Mulle meeldib, et Hõbemäe suurim mure selle nädala EE-s on daamide kleidid iga-aastasel presidendivastuvõtul, ja kuidas küll tuleksid kõik kutsutud prouad toime vastuvõtu läbiviimsega Tartusse - kaob ju võimalus astuda limusiini otse juuksuritoolist, maniküürist või kleidisalongist. Sellest on mul küll kahju, et daamide kleidid said olulisemaks kui Tallinna-autonoomia hajutamine. Aga üks teine asi, millest ma lihtsalt aru ei saa on see, et miks Rahvusraamatukogu garderoobitädid peavad kandma rohelisi kittel-põllesid. Jah, tegelikult peavad sama tegema ka Tartu Ülikooli raamatukogu garderoobitädid. Kahju, et armsad hallipäised vanatädid, kes nagunii numbriandmislahingut peavad, on sunnitud lisaks olelusvõitlusele töökohal kandma ka voodilina-materjalist sinist või rohelist kittel-põlle. Võeh!

Studio Barbie 2006

Mis? STUDIO BARBIE 2006 - Mattel toob Barbie kaubamärgi all välja väikestele-roosadele preilidele mõeldud rõivabrändi; seks puhuks korraldati aktsioon, mille käigus pildistati väikseid roosasid preilisid kandmas Barbie-rõivaid reklaami tarbeks. Fotosessioon nagu fotosessioon kunagi. Kus? La Fayette'i kaubamaja. Pariis Millal? 31.oktoober 2006 Miks? Tänapäeval kujundatake bränditeadlikkust ja ostuharjumusi juba lapsepõlves.

1. Kõigepealt tuleb üles ehitada väike-roosa-stuudio ja värvata väikesed-roosad-preilid modellideks. Seejärjel tuleb nendega armsalt ja sõbralikult tegeleda, neile veelgi-armsamad-väikesed-roosad riided selga anda ning neid sättima hakata. Ees ootab pildistamine. "Minu elu esimene modellitöö." 2. Seejärel tuleb neesamad emme-issi-lumehelbekesed ära föönitada, nende juustesse krunnide sisse paberit toppida, et nad võimalikult miki-hiired välja näeksid ning vajadusel ka natuke mukkida ja toode hakkab juba looma. "Kohe-kohe astun poodiumile ja mind pildistatakse. Oijee!", mõtleb väike-roosa ja lehvitab eralduslindi taga säravale emmele, kes aeg-ajal baby-Diori osakonda kiikab ja samal ajal shopata püüab. 3. The Hetk on saabunud. Poos. Shoot. Little Barbie letsgo.

4. "... oi, onu... jaa, täitsa hästi oskad pildistada" - "... kuigi ma ei saa vist päris täpselt aru, miks ma niimoodi kangelt pean seisma, aga okei:)" 5. Ja lõpuks registreerib mustas ürbis prillidega ja suure Louis Vuitooni märkmikuga madame väikse-roosa Emme uueks püsikliendiks, annab lumehelbekesele suures roosas paberkotis Barbie-nänni ja kõik naeratavad. :) Väikesed logomaanid letsgo!

Hajameelsed miljonärid

Selle nädala (02.11.2006) Eesti Ekspressi A-osa leheküljel 33 on foto Venemaad Eurovisioonil esindanud meeslauljast, kes on kutsutud Moskvas toimunud miljonäride laadale (aga kes ise saja rikkaima miljonäri hulka ei kuulu), ja kelle Yves Saint Laurenti vöö on tagurpidi tema teksade peal - ta on vöö läbi aasade ajamist valelt poolt vale pidi alustanud, vöö pandlal on selgelt eristatavad tähemärgid Y S L, aga see mees kannab oma vööd nii, et on L S Y ja kujuta veel nüüd ette neid upsidedown. Unustas? Või naine kinkis talle hullult kalli vöö ja mees ei pööranud vöö pandlale erilist tähelepanu. Või on ta hoopis rebel stiilis mind-ei-huvitagi-mis-firma-vöö-see-on-peaasi-et-ta-mu-D&G-teksaseid-üleval-hoiab. Hihi.

Päris Pariis

„Kui sa kusagilt midagi otsid, siis Pariisis on see kindlalt olemas.“ - Pariisis on tõesti kõike, mida sa võiksid soovida näha või kogeda: ilusaid inimesi, koledaid inimesi, rikkaid ja vaesed, värvilisi ja valgeid, odavat ja kallist... võib öelda, et igast linnast leiaks kõike natuke, aga Pariisis tunneb seda eriti hästi omal nahal – kõik võib juhtuda... või siis mitte juhtuda. Segadust rohkem kui Itaalias. Rõõmustada võib odavate metroopiletite ja hea ühistranspordisüsteemi pärast, tohutute kunstiväärtuste, vaatamisväärsuste ja silmailu pärast kesklinna ilusatel väljakutel ja tänavatel. Kurvastada võib selle üle, et hotelli broneering on teadmata-interneti-avarustesse kaduma läinud, et isegi hotelliinimesed ei oska korralikku inglise keelt ning üleüldse ei kohta sa siirast rõõmu sinu Pariisis viibimise üle. Jah, kui sa just oma parimale sõbrale ehk külla ei lähe. Pariislased arvavad, et nemad ongi maailma nabad. Nad naeratavad vähe, ei vabanda kui trügivad (täielik vastand inglastele), jõllitavad kui sul on midagi huvitavat seljas (täielik vastand ameeriklastele, kes üldse teisi inimesi tähele ei pane, aga samas arvavad samuti, et on maailma nabad), nagu ma juba ütlesin, inglise keelt ei armasta ega taha rääkida ning võivad olla surmani tüütud. Lisaks ei meeldi neile ülemäärane märgistus ei kauplustes ega tänava viitade/siltide osas. Vähem täpset ja kontreetset infot oleks justkui parem – vaata ise, kuidas hakkama saad. Aga prantslased on ilusad. Minu arvates palju ilusamad kui itaallased. Turistikohtade inimesed ei ole enamasti prantslased, või kui on, siis kusagilt provintsist, aga samuti ilusad. Aga poes, metroos, bussis, pargis... kui oskad eraldada need vähesed tõelised prantslased paljudest muudest kirjutest inimestest, saad aru, et nende näojooned on ilusad, ning nende ilu võib tõepoolest peituda hoopis riiete all. Näiteks pesus. Noored prantslannad on nagu kõik ülejäänud noored euroopa preilid – kannavad pikki ratsa-saapaid, skinny-jeanse ning moodsaid avaraid ruudulisi või mustasid jakikesi ja suuri märsse. Või siis leggingseid ja printsessi-kingakesi. Ühest küljest nad justkui teesklevad, et on sügis-talvine hooaeg ja lisaks kauplustes õhutatavale jõulumeeleolule tuleb sellele ka ise kaasa aidata – kanda muidugi talveriideid ja –aksessuaare. Teisest küljest on aga ennelõunane päike nii ere ja soe, et võib isegi veidi päikest võtta ja ma ei liialda kui ütlen, et 30.oktoobril oli sooja vähemalt 20 kraadi. Moes on see, mis igal pool mujalgi.

Ülbed aga ilusad need prantslased. Või õigemini - väga prantslaslikud - ma ütleks, et kõik stereotüübid kehtivad. Samas kui eestlaste kohta ei saa minu arvates öelda, et me oleme väga eestlaslikud - kord me olema nagu ameeriklased ja kord nagu venelased ja siis teeskleme, et peaaegu nagu soomlased jne. Identiteedikriis, eks. Prantslased seevastu on väga eneseteadlikud.