Showing posts with label Life. Show all posts
Showing posts with label Life. Show all posts
1 aasta pärast reisi
Täna sai täpselt aasta sellest, kui me läksime suurele põnevale Austraalia-reisile. Like it was yesterday.
Shoppamisest, eetikast ja kodumaisusest Eesti moodi
Selleks, et mõista tänapäeva tarbimisorientatsiooni, mis toimib peamiselt suurpoodnike ja massikauba kasuks, ei pea just olema Margit Keller. Piisab olemast tema õpilane.
Minult küsiti eelmisel nädalal kaks korda ajakirjanike poolt midagi Eesti rõivastööstuse eetilise tootmise ja noorte moeloomingu tarbimise kohta. Ühe puhul jäi mu kõrvu kummitama 'eetilisus' ja teise puhul vististi 'kodumaisus'. Miks me ei küsi omamaistelt tootjatelt eetilisuse kohta, vaid nõuame seda suvaliselt Indias, Bangladeshis või Singapuris toodetud tossupaarilt, Eestis isegi mittekättesaadavalt H&M'ilt jne? Miks me ei küsi, kas Baltika, PTA, Bastion, ISC ja Marat ikka maksavad oma töötajaile õiglast palka, tagavad neile meeldivad töötingimused ja hangivad materjali neilt, kes selle hoolega ja ausalt kasvatanud, tootnud ja tarninud? Või siis lõpptarbija seisukohast - kui kõik supermarketite rõivad tunduvad liiga "madalad", kui ilma välismaiste logodeta kaup tundub liiga "tavaline" - miks me siis ei osta oma kodumaa noorte rõivadisainerite originaalloomingut, mis on hoole ja armastusega kokku õmmeldud? Miks on siis nii, nagu Keller kirjutab, et Eesti kuulub "“depressiivsete Euroopa väikeriikide” hulka, kus on väga piiratud valik. Õiglast, mahedat ja kohalikku on ringluses vähe, see on roheliste friikide pärusmaa. Eriti napib meil aga üsna tavalist, mitte uhkete öko- ja muude märkidega kaupa, mis on kohapeal tehtud ja ise otse oma kliendile müüdud. Kas või hommikust sooja saia väiksest pagaripoest annab tikutulega otsida. Sooja ahjusaia saab ikka Rimist…"
Me ju tahaks, et ka Baltikas toodetava juures järgitaks samu eetilisus- ja ökoloogilisusnorme, nagu me nõuame seda viimasel ajal üha sagedamini "Hiina kaubalt", mis sageli kannab suurkorporatsiooni erinevate brändide kauneid (?) ja värvilisi logosid. Ikka veel leidub Eestis üsna palju inimesi, kes on veendunud mõne logo võimus nende sotsiaalse positsiooni kindlustajana, või isegi upitajana. Et kui teksad ikka on Diesel, siis ollakse rebel innovaatiline noor.
Postmodernsemates ja -materiaalsemates ühiskondades pole see enam nii. Guess'i, DKNY, Lacoste, Diesel'i, Bossi, MissSixty, O'Neill ega muud odava glamuuri märgid räägi sellest, et sa oled õudselt lahe kutt või mutt, et sul on ilus elu, pepu ja sõbrad. Ei päästa ebaintelligentsusest, rumalusest ega valdedest valikutest elus. Pigem on see noorkapitalistliku ühiskonna laineharjal sõitev arusaam pärit nõuka ajast, kuid ka 1990ndatest, kui teadagi - meil pold ju saada, aga Läänes valitses veel logostatuse kuldaeg.
Eelnimetet välismaa brändid (vaadake mõne oma teksapaari sisemist silti või maika pesujuhendit, et teada saada, kus need toodetud on, ja kujutage ette, mismoodi kogu protsess algusest lõpuni käis, kuni see pusa või plätu su koju kappi maandus) on kõikides suuremates Eesti linnades kergesti kättesaadavad ja enamasti varustatud logoga, mistõttu need tänaval ja sõpruskondades oo-nii-tihti vilksatavad. Ja kui siis teinekord mõeldakse, et ostaks õige Montonist või Maratist midagi, et kodumaine kraam ju ka päris tipp topp - unustame täitsa ära, et too kodumaisus ei tähenda automaatselt jube head ja õiglast tehingut. Minu arvates võiks peale identiteedikategooriate (sugu, rass, seksuaalne orientatsioon, religioossus jt) mõista intersektsionaalseks ka tootmise-tarbimise erinevad tahud. Et ka kodumaine peaks olema eetiliselt ja ökonoomselt toodetud. Et lisaks mahetalu perenaiselt mee ostmisele mõeldaks ka sellele, et kes ja millega selle mee teieni toimetas. Kas eetilised inimesed sõidavad E85-ga? Või öko-inimesed ei taha palju palka?
Tuues kõige stereotüüpsemaid ja levinumaid näiteid, on Nike orjabränd, Calvin Kleini teevad väiksed mustad inimesed näpud verel, pole vahet kas teksad on Levi's, Diesel või mõni muu "original". Tõenäoliselt on nad toodetud täpselt samavõrra ebatervislikes töötingimustes kui originaalikummardajate põlastatud feik kotid, prillid ja nokatsid suurlinna tänavail, kus "neegrid mustad nagu öö" neid valgete linade peal maas müütavad, et kähku vehkat teha kui mõni seadusesilm välja ilmub. Eetilisuse ja ökonoomsuse seisukohalt ei ole vahet, kas sul on D&D või D&G vöö, kott, päiksekad... See vahe lipsab sisse sümboolsuse perspektiivist, mis on aga omaette jutt.
Kuulsin ühest suust enda kohta käivat komplimenti (?), et ma-ei-tea-ühtegi-moeteadlikumat-inimest-kui-sina. Ma küsiks, et mis on MOE-TEADLIKKUS? Moekad riided? Kas moekas tähendab trendikat või lihtsalt massist erinevat? Kas 'moekas olema' tähendab inimeste jaoks ühte ja sama? Kas inimene ikka mõtleb enne kui kasutab sõna 'mood'? Viimasele kahele võin oma magistritööle toetudes kindlalt vastata et ei. Enda puhul nimetaksin moe-teadlikkust korraga ühiskondlik-sotsiaalseks individuaal-sümboolseks trendi, tarbimise, finantsiliste võimaluste ja vajaduseteadlikkuseks. Kavalaks ja planeeritud, laisaks ja aktiivseks mänguks üheaegselt. Vastavalt mu enda sotsiaalselt konstrueeritud vajadusele. Jah, ma olen moe-teadlik, kuid mitte moe-fanatt selle (ilmselt?) laiatarbe tähenduses.
Massimoodi on nimetatud mõneti demokraatlikumaks kui originaalloomingut, andes kõigile võimaluse välja näha ühesugune, asetada inimesed ühele pulgale. Inimesed tahvad ju olla võrdsed. Või kas ikka tahavad, tahaks ju natuke ikka võrsemast võrsem olla! Mood, nagu iga brändi logo võib olla valetamise instrument, millega te püüate osta juurde sümboolset või sotsiaalset kapitali. Kuid moekas olemine ega logostatud rõivaste kandmine ei poogi tänapäeval mitte kellelegi külge TÕELIST finantsilist kuuluvust. Teate ju küll neidki näiteid, et inimene-hall-nagu-hiireke, aga raha nagu raba. Ma olen veendunud, et moe- ega rõivavalikud suuda osta kellelegi tõelist õnne, kõrgemat klassi, paremat töökohta. Sotsiaalne võitlus on toimunud läbi aegade, mass ja eliit on alati mänginud kassi-hiire mängu. Rahalise kapitali kasutamise motiivid sümboolsetel eesmärkidel massi- ja eliidi võrdluses oleks samuti veel omaette pikk teema.
