstruktsioon. Siin võiks muidugi arvukatele teadusartiklitele viidata, mis mul siinsamas paremal ca 20 cm virna moodustavad, aga ma ei viitsi, ma teen seda ausõna sellel eksami paberil. Igaljuhul - kui füüsilist kraami toota või hävitada on keskkonnavaenulik, siis tuleks seda mitte teha ning hakata kraami uuesti kasutama. Eiei, mitte tolmuses ja vanamoelises sekondhändis või uus/taas/jällekasutuskeskuses, vaid ilusates ja puhastes ja stiilsetes poekeskkondades.

Sest sotsiaalseid konstruktsioone erinevalt füüsilistest on lihtsam de-konstrueerida ja ma jõudsin enda meelest ikka suht geniaalse vastuseni, mida nendes multi-inter-natsionaalsetes firmades teha võiks - kogu vana kraam tuleks uuesti kenasti läikima lüüa ja müüki panna. Tootmine tuleks lõpetada ja hakata tegelema vanade asjade kogumise, parandamise ja hüperturundamisega. Ja seda ei pea tegema mingid punaste juuste ja põlvini kampsuniga tudengid, vaid disainerrõivaid kandvad ja ökomajades elavad täiskasvanud. Maailmal ei ole mitte ühtegi uut firmat ega brändi ega vidinat puudu mu meelest, kõik on juba olemas ja rohkemgi veel. Isegi Aafrikasse jätkuks (selle märkuse Rootsi professorid paluksid mul muidugi ümber sõnastada).

Mul tuli meelde, et Artur ükskord väga tabavalt mainis, et öko tuleb teha glamuurseks. Ehk siis minu meelest on vabalt võimalik kogu olemasolev kraam uuesti väga peeneks ja moodsaks vuntsida ja uuesti maha müüa. Kuidas küll ärimehed pole selle peale varem tulnud, et ühte asja saaks vajadusel ka kaks korda sama raha eest maha müüa, kusjuures tootmiskulud jäävad täitsa ära. Ja teisel korral võibolla isegi kallimalt, kuna vanadel asjadel tekib ajaline väärtus ju. Kui KÕIK nii teeks, siis see olekski paradigma vahetus. Keegi tahab mind tööle võtta või?

MINU KLASS

EXPENSIVE WINTERJACKETS

Siis kui me Kirunas käisime ja õues oli miinus 15 kraadi, pool meetrit lund ja täielik talv, käisid inimesed soojalt riides. Kiruna inimesed ja Abisko inimesed ja Lapimaa inimesed - talve ja külma ja soojalt riietumise asjatundjad. Kiruna pealegi on eriti innovaatiline koht 1500 km põhja poole, hästi arenenud infrastruktruuri, ühiskonna ja tegevusvaldkondadega linnake. Seal on poed ka, kust saab osta sooje riideid - odavaid, kalleid, suusariideid, suveriideid, kummikuid, talvejopesid, Canada Goose'i jopesid.

Ainult et ma ei näinud Kirunas mitte ühtegi suure logoga Eriti Paksu ja Suurepärast talvejopet nagu siin, Stockholmis - kus Canada Goose on võlusõna, või õigemini, see Eriti Paks ja Suurepärane Talvejope, millega tingimata peab sellel talvel käima.

Lähme natuke ajas tagasi. 2004. aasta sügisel proovisin Stockmanni kabamajas Eriti Võrratut Pehmet ja Sooja Talvejopet. Punane, kapuutsi ääres oli mingi karv (tõenäoliselt looma oma, nagu käib) ja jope seljas oli selline tunne nagu vanajumala selja taga, nagu ema mainis. Mingi suur embleem oli varruka peal, mis ütles Canada Goose ja siis olid vahtralehed ka. Ma polnud kunagi sellest firmast kuulnud. Siis võtsin jopedseljast ja vaatasin hinnalipikut - 5600 Eesti krooni. Panin kenasti jope puu peale tagasi ja ei rääkinud sellest ei ema ega kellegi teisega enam kunagi. Sõitsin hoopis Londonisse ja ostsin Dorothy Perkinsi allahindluselt 30 naelase valge ilma logota parka, missugust ma pole kordagi kellelgi näinud.

