Eurovisiooni lauluvõistluse ümber toimuv meediasagin, lauluvõistlus ise ning kõige enam siinne odav-"glamuurne" eelvoor on nagu C-kategooria USA filme jäljendav vaeste linnaosa kooliaula talendikonkurss, kus sinisilmsed naiivitarid ja meessoost naiivitarid käivad oma koduküla stilisti vorbitud rõivatükkidega sõbra kirjutatud viisijuppe esitamas - sooviga saada maailmakuulsaks staariks nigu Britni ja Päris.
"And me, I still believe in paradise. But now at least I know it's not some place you can look for, 'cause it's not where you go. It's how you feel for a moment in your life when you're a part of something, and if you find that moment... it lasts forever..."
Dedicated follower of Fashion and Slopes
Prada kingad on alati imelikud olnud. Heas mõttes. Kingi tean ma enamasti paremini kui riideid brändide järgi. Hea näide Eestis müügil olevatest on Vagabond ja Bronx - ma usun, et vähemalt moeteadlikud tšikid enamasti tsekivad ära kui sul on nimetet kaubamärk jalas. Riideid brändide järgi eristada on minu arvates üldse palju raskem - trendid ja kangad tihti kattuvad. Alati eristatavad on aga Chanel (ruut, väike must.., õmblused, tepingud jne), Armani/CK (omavahel lähevad nad mul muidugi sassi, kuna mõlemad on minimalistlikud), Versace (jõle kirev kraam) ja D&G. Mõnel juhul tunnen ma ära ka Anna Sui, Paco Rabanne'i, Oscar de la Renta, Chloè, Stella McCartney ja kindlasti Vivienne Westwoodi toodangut. Mõnikord ma mõtlen (ja Multikategelane mõtleb vist ka), et miks kuradi pärast ma seda tean? Mis pistmist mul üldse nende asjadega on? Või miks ma näen suveöösiti unes lumelauasõitu?
Pärast seda kui Åres sattusin ankurtõstuki küljes sõitma koos ühe rootslasest Ph.D kraadiga meesterahvaga ja juttu rääkima, hakkas mu mõte liikuma. Ta küsis minult: "How come you there in Estonia snowboard? Isn't it quite flat there?"
Samamoodi oleks samasugune mees mõnes teises situatsioonis võinud minult küsida moe kohta - miks ja kuidas on nii, et ka meie siin, Eestis, kus pole ühtegi maailmatasemel moeloojat ega näiteks Chaneliga võrreldavat kaubamärki, teame ja tunneme neid asju enda meelest üpris hästi.
Eesti on maailma mõttes väike-olematu-täpike, mille kohta, jah, ikka veel, välismaal küsitakse, et "Estonia, is it a sandwich?".
Ja üllatuseks ei ole minu edasises mõttekäigus mitte midagi ebaloogilist ega irratsionaalset. On selge, miks meile meeldib lumelauatada ja miks me mõnikord kujutame ette, et meil on jõle glamuurne moekultuur.
Mis sest, et meil on umbes kaks enam-vähem sõidetavat küngast; et meid ei saa iial võrrelda Alpide, Skandinaavia või Tatra mäestikuga. Ma naeraksin, kui keegi tuleks Austriast Eestisse snowboardima. Ja ma naeraksin, kui mõni Milanost pärit inimene tuleks Eestisse moodi õppima - kuigi - inspiratsiooni mõttes päris hea idee! Lauatamise mõttes - mitte nii hea.
Moega on meil üldse paremad lood. Erinevalt lumelauaspordist, kus meil pole isegi koondist ega end selle alaga end ära elatavat sportlast, on meil end moekunstiga äraelatavaid inimesi ning võimalus omandada moes koguni magistrikraad. Lisaks ei sõltu moemärkide teadmine, tundmine ja tarbimine kohalikust kliimast ega geograafilisest positsioonist. Neid on meil hõlpus meedia vahendusel õppida ja õgida.
Lumelauasport on siia jõudnud aga peamiselt aktiivsete ja ekstreemsust otsivate inimeste kogemuste vahendusel; mood ja sellega seonduvad teadmised aga, ma usun, pigem tele ja ajakirjanduse vahendusel. Kui lumelauaspordi külge on haagitud teatud imago ja teatud tüüpi inimesed (ekstreemsuse mõiste), siis moega on teisiti - see on meile kättesaadavam ja võibolla ka köitvam. Tarbimise diskursus on lihtsam kui lumelaua(või spordi üleüldse) oma. Kõik tarbivad, aga sporti mõned ei tee.
Lumelauasõit kui ekstreemsport - ma usun, et Kuutsemäelt alla laskmine ei ole eriline ekstreemsus ning lumelauasport kui tänaste teisemeliste seas juba meinstriim, ei väärigi niivõrd ekstreemsuse kuivõrd populaarsuse maiku. Seega tuleks ekstreemsuse mõistet ettevaatlikult kasutada, eriti kui räägime Eesti kontekstis. Loomulikult on laudamisel ja laudamisel vahe (laudamine on kole sõna, suusatamine on palju ilusam, but what can I do...). Kaks korda elus laua alla saanu ja paar päeva Otepää küngastel oma O'Neill'i, RipCurli või Roxy rõivaid näidanu on pigem eputaja kui äss sõitja. OK, mis kellelegi oluline on, eks. Ekstreemsportlaseks sind sellisel juhul nimetada oleks aga tõeliste ekstreemsportlaste suhtes täiega ebaõiglane. Enamik inimesi ei küündi eal sinna, kus end profispordiga ära elatavad või maailma kõrgeimatelt tippudelt laskuvad tõelised ekstremistid.