Võibolla kui suudetaks loobuda tollest logode, välimuse ja ilu-kultusest, oleks meil ehk aega küsida, kus ja kuidas siis ikkagi Eesti brändide tooteid tehakse? Ja miks siis ikkagi on nii, et soe sai tuleb Rimist, mitte saiapoest ning kodumaised õmblejad, rätsepad ja moekunstnikud virelevad, et Eestlane on üks igavene ihnuskoi ja reetur, makstes odavat hinda ebakvaliteetse toote eest ja parem veel - käia shoppamas välismaal.
Tiiu Laks "Moeturg täna Pärnus" http://www.epl.ee/artikkel/437212
Samadel teemadel:
Margit Keller "Väikepoodnikust ja mastaabisäästust" http://www.epl.ee/artikkel/437319
Teatrikostüümide väljamüük
Pärast brunch'i boheemlaslikus café Stringis sõitsime Södermalmist tagasi kesklinna ning käisime Rootsi Kuningliku Draamateatri ehk Dramaten'i suurel kostüümide väljamüügil. Lugesin hommikul lehest, et kohal tuleks olla aegsasti, kuna varasematel kordadel kui selline teatrikostüümide tühjaksmüük on toimunud, ulatuvad järjekorrad mitu tiiru ümber kvartali ja seda argipäeval. Täna on aga laupäev ning artikkel hoiatas, et esimestel tundidel tõenäoliselt inimsumma seast rõivaid märgata on kindlasti võimatu. Ja niimoodi trügimine mulle üldse ei meeldi, inimesed lähevad siis loomaks.
Seega rüüpasime kohvi, pannkooke ja võileibu mitu tundi, mõtlesin sakslaste kombetusest ja sellest, et kas kõik on nii ebaintelligentsed, ning tundsin et olin natuke ülbe ennast välja vabandades, miks mulle H&M ei meeldi, miks ma Berliini SUVEL puhakama ei taha minna, miks ma reedeti ilmtingimata alkoholi ei joo ning laupäeviti vahetusüliõpilaste peo-orgiatel ei osale - kui tahad New Yorgis published saada, siis tuleb ilmselt ka pingutada nagu New Yorgis, I guess.
Igal juhul - kui mina sõpradega uhkesse 1788. aastal Gustav III poolt asutatud intelligentide meelelahutusasutusse jõudsin - oli kostüümipidu alanud ja peaaegu ka läbi saanud. Leidsime eest tühjad stanged ja riidepuud õnnetult põrandal vedelemas. Teatrimajas ringi luusides leidime muidugi vähe ekstravagantsemaid ja mitte nii käppelt kaubaks läinud kleite, ülikondi, kostüüme ja jalatseid ning tegime nalja, et tuleks juba tulevase mõisaelu outfitid ära osta, siis ei saa ju ometi mõiski ostmata jääda kui lossis ühest buduaarist teise saalimise rõivad olemas on.
Kuigi mul raha üldse polnud olid sõbrad valmis mulle ühe eseme välja tegema. Kõigepealt tahtsid nad, et ma ostaks endale sini-puna-kollasest sametist narrimütsi-kujulised vateeritud rinnahoidjad. Ma tänasin ei. Siis kui ma aga endale superarmsad kingad leidsin, oli pakkumine endiselt jõus, aga otsustasin, et mul on tõenäoliselt suurem hea meel sellest pildist ja mälestus nendest teatrajaloo prügikasti mõeldud jalatsitest, kui nende füüsiline kohalolu mu kingariiulil.
Tore oli ikkagi, ja väga armas. Ma muidugi ei kujuta ette, mis seal hommikupoole toimus, kuna enamik inimesi, kes sealt poolt tulid, olid midagi ka ostnud, ning missuguseid pärle seal siis leiduda võis. Aga kui ajaleheartiklil oli õigus ja hommikutundidel inimsumma seast riideid leida oli võimatu, siis ma ei kujuta ette, kuidas pea KÕIK ära osteti, isegi kui polnud näha MIDA osteti. Teatrikostüümide lao perenaine ütles, et kuna nende eesmärk oli asjadest lahti saada, siis hinnad olid tõesti odavad, ja ei vastanud üldsegi nende taieste tegelikulte väärtusele. Igal juhul päris väärikas ja glamuurne shoping või avastusretk ja milline atmosfäär!
Kliimamuutused ja äri
Märtsi ja aprillikuu jahe ilm Kesk- ja Põhja-Euroopas põhjustas väidetavalt selle, et inimesed jätsid omale kevadgarderoobi soetamata ning nüüd kui on juba mai, ostavad suviseid riidetükke, mida endale selga libistada. Seetõttu oli aprillikuu terve H&M'i ajaloo halvim kuu - nende müüginumbrid ei tõusnudki, vaid kahanesid ca 10%. Loomulikult vabandataksegi see välja külma ilmaga - mitte sellega, et maailmamajandus on üldiselt suht kehvas seisus, nagu mina olen aru saanud ja H&M'i ei ole küll peaaegu mitte midagi muud kui suur bisness, kus müüakse liiga palju liiga palju liiga palju suvalisi hilpe, millest vähemalt pool hiljem alles allahindlusel maha müüakse, kuigi sealsed kokkutraageldised on nagunii võileiva hinnaga. Seega majanduskliimast väga kõvasti mõjutatud äri.
Loomulikult ei püstita keegi küsimust, et kas üldse on vajalik igal kevadel endale uus kollektsioon kappi vedelema muretseda. Noh, ilmselt H&M'i klientidel on, kuna traageldised on katki, aga isegi nemad shoppasid sel aastal vähem.
Ma tegin paar kuud tagasi Stockholmi kesklinna suuremates kiirmoe poodides vaatluseid. Selles poes, millest ma hiljuti kirjutasin, kus müüakse mürgiseid T-särke, loendasin ma väljapanekuriiulitel 20 000 paari teksaseid. Kakskümmend tuhat paari teksaseid korraga. Mille jaoks? Või siis näiteks suvalistes odavates poodides nagu Gina Tricot, kus on korraga müügil 1000 erinevat mudelit, mida igat ühte on toodetud vähemalt 10 000 tükki. Arvutage ise . 10 miljonit riidehilpu, loomulikult mitte ühes poes, vaid keti vahel laiali, aga tuletage meelde mitu inimest on maakeral - 7 miljardit? Ja kõigest kahe poe ühe hooaja kogutoodang annab kogu maailma inimeste rõivavajadusest ca 1 %. Aga maailmas on kümneid tuhandeid poode, kus müüakse sama suurtes kogustes suvalisi riideid.
Ma polegi kunagi arvanud, et ratsionaalsus on inimlooma tugevaim külg.
FOOD CULTURE: HIGH OR LOW?