Oktoober 2007, Stockholm. Näen tänavatel, et oh näe, keegi on omale sellise jope ostnud nagu ma ükskord proovisin, kallis jope oli, jaa, aga noh, oletame, et Rootsi talved on ju külmad. Okei. November... tänavatele ilmub üha enam Canada Goose'i embleeme. Wtf, ma mõtlen. Detsember... metroos võib juba mängida seda mängu, nagu Helena rääkis, et 90ndatel Tallinna trammis - mitut Nike'i jopet näed - siin võib niiviisi Kanada Hane logosid lugeda. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus... oot-oot, see on ju viimane metroo ja siin ongi ainult paarkümmend inimest. WTF, kas tõesti kõikidel rootslastel on selline jope?

Jaanuar 2008, Stockholm. Rändan peenesse NK kaubamajja ja vaatan, et kus need siis on. Joped noh. Oi näe, siin on neid lausa kümnete ja kümnete, hunnikute ja stangede kaupa - peamiselt mustad, tumepruunid, ikka selle sama hiigelkarvaga kapuutsi ääres ja ainsa asjana, mis silma torkab juba kaugelt - logoga. "Ostetakse jube hästi," kiidab müüja.

Eniveis. Kõige odavam Canada Goose'i jope, mis ma NKst leidsin, maksis 6500 SEKi (11 000.- Eesti krooni). Ja kõik ('kõik' on alati liialdus, aga siiski, silmnähtavalt suur osa) käivad nendega. Kirunas - jah, nägin neid müügil, aga mitte ühelgi seljas. Mitte ühelgi. Kuigi seal oli külm ja siin on soe. Seal ei kanna neid arktika puhvaikasid keegi. Siin ostavad inimesed endale kalleid lumesaapaid ja Neid Jopesid, et 100 meetrit metroosse ja sama palju sealt välja käia, ülejäänud aeg veedetakse bussis, t-banas, poes, käikudes, tunnelites... samal ajal kui tõelises Põhjas käivad kuulid inimesed viltide või põdranahast saabaste ja lihtsalt väga soojade jopedega.

Linnainimesed on ikka nii vastuolulised. Muidugi võib neil olla rohkem raha ja neile meeldib mood, aga see, kui ma ostaks endale 11 000 (üksteist tuhat krooni) eest talvejope ja näeks seda iga faking päev endale sada korda vastu tulemas - no ma ei tea, mis mõte sellel on? Pealegi on õues plusskraadid, nii et ma keeldun tunnistamast seda millekski muuks kui poosetamiseks. Aga noh, heaoluühiskond, rikas rahvas; käekotid peavad ka kallid olema ju. Igal maal on erinevad asjad, mis inimese kohta jutte vestavad. Eestis on võibolla autod ja majad ja nii, aga siin on need juba ammu moest väljas. Hihihi.

Ja ärge nüüd solvuge eks, kui teil juhtub see jope olema - jumalast soe jope on. Aga mul ajab see logo iiveldama, see on umbes sama nagu igal teisel inimesel oleks kõhu peale suurelt kirjutatud "OLEN MOE ORI. LÄHEN IGA JOPEGA KAASA". Kui mõne asja eest nii palju raha maksta, siis see võiks olla nagu kunstiteos või üks vähestest eksemplaridest, unikaalne või vähemalt haruldane. Aga must/hall/pruun, karvaga hiigelmõõtmetes tavalise jope moodi jope... hmm.

Ma kutsun nende jopedega inimesi Võistkonnaks - pooled rootslased on otsustanud mängida selles ülehaibitud tiimis, kes hoolimata ülipüüdlikust treenimisest kunagi ei võida. Võidavad innovaatorid - need, kes on massist alati kaks sammu ees.