Nagu ma juba ütlesin, meil siin Eestis pole ette näidata ühtegi ässa moebrändi (Madame V-st me ei räägi, selle taga on ju hoopis mingi Brasiilia tšikk). Ma mõtlen oma nime ja kaubamärgiga kuulsaks saanud eestlasest moeloojat. Ja kui nüüd järele mõelda - ei tule mul meelde ühtegi näidet ka Lätist, Leedust, Soomest...
Seetõttu pole meil siin Eestis vähimatki põhjust olla moe- või lumelauaülbikud - maailmamastaabis oleme neil aladel madalamal kui muru.
Aga - hoolimata sellest kurvast tõsiasjast, et Eesti on nähtamatu nii moes kui lumelauaspordis on meil mõlemal alal usinaid pürgijaid, mis on tuhat korda parem kui mitte midagi. Ja arenguruumi on üüratu palju. Seetõttu pole ohtu, et inspiratsioon või eeskujud kaoksid. Väike eksklusiivsus köidab ju paljusid püüdlikke ja lääne trendidest juhinduvaid inimesi. Ning meil endal ei ole neile aladele ka midagi vastukaaluks pakkuda - midagi tõeliselt šeffi ja lahedat, mis köidaks nii noori kui vanu ja oleks väga eestlaslik või eestlaslikult äge. Oma viga.
Ühest küljest tänu meediale ja teisest küljest tänu tugevale sisemisele tahtmisele küündida millegi suurema ja glamuursema poole, soovist teha midagi igaühele kättesaamatut ja tunda ennast ka väikeses riigis võitjana, on meil moe- ja lumelauaharrastajaid päris palju. Mõnikord piisab enese võitjana tundmiseks osalemiskutsest mõnel kohalikul šhowl nagu Supernoova või lumelauaga hüppe äraõppimisest munakal.
Ja kuigi ma olin siin kirjutises optimistlik, tahtsin hoopis soovitada kriitilist suhtumist - mõnikord nii proffidesse kui wannabe'desse, nii moes kui spordis.
Kiirmoe tarbimise dilemmad
Ma tean ühte Kleiti. Ja ühte, kellel juba on selline Kleit. Ja kus seda müüakse. Ja kui palju see maksab. Ja et neid on toodetud tõenäoliselt kogu Põhja- ja Ida-Euroopasse, ja mitte kümnete, vaid kindla peale sadade kaupa. Ja et ma ei saa endale seda Kleiti osta, sest 1) ühel, keda ma tunnen juba on selline; 2) veel kõnnib selliseid kleite ringi kesteab kus; 3) ma ei taha kõndida neile kõikidele vastu seljas see Kleit, sest: 1) siis nad teavad, et see oli Väga Fine Kleit, ning nad 2) teavad kust ma selle ostsin; 3) kui palju see maksis ja 4) et ma ka ei viitsinud otsida midagi originaalsemat ja et 5) me kõik lootsime, et teised ehk ei osta seda Kleiti. Jep, see oli Äge Kleit. Ma ei osta seda kunagi. Seega jäävad ülalkirjeldatud probleemid ära. Time to move on to next dresses...
Snowboard I love
Siis kui ma olen tagasi kodus ja kõik päevad ei ole enam Retsilt Toredad, tundub See Siin nagu unenägu. Nagu film, mida ma kunagi olen näinud või elu, millest ma alati olen unistanud...
... kui ainus millest ma hoolin on Minu Inimesed, Lumi, Päikesepaiste, mägede vaikus ja meeletu avarus. Sinine taevas ja pehmed valged nõlvad. Siin ja Praegu. Ja mul on kahju, et eesti keeles ei kirjutata lause sisse sõnu suurte tähtedega, sest ma tahaks osasid hullult rõhutada. Ja siis kui ilmad on juba soojad ja õues on suur suvi näen ma unes neid Tipp-Topp laskumisi, vaateid lumistele mägiküladele ja kuulen kõrvus vuhisevat jahedat tuuleiili. Ja nii Hea on olla. Ilmatuma mõnus see heaoluühiskond Rootsi.
Ja keegi ei hooli, mis sul seljas on, kas sul on viimase või nelja-aasta taguse hooaja varustus, riided või attitude. Kedagi faking ei huvita. Siin. Praegu. Ajas ja ruumis on kõik aga muutuv. Ja ma tean, et ma olen praegu väga soft.
Juhtus selline lugu (egosurf), et leidsin kellegi preili blogist häid ja halbu bloge lahkava sissekande. Mulle jäi meelde, et mõttetud olla need tüdrukud, kellel on blogid stiilis “tsau, tulin just koolist ja nüüd söön võileibu...” või “kallikesed, sorri, et pole nii ammu kribanud, olin kogu aeg aeroobikas...”. Ja et asi selge oleks – vot siin ei olnud mul tõesti põhjust ennast puudutatuna tunda, aga... Tekstis viidati ka mõnedele konkreetsetele lehekülgedele ning kommenteerijad jagasid ka "halbade" blogide aadresse:
Tsikih2ng.blogspot.com - see eit arvab, et on Carrie Bradshaw. Haige
Niisiis – et te teaks – ma mitte ei ARVA, et ma olen kärribräädshoo, vaid kujutage ette, et ma OLENGI. Ja järele mõeldes – kõik minu sõbrannad on ka, ausalt! ... hähähäää
Ja et asi veel selgem oleks - "halb" blogi on sama suhteline nagu "grillkanagi". See on kellegi arvamus, mis põhineb kellegi huvil, teadmistel, eelarvamustel, hoiakutel, väärtustel. See sõltub tema soovist ja võimest teatud diskursuseid mõista, analüüsida ja kaasa mõelda.
Subscribe to:
Posts (Atom)