Peale seda kui olin näinud rooga "Tursafilee sidruni-ürdivõis" ning mu pilk jäi selle toidu fotol pidama hakkasin mõtisklema toidukultuuri üle.
Ma pole kunagi pooldanud 'kultuuri' mõiste ülekasutamist, a la veini-, õlle- ja muud säärased "kultuurid", mis minu arvates ei ole kultuurid, vaid pigem traditsioonid, kombed või lihtsalt harjumused, igapäevased praktikad (nagu ütleks Michel de Certeau ehk). Selles mõttes nõustun Pierre Bourdieu'ga, kes eristab kõrget ja madalat kultuuri. Need ei ole omavahel kuigivõrd seotud, pigem tavateadmises mugavalt miksitud ja võib jääda mulje, et kõrgkultuuri peaaegu enam ei eksisteerigi - et Theodor Adorno kultuuritööstus on võtnud kaasaegsete Lääne kapitalismide tingimustes omale monopoli. Et ka toitumine on labane ja kiire suvaline tegevus. Päris nii ei ole, ma tahaksin selgitada, kuidas ka vanaema õunakook võib olla kõrge toidukultuur, aga mis peamine - miks võiks mõelda toidust ja toitumisest kui kultuurist? Või õigemini, kuidas mõnes kohas on toidukultuur, ja mõnes kohas lihtsalt ei ole.
Nagu kultuuri üliavara mõiste raamides võib teda jagada ja liigitada sadadeks erinevateks 'kultuurideks', jaguneb ka toidukultuur - siin, kõrgeks ja madalaks. Ma pole nõus väitega, et kartulid ja kotlet on automaatselt omased madalale toidukultuurile ja puraviku consommeé serveeritud foie-grasi trühvli ravioolidega kõrgkultuuri palad. Kultuuriks saavad need toidud siis, kui neil on/neile lisatakse teatud väärtus, sümboliline dimensioon.Mõeldes Itaaliale ja toidule, meenuvad pühendumine, maitseained, toidu-turud, lõputu arv retsepte ja kõikvõimalikke tegevusi, mis toidukultuuri toetavad - inimesed, kes võtavad aega tooraineid valida, toitu valmistada, serveerida, nautida, jagada. Lähenemine toidule ja söömisele on erinev, see on kvalitatiivne väärtus igas päevas, mis nagu kontserdielamus või kunstiteos võivad jätta kustumatu mulje, sest neis on midagi erilisemat kui sügavkülmikust pannile visatud kalapulgad.
Peale "Tursafilee sidruni-ürdivõis" foto nägemist, libisesin sellest kiiresti mööda, kuna see ei näinud välja nagu tavaline makaronid-ketsup õhtusöök mida endale ise valmistada. Ometi ei ole ükski neist komponentidest - ei tursk, sidrun, ürdid ega või - eestlasele kättesaamatud ja eksootilised produktid. Keskmine eestlane ehk vaatab selle toidu pilti ja hüüab kööki naisele, et kuule tee paar singivõileiba, eks.
(panete ikka tähele kuidas ma kujutasin just praegu 'keskmise eestlasena' heteroseksuaalset meest, kellel on köögis naine, kelle ülesanne on võileibu teha... häbi!)
Ka kartulist ja kotletist võib saada kõrgem toidukultuur, kui neid teatud viisil serveerida, ümber nimetada, söömist kui protsessi ja sotsiaalset tegevust ümber defineerida, mõelda oma kehale, kõhule, isule ja hammustatavale palakesele veidi teisiti - teha toidust 'sündmus'.
Kirjutasin selle jutu pärast seda kui olin sisse hauganud kolm mikrolaineahjus valmistatud juustu-ketsupi-saia ning taldrikule soetatud kurgiviile, mille peale mu naaber ütles: "You always create your food." Ma olin üllatunud, ütlesin, et ma ei pane ise seda tähelegi. Samamoodi joon vahel petti suurest veinipokaalist kõrrega ning serveerin porgandismuutit shampanjaklaasist. Minu meelest on see lahe ja teeb toidu omastamisest palju toredama tegevuse kui kiirest kugistamisest ja kukla kratsimisest, et oot-oot, mida ma täna sõingi. Söömine võib ka olla kultuurisündmus. Mõnikord on tore iseennast sellistes asjades ümber veenda.
Leiutis, et viskit peab just viskiklaasist jooma või võileibu kiiresti ja koledasti sööma, on üks neist paljudest sotsiaalsetest konstruktsioonidest, mis inimesi nende igapäevaste kavaluste ja praktikate juures piiravad. Toidukultuur ei teki iseenesest, selle loovad inimesed, kes toitu ja söömisprotseduuri austavad, see võib olla samasugune tegevus nagu jooga või meditatsioon.
Ma pole kunagi pooldanud 'kultuuri' mõiste ülekasutamist, a la veini-, õlle- ja muud säärased "kultuurid", mis minu arvates ei ole kultuurid, vaid pigem traditsioonid, kombed või lihtsalt harjumused, igapäevased praktikad (nagu ütleks Michel de Certeau ehk). Selles mõttes nõustun Pierre Bourdieu'ga, kes eristab kõrget ja madalat kultuuri. Need ei ole omavahel kuigivõrd seotud, pigem tavateadmises mugavalt miksitud ja võib jääda mulje, et kõrgkultuuri peaaegu enam ei eksisteerigi - et Theodor Adorno kultuuritööstus on võtnud kaasaegsete Lääne kapitalismide tingimustes omale monopoli. Et ka toitumine on labane ja kiire suvaline tegevus. Päris nii ei ole, ma tahaksin selgitada, kuidas ka vanaema õunakook võib olla kõrge toidukultuur, aga mis peamine - miks võiks mõelda toidust ja toitumisest kui kultuurist? Või õigemini, kuidas mõnes kohas on toidukultuur, ja mõnes kohas lihtsalt ei ole.
Nagu kultuuri üliavara mõiste raamides võib teda jagada ja liigitada sadadeks erinevateks 'kultuurideks', jaguneb ka toidukultuur - siin, kõrgeks ja madalaks. Ma pole nõus väitega, et kartulid ja kotlet on automaatselt omased madalale toidukultuurile ja puraviku consommeé serveeritud foie-grasi trühvli ravioolidega kõrgkultuuri palad. Kultuuriks saavad need toidud siis, kui neil on/neile lisatakse teatud väärtus, sümboliline dimensioon.Mõeldes Itaaliale ja toidule, meenuvad pühendumine, maitseained, toidu-turud, lõputu arv retsepte ja kõikvõimalikke tegevusi, mis toidukultuuri toetavad - inimesed, kes võtavad aega tooraineid valida, toitu valmistada, serveerida, nautida, jagada. Lähenemine toidule ja söömisele on erinev, see on kvalitatiivne väärtus igas päevas, mis nagu kontserdielamus või kunstiteos võivad jätta kustumatu mulje, sest neis on midagi erilisemat kui sügavkülmikust pannile visatud kalapulgad.
Peale "Tursafilee sidruni-ürdivõis" foto nägemist, libisesin sellest kiiresti mööda, kuna see ei näinud välja nagu tavaline makaronid-ketsup õhtusöök mida endale ise valmistada. Ometi ei ole ükski neist komponentidest - ei tursk, sidrun, ürdid ega või - eestlasele kättesaamatud ja eksootilised produktid. Keskmine eestlane ehk vaatab selle toidu pilti ja hüüab kööki naisele, et kuule tee paar singivõileiba, eks.