Aga oletame, et inimesed lihtsalt juhuslikult vajasid selleks talveks jopet, sest eelmise aasta oma oli niivõrd räbalaks kulunud, et kukkus lihtsalt seljast maha ja juhuslikult leidisd, et just Canada Goose'i jope sobiks ja juhuslikult leidus neil sinna tänna maksta 6500 Rootsi krooni selle aasta jope eest. Selle oletuse põhjal võib siis kohe diagnoosida, et tarbijad on ikka päris rumalad. Mitte et brändid oleks üdini halvad ja mood mõttetu, vaid et inimesed - selle asemel, et veidi ringi vaadata ja saada aru, et on olemas ka teisi jopesid, tahavadki välja näha nagu kõik teised ja olla sama head kui kõik teised. Kõik on ju võrdsed. Aga kui inimesed on võrdsed, siis peavad ka joped võrdsed olema.

EXPENSIVE HANDBAGS

Käekott kui staatuse sümbol - identiteedi, intelligentsi ja võimu näitaja. Kuidas tundub teile see idee? Vähemalt Stockholmi suuremad päeva- ja nädalalehed lahkasid käekoti-teemat oktoobrikuus väga pikalt ja põhjalikult väites, et nii naistel kui meestel (peamiselt käis arutelu siiski naiste käekottide üle) on kujunenud staatusesümboliks kallis käekott.

Enamasti oli Käekoti stereotüübiks selline keskmise suurusega märss, kuhu mahub seda ja teist sisse ja millega saab vabalt iga päev tööl ja koolis ja igal pool käia. Mitte mingid väiksed pidulikud satside ja teemantitega ridikülid, vaid nahast keskmise suurusega tänavakotid. Tavalised käekotid siis. Peamine - äratuntava disainiga ja võimalikult kallist hinnaklassist.

Ajalehtedes kirjutati ja muretseti, et inimesed laenavad raha, et endale näiteks 50 000 kroonine käekott soetada ning sellega siis tänaval patseerida ja oma staatust väljendada. Erinevad disainid ja mustrid käivad aga moest sisse ja välja, inimesed tüdinevad ja ostavad üha uusi käekotte ja viskavad vanad nurka. Milline raiskamine ja irratsionaalsus. Säh sulle klassivaba ühiskonda. Aga ka getos kõnnivad vastu originaal Louis Vuittonid või vähemalt Björn Borgid (hinnad algavad 400 kroonist, aga logo on peal).

Kokkuvõtte: Rootsis, võrdõiguslikkuse kantsis, peab kõikidel inimestel hoolimata majanduslikust, kultuurilisest või sotsiaalsest kapitalist, olema võimalus omada kallist eksklusiivset kuulsa moebrändi kotti. Sest no kuulge - kui ühel on siis, peab kõikidel ülejäänutel olema sama võimalus see endale soetada. Muidugi ikka originaal, Skandinaavias teatavasti hinnatakse disaini ja kvaliteeti väga kõrgelt. Lahendus: tuleb hakata neid kalleid käekotte laenutama. Ja igaüks võib loomulikult kasvõi iga kuu uue laenutada. Äri missugune! Mõeldud tehtud.

Nüüd saabki siis Stockholmis endale kuuks ajaks näiteks Birkin'i (poehinnad algavad 40 000 kroonist), Prada või Chaneli laenutada. Koti kuu-üür sõltub koti originaalväärtusest ja hinnad algavad 750 SEKist (ca 1200 EEKi) kuus. Tagatisraha on 2000 SEK'i (ca 3400 EEKi) ja igasugused kriimud ja muud asjad tuleb ka loomulikult kinni maksta. Nii et parem on oma käekott ära kindlustada.

Igaüks võib oma käekoti nüüd üle vaadata ja mõelda kui palju ta iga kuu säästab, teenib või kulutab sõltuvalt sellest mitu käekotti tal on ja mitu ta neid igal aastal juurde ostab ja kas sellega ka teatud sotsiaalne staatus kaasa tuleb. Head kotikandmist, inimesed passivad! :)

Happy new fashion writing and reading

Kui me sõpradega jõulude ajal seal soojas puust majas laua taga istusime ja igaüks pidi enda lemmik jõulukingi ütlema, siis ma valetasin. Või õigemini, alles nüüd ma tean, et mu lemmik-kink oli hoopis vanaisa kirjutatud sedel valges ümbrikus: "See on sinule raamatu jauks. Vanaisa."

