Eile 6htul algas meie tripp. Tln-Brln, öö lennujaamas. Berliin-Valencia. Ma olen sellest reisist u 7 lehekylge juba kirjutanud, k2sitsi, aga praegu ei j6ua k6ike siia ymber kirjutada.
Siin on palju ilusat arhitektuuri ja t2navaid ja v2ikseid armsaid kohvikuid ja soe ja sidrunipuud ja m6nus. T2na oosel ma ei maganud yhtegi tundi ja nyyd oleme juba peaaegu terve linna l2bi tuuseldanud yhe p2evaga, ja ma ei tea, kas ma jaksan veel 6ue minna ja 00elus h2ngida.
Yesterday-Today-Tomorrow
Päevad on nii pikad, et ma ei mäleta enam isegi, mis ma üleeile tegin. Täna hommikul väga vara olin sunnitud iseendaga bjuutisaluuni mängima, sest eilse õhtu jäljed, magamata ööd ja kohustus minna tööle nõudsid inimlikku väljanägemist.
Arvasin, et kõik on okei, aga paarist tunnist tööl piisas, et saada aru, et mul on kas hngõuver, vässu või reisiärevus. Või kõik korraga. Hea, et ma autoga tallinnasse sain, kuigi imelik on see, et mul oli niiiiiiiiii lahkumise tunne. Mitte nagu tavaliselt, vaid nagu läheks kuhugi kaugele ja kauaks. Jah, ma lähengi, aga see tunne... see ütles midagi enamat, või oli see sellest, et ma nätsu alla neelasin?
Kahe tunni Eestimaa looduse, ühe bensujaama ja kiirtee jooksul suutis Anari süstida minusse imestamapanevalt suure koguse hirmu ja ärevust. Seda, mis mul enne mõttessegi poleks tulnud. Ma ei muretse, et meil kaovad passid ja iidee kaardid ja raha ja pangakaardid ja riided ja hambaharjad ja võileivad ära. See on ju elu. Elus ei ole asendamatuid asju.
Okei, siiski ma leidsin meile vähemalt esimeseks kolmeks ööks kodu keset linna. Surfasin mitu tundi hispaaniakeelsetel lehekülgedel ja asjatasin. Asju pole olnud aega pakkida.
Ja siis on veel üks asi, mille pärast mul sees keerab... mulle ei meeldi ametlik välja näha. Homme kell 16 ma pean nägema. Appi.
Ja siis veel kaks kodutööd üles laadima.
Do You Know Where the Beach meets the Street? I do. Homsest algab suvi ja reis...
Juhuslikult Hispaaniasse
Millal sa viimati nii kukkusid nagu väiksena jalgrattaga vastu maad, nii et põlv on must ja käelaba katki?
Millal sa viimati tahtsid, et kõik oleks maailma parim?
Millal sa viimati avastasid, et juhslik häng on eriti eriti hea?
Millal sa viimati alustasid päeva mõttega, et peaks õppima - aga läks nii nagu alati...?
Kahe päeva pärast olen ma Berliini lennujaamas ja magan. Kolmandal päeval vaatan Vahemere kaldal kuidas laine vastu Ibizat lööb. Või mõni teine koht, mida ma praegu ette ei kujuta. Lähen peole ja ei mõtle sellele, mis tuleb.
Subscribe to:
Posts (Atom)