(panete ikka tähele kuidas ma kujutasin just praegu 'keskmise eestlasena' heteroseksuaalset meest, kellel on köögis naine, kelle ülesanne on võileibu teha... häbi!)
Ka kartulist ja kotletist võib saada kõrgem toidukultuur, kui neid teatud viisil serveerida, ümber nimetada, söömist kui protsessi ja sotsiaalset tegevust ümber defineerida, mõelda oma kehale, kõhule, isule ja hammustatavale palakesele veidi teisiti - teha toidust 'sündmus'.
Kirjutasin selle jutu pärast seda kui olin sisse hauganud kolm mikrolaineahjus valmistatud juustu-ketsupi-saia ning taldrikule soetatud kurgiviile, mille peale mu naaber ütles: "You always create your food." Ma olin üllatunud, ütlesin, et ma ei pane ise seda tähelegi. Samamoodi joon vahel petti suurest veinipokaalist kõrrega ning serveerin porgandismuutit shampanjaklaasist. Minu meelest on see lahe ja teeb toidu omastamisest palju toredama tegevuse kui kiirest kugistamisest ja kukla kratsimisest, et oot-oot, mida ma täna sõingi. Söömine võib ka olla kultuurisündmus. Mõnikord on tore iseennast sellistes asjades ümber veenda.
Leiutis, et viskit peab just viskiklaasist jooma või võileibu kiiresti ja koledasti sööma, on üks neist paljudest sotsiaalsetest konstruktsioonidest, mis inimesi nende igapäevaste kavaluste ja praktikate juures piiravad. Toidukultuur ei teki iseenesest, selle loovad inimesed, kes toitu ja söömisprotseduuri austavad, see võib olla samasugune tegevus nagu jooga või meditatsioon.
Ehk kui panna kokku prantslaste ja itaallaste filosoofia, toidukultuur ning idamaade meditatsioon, võib ka kodus kartulile ja kotletile kenasti ja kultuurselt läheneda.
PS! Seda jutukest võib lugeda ka siit.
SHIFT OF PARADIGM IN CONSUMING
Hoolimata oma iroonilistest märkustest suurte logode ja tarbimisühiskonna rumaluste kohta, vastan ma hetkel eksamiküsimusele, mis kõlab nii
A number of chapters and articles throughout the course have taken a critical stance towards certain aspects of consumer society, such as globalization and materialism; discuss ways in which marketers in multinational firms can use these insights
ehk siis pean ma kujutama ette, et olen rahvusvahelise (btw, mulle tundub, et õppejõud kasutab siin sõna multinational valesti, vaevalt ta mõtleb mitmerahvuselist ettevõttet, vaid ikka rahvusvahelist ettevõtet) ettevõtte turundusjuht ja pean pöörama tarbimisühiskonna kriitika oma firma positiivseks turundusplaaniks. Mul ei olegi tegelikult logode ja shoppamise vastu kohutavalt vastakaid tundeid, vaid pigem mingi nendega alati kaasa tuleva varjatud ättituudi ja konstrueeritud kategoriseerimise vastu.
Peale paari banaalset ettepanekut laieneda itta ja avastada uusi ja tarbimisteadlikkusest veel väga kaugeid turge diliitisin ma need 3000 tähemärki modernse turundusparadigma kohta ikkagi ära; kuidagi nõme tundus iseenda vaadetele täpselt vastupidist soovitada. Kuigi - teoorias on see ju ikkagi option, mida, võib kihla vedada, osad ettevõtted nii kaua kui see veel võimalik on, ka kasutavad. Muide, sel ajal kui Tartus paluti eelmisel aastal(2006) 'postmodernismi' kontseptsioonis veel sügavalt kahelda, siis USA teadlased kasutasid juba 2002. aastal terminit 'post-postmodernism'?
Igal juhul arutlesin ma siis iseenda, Stuart Halli, Jean Baudrillardi, Michel de Certeau ja teistega (mõttes muidugi, nagu Karupoeg Puhh) ja jõudsin järeldusele, et kui kõik on enivei sotsiaalne konstruktsioon - sugu, klass, rass, rahvus, seksuaalsus, staatus jne - siis on kogu "vajaminev" kraam selle paralleel ehk füüsiline konstruktsioon. Siin võiks muidugi arvukatele teadusartiklitele viidata, mis mul siinsamas paremal ca 20 cm virna moodustavad, aga ma ei viitsi, ma teen seda ausõna sellel eksami paberil. Igaljuhul - kui füüsilist kraami toota või hävitada on keskkonnavaenulik, siis tuleks seda mitte teha ning hakata kraami uuesti kasutama. Eiei, mitte tolmuses ja vanamoelises sekondhändis või uus/taas/jällekasutuskeskuses, vaid ilusates ja puhastes ja stiilsetes poekeskkondades.
Sest sotsiaalseid konstruktsioone erinevalt füüsilistest on lihtsam de-konstrueerida ja ma jõudsin enda meelest ikka suht geniaalse vastuseni, mida nendes multi-inter-natsionaalsetes firmades teha võiks - kogu vana kraam tuleks uuesti kenasti läikima lüüa ja müüki panna. Tootmine tuleks lõpetada ja hakata tegelema vanade asjade kogumise, parandamise ja hüperturundamisega. Ja seda ei pea tegema mingid punaste juuste ja põlvini kampsuniga tudengid, vaid disainerrõivaid kandvad ja ökomajades elavad täiskasvanud. Maailmal ei ole mitte ühtegi uut firmat ega brändi ega vidinat puudu mu meelest, kõik on juba olemas ja rohkemgi veel. Isegi Aafrikasse jätkuks (selle märkuse Rootsi professorid paluksid mul muidugi ümber sõnastada).
Mul tuli meelde, et Artur ükskord väga tabavalt mainis, et öko tuleb teha glamuurseks. Ehk siis minu meelest on vabalt võimalik kogu olemasolev kraam uuesti väga peeneks ja moodsaks vuntsida ja uuesti maha müüa. Kuidas küll ärimehed pole selle peale varem tulnud, et ühte asja saaks vajadusel ka kaks korda sama raha eest maha müüa, kusjuures tootmiskulud jäävad täitsa ära. Ja teisel korral võibolla isegi kallimalt, kuna vanadel asjadel tekib ajaline väärtus ju. Kui KÕIK nii teeks, siis see olekski paradigma vahetus. Keegi tahab mind tööle võtta või?
JÕULUDE OSTMINE
Oled sa nüüd õnnelik, kui toas kuuse all on sinu nimelipikuga neljakordselt poes valmis pakendatud hiinas lapstööjõu valmistatud plastmasskingitus inimeselt, kes selle viimasel minutil kaubanduskeskuses trügides närviliselt ringi tormates korvi haaras?
Eesti, Rootsi, Norra, Soome, Taani, Islandi ja tõenäoliselt veel mõnedes keeltes ei tähistata detsembris/jaanuaris aset leidvat (kaasajal tarbimis)ühiskondlikku püha sõnakombinatsiooniga, millel oleks otsene seos kristluse ehk Christmas'iga. Sõna 'jul' (jöl, jõul jne) pärineb Skandinaaviamaade kesktalvisest pühast/pühadest, mis olid seotud erinevate hingede ja haldjate ja talvel läbiviidavate rituaalidega. (Jõulu)kingitused ei olnud enne kristluse tulekut siiakanti sellel ajal kombeks.