Kuigi ka Annika kingitud märkmik ja multikategelase emme kingitud ajakiri kuuluvad TOP 5 hulka. Ja kui ma nüüd veel mõtlen, siis see ka, et talle meeldis mu presidendi essee-raamatus avaldatud jutuke. Vanemad inimesed on targemad ja teavad ju.

Küünlad ja/või/versus raketid

Reede õhtu. Sellel ajal, kui terve Stockholm ennast allahindlustel hulluks shoppab ja %-märgiga poodidest nagu sõda üle oleks käinud, vaatan ma oma aknaklaasil lambi peegeldust, nelja teeküünalt ja laual kuhjuvat raamatuvirna.

Ei, mul pole sellist tunnet, et jess töönädal sai läbi ja täna hakkan puhkama. Ja ei, ma ei säti endale pähe lokirulle, võta vahuvanne ega kuula mis-on-parim-peotuju-tekitaja-lugu, et paari tunni pärast mõnes peenes väljamaa baaris sõpradega kokteile maitsta ja seejärel mõnda trendikasse diskopallidega klubisse tippida. Mkm.

Mul on täielikult kadunud motivatsioon tegevuste suhtes, mis tähendavad palju võõraid inimesi, valju muusikat, teesklemist, et õudselt lõbus on olla jne. Mul ei tule meelde mitte ühtegi loogilist seletust sellele, miks peaks kunagi tahtma ööklubisse minna. Eriti veel Stockholmis, kus kõigil on enivei Canada Goose'i joped, Acne teksad ja Filippa K baby-doll kleidid. Not my cup of tea igal juhul. Mul tuli meelde, et Priit Hõbemägi ükskord mainis, et ükskõik, kui suur või väike mure kellelgi on - mure on mure ja seega on ta individuaalselt suur.

Käisin hoopis koreograafiatudengist Leedu sõbrannaga SPAs, maitsesin natuke liiga kaua sahtlis seisnud Kreekast kingituseks toodud shokolaadi, näppasin elutoa sahtlitest teeküünlaid ja vaatan tumesinisesse lumest valgesse lõpuks-ometi talvisesse Rootsi õue. Mul on närvid natuke läbi, sest ma pean kümne päeva jooksul valmis kirjutama kaks kodu-eksamit, mis on nii rasked, et baka töö kirjutamisele tagasi mõeldes tundub see nagu reedeõhtune häng.

SWEET SIGTUNA IN SWEDEN

Sigtuna on nagu muinasjutu-linn, kus tänavad on ääristatud väikeste ja väga vanade punaste, kollaste, roheliste või roosade puumajakestega, mis enamasti on nii või teistpidi viltu.

Kindla peale on nende majakeste akendel rippumas piparkoogisüdamed, valged pitskardinad, aknalaual potililled, küünlad ja päkapikud. Aedades on neil ehitud elavad kuusepuud, linnumajad, käsitsi meisterdatud aiamööblid ja muidugi saabidvõivolvod. Isegi majadele on puidust pitsid ja satsid peale nikerdatud. Need on madalate lagedega väikesed vanaaegsed majad, mis meenutavad täpselt selliseid majasid ja tänavaid nagu lasteraamatutes.

Sigtunas on palju ruunikive, üks salapärane sala-aiaga maja, palju vanu varemeid, ilusaid uusi ja vanu ehitisi. Aga isegi uued majad on vanad.

Vaatad salaja mõnest aknast sisse ja tunned, kuidas seal sees õhtuti täitsa kindlasti Lussekattereid rosinatega küpsetatakse ja kus lapsed põrandal kaltsuvaibal mängivad.

Ja siis seal on veel sellised armsad saiapoed ja kohvikud ja kingapoed ja mänguasjapoed ja raamatupoed - väikesed poed - nagu vanasti, et igaühel on oma väike armas äri. Et komme ostetakse kommipoest ja piima piimapoest ja liha lihapoest. Nii nagu käib. Mitte nagu teate küll kuidas.

See pole mingi muinasjutt, maailmas on veel täitsa nunnusid päris kohti olemas. Hoolimata uutest ja vanadest aastatest.