Ometi on nii Eestis kui Rootsis Christmas'i tähistamine täies hoos - üks tarbimisühiskond kõik eks. Ostmine, kinkimine, kaunistamine, pühade pidamine - kõik on seotud ostupraktikatega, millel pole mingit seost nii Eestis kui Rootsis levinuima kristluse vormi luterlusega. Luteri usk on üks liberaalsemaid kristluse vorme. Samas 'uskuma' või 'usklik' olema ei ole mingi moenähtus, kõik on oo-nii-ateistid ja usuvad "iseendasse". Teadmata, kes nad ise õieti on. Selle eest teavad poodide turundusosakonnad ja brändistrateegid väga hästi, kes nende tarbijad on. Või õigemini, nemad ka ei tea - aga nad teavad seda, et tarbijad on kergesti manipuleeritavad, lähevad logo/reklaami/slogani/soodustuse õnge.
See iseendasse uskumine on minu arvates seotud hoopis usuga tarbimisse. Mida rohkem tööd, seda rohkem raha ja seda rohkem ilusaid asju, shoppamist, reisimist jne. Teen, mis tahan, mõtlen, mis tahan jne. Inimesed on väga uhked, et neile meeldib shopata. Mõni nimetab seda lausa hobiks. Mis seal imestada - tarbimisajakirjad, nii kollased kui tavalised näitavad ju ette, kuidas peab. Lugejad kiruvad ja tõttavad poodi järgi tegema.
Jõulud/Christmas on tänapäeval väga materialistlikud. Muidugi on need ka emotsionaalsed. Keegi, eriti mina, ei tule ütlema, et jõulud pole toredad või jube nunnud, aga inimesed jõulude utoopia sees võiksid mõelda(!!!"mõtlemine pole keelatud" ütleb mu ema) jõulude sotsiaalsele tähendusele ja sellele, keda nad jõulude ajal toetavad - oma lähedasi või kontvõõraid kaupmehi, keda ei huvita, millised on nende alluvate töötingimused, palk, tervis... Suurem osa tavalisi inimesi (aga tundub, et ka ärimehi) ei mõtle, et peale nende 'mina' on olemas ka 'ühiskond', mille osa nad on, mida nad kujundavad olles ise täielikud egoistid, individualistid ja enesekesksed eneseimetlejad.
Rootsis on viimased kuu aega käinud suur debatt selle üle, kas jõulude ajal ostmise soodustamine on hea või halb. Enamik artikleid analüüsib põhjalikult jõulu-tarbimise mõttetust ja inimeste rumalust selle karnevaliga kaasa minna. Samas ilmuvad iga päev Svenska Dagbladetis Rootsi Kaubanduskoja reklaamid sellest, kuidas vähene ostmine tegi jõulumemme kurvaks ja tema piparkoogimaja unelm kukkus kokku ja kõik olid õnnetud.
Juliette Schori (1998) uuring näitab, et ei odavate säästukaupade ega kallite lukskaupade omamine ega nende kinkimine ei tee inimest üldiselt õnnelikumaks.
STORYBOOK CHILDREN
"You've got your world, & I've got mine, and it's a shame ...
2 grownup worlds that will never be the same ...
Why can't we be like Storybook Children?
Running through the rain, hand in hand, across the meadow ...
Why can't we be like Storybook Children?
In a wonderland, where nothing's planned, for tomorrow.
You've got his ring, you've got his heart, you've got his baby ...
and it's too late for us to turn and start again! ...
Why can't we be ...?
FASHIONS CHANGE...
Hoolimata sellest, et moed muutuvad, ma otsustasin siia jääda. Nii Rootsi, et kirjutada fashion communication'ist üks väike master thesis kui ka siia blogisse, sest mulle meeldib nii rohkem. Seega võib mind pidada elavaks näiteks sellest, kuidas glämm/feim/sull ei ostagi kõiki inimesi ära. Ja mõnikord on intelligentsem kirjutada 10-le inimesele kui 1000-ndele. (HAA! kodupärastennekesetlinnakooli)
Ma postitasin Femme blogimaailmas avaldatud jutukesed siia alla. Sest siin on nende koht rohkem, tundub mulle?
Ma postitasin Femme blogimaailmas avaldatud jutukesed siia alla. Sest siin on nende koht rohkem, tundub mulle?
Kõrvalehüpe FEMME BLOGISSE
KAS SUL KODU (VÕTMED) ON? Kirjutatud 6.12.2007
Iseasi, kui romantiliseks suurlinna slummides elavad (mitte)kodanikud oma elu peavad, aga need, kes sinna teinekord “reaalsust” otsima lähevad, võivad ehk kasutada sõnapaari geto-romantika. Või aguli-romantika. Et tuletada endale meelde, et “mõnikord on kodu vaid tunne” (vt ka Louis Vuittoni reklaame oktoobrikuu Financial Times’ides…). Igaljuhul, isegi kui mõnikord tundub, et it’s all about fashion, siis mõtle uuesti. Kaks sarnast ja erinevat t-bana peatust/piirkonda: Kista ja Skärholmen - mõlemas asuvad hiigelsuured ostukeskused, mis kutsuvad kesklinna, äärelinna ja võõra linna inimesi oma läikivatesse plastmass-metall-kiirmood poekestesse.
Kista, konsumerismi kants - hiigelsuure kaubanduskeskusega kortermajade piirkond. Kui juhtuda sõitma sinna pärastlõunal ja nägema, kuidas munakollane päike tornmajade üksildaste siluettide taha loojub, võib tunda magalapiirkonna kaheksast viieni rütmi - kedagi pole veel kodus, kedagi pole enam tööl, it’s the time when people shop. Tavaline, vaikne, rahulik. Hetk, mil inimesed elavad oma päeva välja poe-reaalsuses - seal, kus on alati soe, päike paistab ja õnnest on puudu just see paar teksasid/kampsun/saapad. Skärholmen, kesklinnast ca 30 min kaugusel asuv teistpidi Stockholm. T-banas vahelduvad ühiskonna erinevad klassid (jah, isegi Rootsis) suhestudes vahemaaga kesklinnast - mida lähemale, seda vähem musti sulejopesid, lontmütse ja rohkem kasukaid, Longchamp-kotte ja kitsamaid retuuse. Novembrikülmas palja ülakehaga metroos tantsiv mees kõrvaklappidega tegemas veidraid liigutusi ei ole veider vaatepilt. Üldsegi pole see mingi vaatepilt - suure linna inimesed on rahulikud, nad näevad iga päev enda ümber, mis toimub. Keegi ei ütle, mis on normaalne, sest nad teavad, et kõik on konstruktsioon. Terve linn on konstruktsioon, inimesed elavad süsteemis. Sina ja sina ja sina ja mina. Skärholmeni ja Kista inimeste teadlikkuse astmed on tõenäoliselt erinevad. Skärholmeni räämas karpide (mitte)kodanikud ei arva, et on jõle romantiline linna kõige odavamas toidupoes “Love is all around’i” kuulata, vaadata, kuidas ratastoolis lapsed tänaval mängivad, kuidas teismelised tänavanurgal sülitamisvõistlust peavad, kuidas kassid ja koerad prügikastist toitu otsivad, kuidas kurbade silmadega tädid “Allt för 15.-” (Kõik 15.- eest) poest plastmass-mänguasju ostavad. Kista inimesed ei arva samuti, et see kõik võiks jõle romantiline/kurb/nõme/positiivne olla. Stockholm, London, Berliin, Pariis, Milano, New York… - love them or hate. Everything is dust in the wind.
***KÕIK KÄIVAD PUNASEL VAIBAL Dec 2007 
“Christmas is a camouflage,” kuulsin ma ühel päeval koridorikaaslasi rääkimas. Paar kuud aastast, mis on dekoreeritud erinevate kindlate sümbolite ja kaunistustega. Ühel kindlal õhtul või hommikul eeldatakse terve pere istuvat koos laua taga, jagamas kinke, käimas võibolla kirikus, kuulamas jõululaule. Suurel osal pole sooja ega külma, miks jõule tähistatakse, vaid et “aga see on ju nii nunnu ja armas ja tore ja soe ja südamlik…”. Nagu muud osad aastast seda ei oleks. Põhjamaades on see kõik veel rohkem “päris”, sest siin sajab ju isegi lund. Yeah right. Poed ja moed ja peod - alates oktoobrist kuni jaanuari lõpuni pühendavad ennast jõuludele. Vaateaknad saavad uue moe ja poed saavad uue moe ja inimesed ostavad uut moodi rohkem kui muul ajal aastast. Peale jõule ostavad nad muidugi veel rohkem, sest eranditult kõikides poodides algab peale jõule allahindlus. Oh seda õnne, jah? Omakasupüüdlikult mõeldakse, et miks ei võiks allahindlus enne jõule olla, siis saaks ju kõik jõulukingid poole odavamalt. Oh, inimesed on nii naljakad. Isegi tänavad saavad jõulude eel uue ilme - uue rüü, kui soovite (it’s all about fashion). Ja inimesed vaatavad, et ohoo, ka mina võin iga päev käia punasel vaibal; ning patseerivad siis edasi-tagasi mööda seda glamuurset tänavat, külastavad väikseid jõulu-kuues poekesi ja ostavad jõulukingitusi. Jajah, camouflage it is. Aga inimkonnale on ka seda vaja. Ilmselt.
***
KAUBAMAJADE "RASKED" AJAD 
Nov 2007Stockholmi suuremad, vanemad ja väärikamad kaubamajad elavad üle huvitavaid aegu. NK, Åhlens, P.U.B, Gallerian - kõik neli on viimase kolme kuu jooksul mõelnud välja uusi trikke ja korraldanud suurejoonelisi PR-kampaaniad, et ostujõulisemat klientuuri enda juurde ostlema tõmmata. NK näiteks korraldas kampaania, mille raames maailmakuulsad disainerid ja moefirmad (Viktor&Rolf, Calvin Klein, Ralph Lauren, Gant jt) neile ühe toote disainisid ning need siis limiteeritud koguses müüki paiskasid. A la eelmine postitus, aga glamuursemas keskkonnas ja pakendis. Ja Cavalli for H&M-iga võrreldes siiski originaallooming. Hinnad olid nende brändide originaalhindadest veidi odavamad, kuid tooted rõhutasid konkreetseid brände püüdes tarbijates tekitada huvi ja ostusoovi, kuna: a) tegemist on kuulsa brändiga; b) seda toodet on limiteeritud kogus (nt Calvin Klein tegi järjekordseid “erilisi” meestetrussikuid 200 eksemplari); c) hind oli enam-vähem talutav - logomaanide unelm - soetada endale Hugo Bossi kirjaga sokid või Madonna “loodud” viigipüksid. NK sihtgrupp näib olevat peamiselt rahaline logohimuline ärimeeste koorekiht. P.U.B palkas endise Cardigansi laulja Nina Pärssoni kunstiliseks juhiks; ehitas ümber peaaegu kogu maja ning noorte ja metsikute püüdmiseks kujundas terve ultrainnovatiivse pool-futu, pool-vintage korruse, kust julged ja vihased saavad omale cool’ide Londoni ja Stockholmi disainerite Alati-Limiteeritud-Kollektsioonidest esemeid soetada. Vaateakendel ilutsesid Andy Warholi ja pop-kunsti jäljendavad kunstipalad. Täna olid vitriinis koguni elusad inimesed ise. P.U.B oli varem igav ja konservatiivne, kuid tegi imagoloogilise kannapöörde ning Nina Pärssoni juhendamisel kruvib nüüd metsikuid tuure. Åhlens kahe eelmisega võrreldes millegi väga silmatorkavaga ei hiilga, kuna tema väljund on peamiselt tavalise reklaami näol telekas, tunnelbanas või ajalehes. Siiski on seda nii palju, et märkamatuks ta ei jää. Ning asub nagunii kõige käidavama koha peal üldse, mida Stockholmi kesklinnas võib ette kujutada ning ilmselt ei tunne (veel) erilist vajadust teiste kaubamajade järgi imago muutust läbi viia. Gallerian ei ole küll klassikaline 4-5 korruseline ümmarguse aatriumiga kaubamaja, mis esindab ainult kalleid või väga kalleid kaubamärke; pigem nagu shopingutänav erinevate poodidega, mille klientuur on kindlasti laiem kui ühel või teisel kaubamajal, kuid nagu Tallinnaski erinevad kaubanduskeskused võitlevad nii omavahel omasugustega kui ka teist tüüpi ostlemisasutustega nagu klassikalised kaubamajad, siis korraldab Gallerian igal aastal noorte moekunstnike võistluseid, millest võib lugeda üle-eelmisest postitusest. Sellise turunduslikku tõmblemist nähes on raske uskuda, et mõnel sellisel kaubamajal või -tänaval äris kehvasti läheb. Vaevalt. Mõnikord ma mõtlen, et kui nad kõik nii palju reklaami, PRi ja turundust ei teeks, kas tõesti inimesed loobuksid uute asjade ostmisest? Ilmselt küll. Sest inimestele meeldib, kui nende eest mõeldakse - kui ei pea ise leiutama, mida selga panna, mida osta, kuhu reisida jne. Mugav elu. Need shoppajad-inimesed enamasti mägesid ei liiguta, nad on kaheksast viieni robotid, järgijad, massid, sabassörkijad. Kaheksast viieni toodavad, pärast seda tarbivad. Nõiaring, eks. Võibolla astuks välja sellest ringist? Ah et kuidas - no seda ei pea küll ükski reklaamibüroo mõistlikule inimesele ette ütlema.
***
PETTEKUJUTELM DEFITSIIDIST Nov 2007 80-ndate lõpus kui mind lasteaeda sõidutati möödusime alati kaubamajast. Kell võis olla 7-8 vahel hommikul. Kaubamaja ukse ees seisis iga päev paarkümmend inimest kannatamatult uste avanemist oodates ja poe ahvatluste juurde pääsemist. Kes essana jõudis, sai ikka paremad palad ja respekti sõprade ja suguseltsi seas. Rääkimata saiajärjekorrast, kohvi-järjekorrast ja dollari-poes krepilokitangide järjekorras seismisest, mis ma emaga vapralt kaasa tegin. Peaaegu 20 aastat tagasi - ajad olid teised, Lääne-Euroopaga meid võrrelda ei saanud ja poliitika otsustas kõik. Inimesed ootasid järjekordades, inimesed ootasid kannatamatult vabanemist. Muu maailm tundus nii vaba ja äge. 
8. novembril lansseeriti Stockholmis Roberto Cavalli for H&M (nagu ka mujal metropolides). Eelpromo oli tohutu ja ootused kõrged, nagu ikka kui tippmoe disanerid massimoele ja vaesemale rahvale “teene” teevad ja neid oma loomingujuppidega kostitavad. Rootsis pole riietest vähemalt viimase 100 aasta jooksul puudust olnud - uusimad trendid ja moekaimad näod on siin igapäevased. Ajalehtede pealkirjad stiilis “Rahvas shoppab nagu ei kunagi varem” on nii hoiatavad kui soosivad. 80-ndate lõpus ei olnud siin puudust leivast, lokitangidest ega Ameerika teksadest. Järjekordades nad seisma ei pidanud. See-eest teevad seda logo-ohvrid tänapäeval. Näiteks kui keegi härra Cavalli otsustab, et staaridest klientidest on talle vähe ja tahaks ikka korralikult tunda rokk-staari fiilingut, joonistab ta mõned leopardimustrilised kavandid ja siidist kleidikesed üles ja laseb Hiinas ja Indoneesias neid sada tuhat eksemplari paari dollari eest kokku traageldada ning voila - trendijüngrid on poe ukse taga sabas ja samal päeval peale lettide sättimist leiab sealt juba pärastlõunal tühjuse ja peale tööd “lähen-siis-ka-vaatan-misasja-see-härra-seal-müütab” suhtumisega kodanik eest järgmise vaatepildi:
Sest “tõelised fännid” läksid juba eelmise päeva õhtul poe ukse taha punasele vaibale teki, tooli ja termosega ootama, millal hommikul uksed avanemad ja saab arutult tuulama minna. Koiduvalguse saabudes järjekord pikeneb ja ootusärevus kasvab. Inimesed hulluvad. Neil ju on Just See Kleit või Kardigan puudu. Yeah right. Nõuka-aeg ei ole kunagi kadunud olnud, isegi kui ta Rootsis ekisteerinud pole. Kujutelma riidehunniku-defitsiidist tekitab kaval ja strateegiline marketing, pealesurutud ideaalid, moetööstuse ja moetsükli nõiaring, mis end ajast aega ise taastoodab. Ja lapsed, kes sellel novembrihommikul mööda Hamngatanit emme-issiga lasteaeda sõitsid, ei mõelnud, et “Huvitav, kas need tädid seal ootavad saia või lokitange,” vaid, et “Peale lasteaeda tahan ma minna sinna lobelto savalli lasteosakonda ja neid leggingseid ja samasugust leopaldimustliga toppi nagu suulel õel.” Gospadi.
***
GALLERIAN FASHION AWARD 07 Nov 2007 
Selle nädala moesündmuseks on kesklinnas Gallerian’ shopingutänaval toimunud Beckmans’i disainikolledzi iga-aastane noorte moeloojate võistlus “Gallerian Fashion Award 07″ ja sellega kaasnev näitus, mis on avatud ka järgmisel nädalal. Showd toimuvad selle nädala lõpuni. Tegemist on viiendat aastat Gallerian’i ja Beckmani vahelise koostööga, mille käigus Stockholmi popimatele poodidele - TopShop, Mexx, MQ, Peak Performance, Vila, Cubus, Indiska, H&M, Brothers jne - kujundavad tuleviku-kollektsiooni Beckmani disainikolledzhi õpilased. 
Protsess on “nagu päris” mitmel tasandil - alates ürituse enda organiseerimisest kuni kollektsioonide meeskondadeni. Rohjujuure tasand on muidugi see, et Gallerian tahab end tutvustada kui innovatiivset ja moeteadlikku kaubamaja-shopingutänavat, et konkureerida linna teiste suurte galeriide ja kaubamajadega. Strateegia on igav, väljund samas on põnev. On huvitav jälgida, kuidas tudengid JC või Topmani moe suundumusi näevad. Kõigepealt tutvutakse brändiga, nö elatakse sisse - kuna sisuliselt on igal brändil stoori ju olemas - tudengite ülesanne on oma looming kommertsi sulandada ning samas avangardistlikku lähenemist näidata ja trendi järgida. Projekti on hõlmatud peaaegu terve kool - reklaamitudengid, moe-, foto- ja disainitudengid. Välja tuleb anda ajaleht ja üritus läbi viia. Korraldada mitu korda päevas toimuvad moeshowd (ülesehituselt väga sarnane Tallinnas toimuva fibitiga), organiseerida meik, soengud, kingad jne. Täismäng; ja tudengitele väga reaalne touch moeäris toimuvasse. 
Kahju on ainult sellest, et kogu värk kukub välja (ja nii ongi mõeldud) nagu moeshow kaubanduskeskuses ikka - massidele, kes peale showd poodidesse tõttavad ja oma ostujanu rahuldavad. Lugedes intervjuusid võistlusel osalevate noorte moeloojatega, õhkub neist hinge, ilu, kunsti ja moe tõesti võluvat maailma. Reaalsuses on kõik aga lihtsalt bisness. Ma olen alati rohkem kunstnike kui ärimeeste poolt. Mõnikord leiab kunst äris ka eetilise ja ilusa väljundi, õnneks. Peak’ile kollektsiooni kujundanud Amelie Marciasini ütleb, et tal pole tegelikult kunagi olnud raha, et Peak’i kanda. Nüüd sai ta võimaluse neid riideid ise teha. That’s something. Kui sa ei pea teesklema, et sul on mingi asja jaoks raha, vaid kui sa selle asja ise valmis teed.
***
FASHION IN THEORY&PRACTICEAvaldatud 31.10.2007 Tippdisainerite suured show’d ja kabinetivaikuses sündinud uued trendid näevad päevavalgust kaks korda aastas - sügisel visioon järgmisest kevad/suvest ja kevadel järgmisest sügis/talvest. Kiirmoe tööstus paiskab uued kollektsioonid letti igal nädalal. Karm poliitika. Poliitika all mõtlengi ma poliitikat - mood kui sotsiaalne nähtus, moetööstus ja moe tarbimine ning shoppamine on alati olnud seotud riigikorra, kehtiva poliitilise ideaali ja -süsteemiga. Näiteks, (kiir)moetööstust ei eksisteeri totalitaarsetes ühiskondades - (kiir)moetööstus on omane kaasaegsele demokraatlikule kapitalistlikule süsteemile, kus inimese vabadusi osta, kulutada ja tarbida ei piira mitte miski. Vaba maa, nagu öeldakse. Teenmistahan, nagu ka öeldakse. Shoping kui uuekooli religioon. Näed, isegi mood ja usk on omavahel seotud. Kui muude valdkondadega on veel enam-vähem, siis moetööstuse ja looduse seadused on aga pöördvõrdelises seoses. Kiirmoe ketid nagu H&M, Lindex, Kapp Ahl, Zara, Mango, Vero Moda, InWear, Mexx, French Connection, Monton… müüvad sama lõike ja disainiga rõivaid nagu nägi valitud seltskond viimastel Londoni, New Yorgi, Milano ja Pariisi moenädalatel - vali ainult välja ja näe välja nagu Carmen Kass või Gemma Ward, kui meeldib. Muidugi selle vahega, et võibolla ainult ühe-kahe käe sõrmedel üles loetav protsent tarbijaist saab endale neid hirmkalleid originaale lubada. Ülejäänud ostavad hea meelega Topshopist „Kate Mossi“ skinnyjeansid ja teevad näo, et astusid ka just poodiumilt maha. 
Ma jäin mõtisklema, et miks inimestele nii väga meeldib, et igal hooajal on uutmoodi lõiked ja värvid ja asjad moes? Inimesed ise ei muutu ju iga aastaajaga, ei vaheta mitu korda aastas oma elufilosoofiat, kehakuju, hoiakut või üldist välist imagot. Inimesel on olemas ka identiteet - midagi sisemist, mis toimib edasi ka siis, kui lähevad käiku moe alternatiivid - alasti olek, vormirõivastus, rahvariided - ka siis on tegemist selle ühe ja sama inimesega - kes päevavalguses ihkab endale just neid oh-nii-must-have-kontsaga-saapaid. Miks inimesed on uhked selle üle, et neile meeldib shoppamine ja kallid kaubamärgid? Miks arvatakse, et see on äge, cool ja eriti et välismaal peab shoppamas käima? Et ilus olla? Et end hästi tunda? Moetööstus iseenesest ei taha kedagi ilusamaks teha, see ongi lihtsalt äri, tootmine, kurnav õmblustöö, tehased, raamatupidamine… Igavesti kestev konveier. Paljudele nii armas ja samas nii naeruväärne. Ideoloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne, individuaalne. You name it. Stockholmi tüdrukud võtavad moodi väga tõsiselt – tundub, nagu vannuksid nad käsi H&Mi uue hooaja piiblil(kataloogil), et ostavad igal nädalal vähemalt uue hilbu või aksessuaari ning suunduvad seejärel kõik koos (sest üle kogu maailma on olemas ca 1500, tuhat viissada!!!, Hennes & Mauritzi kauplust, ning nende müüginumbrid muudkui tõusevad) endale pisikest musta nahktagi, halli tuunikat, lillasid retuuse ning punaseid pool-king-saapaid ostma. Siis keeravad nad kuklasse, ei, täpipealt keset pealage, hiigelsuure rootslastele omase blondidest kiharatest koosneva krunni, ning promeneerivad tänaval nagu väikesed moekad preilid kunagi. Teate kui igav see on, olla kogu aeg moes. Näha välja nagu moeajakirja kaanetüdruk. Ilus, aga bo-oo-ooring. Täna Södermalmis jalutades nägin ühte inglise prouat kingapoe vaateaknal õhkamas: „Look, these shoes are gorgeous. They are so unpractical, but just gorgeous.“ Inimeste soovidel ei ole kunagi piire. Neil on kaine mõistus muidu täitsa olemas, aga vaateakendel see mõnikord ununeb. Mõnikord on asju huvitav analüüsida distantsilt.
Kista, konsumerismi kants - hiigelsuure kaubanduskeskusega kortermajade piirkond. Kui juhtuda sõitma sinna pärastlõunal ja nägema, kuidas munakollane päike tornmajade üksildaste siluettide taha loojub, võib tunda magalapiirkonna kaheksast viieni rütmi - kedagi pole veel kodus, kedagi pole enam tööl, it’s the time when people shop. Tavaline, vaikne, rahulik. Hetk, mil inimesed elavad oma päeva välja poe-reaalsuses - seal, kus on alati soe, päike paistab ja õnnest on puudu just see paar teksasid/kampsun/saapad. Skärholmen, kesklinnast ca 30 min kaugusel asuv teistpidi Stockholm. T-banas vahelduvad ühiskonna erinevad klassid (jah, isegi Rootsis) suhestudes vahemaaga kesklinnast - mida lähemale, seda vähem musti sulejopesid, lontmütse ja rohkem kasukaid, Longchamp-kotte ja kitsamaid retuuse. Novembrikülmas palja ülakehaga metroos tantsiv mees kõrvaklappidega tegemas veidraid liigutusi ei ole veider vaatepilt. Üldsegi pole see mingi vaatepilt - suure linna inimesed on rahulikud, nad näevad iga päev enda ümber, mis toimub. Keegi ei ütle, mis on normaalne, sest nad teavad, et kõik on konstruktsioon. Terve linn on konstruktsioon, inimesed elavad süsteemis. Sina ja sina ja sina ja mina. Skärholmeni ja Kista inimeste teadlikkuse astmed on tõenäoliselt erinevad. Skärholmeni räämas karpide (mitte)kodanikud ei arva, et on jõle romantiline linna kõige odavamas toidupoes “Love is all around’i” kuulata, vaadata, kuidas ratastoolis lapsed tänaval mängivad, kuidas teismelised tänavanurgal sülitamisvõistlust peavad, kuidas kassid ja koerad prügikastist toitu otsivad, kuidas kurbade silmadega tädid “Allt för 15.-” (Kõik 15.- eest) poest plastmass-mänguasju ostavad. Kista inimesed ei arva samuti, et see kõik võiks jõle romantiline/kurb/nõme/positiivne olla. Stockholm, London, Berliin, Pariis, Milano, New York… - love them or hate. Everything is dust in the wind.
***KÕIK KÄIVAD PUNASEL VAIBAL Dec 2007 “Christmas is a camouflage,” kuulsin ma ühel päeval koridorikaaslasi rääkimas. Paar kuud aastast, mis on dekoreeritud erinevate kindlate sümbolite ja kaunistustega. Ühel kindlal õhtul või hommikul eeldatakse terve pere istuvat koos laua taga, jagamas kinke, käimas võibolla kirikus, kuulamas jõululaule. Suurel osal pole sooja ega külma, miks jõule tähistatakse, vaid et “aga see on ju nii nunnu ja armas ja tore ja soe ja südamlik…”. Nagu muud osad aastast seda ei oleks. Põhjamaades on see kõik veel rohkem “päris”, sest siin sajab ju isegi lund. Yeah right. Poed ja moed ja peod - alates oktoobrist kuni jaanuari lõpuni pühendavad ennast jõuludele. Vaateaknad saavad uue moe ja poed saavad uue moe ja inimesed ostavad uut moodi rohkem kui muul ajal aastast. Peale jõule ostavad nad muidugi veel rohkem, sest eranditult kõikides poodides algab peale jõule allahindlus. Oh seda õnne, jah? Omakasupüüdlikult mõeldakse, et miks ei võiks allahindlus enne jõule olla, siis saaks ju kõik jõulukingid poole odavamalt. Oh, inimesed on nii naljakad. Isegi tänavad saavad jõulude eel uue ilme - uue rüü, kui soovite (it’s all about fashion). Ja inimesed vaatavad, et ohoo, ka mina võin iga päev käia punasel vaibal; ning patseerivad siis edasi-tagasi mööda seda glamuurset tänavat, külastavad väikseid jõulu-kuues poekesi ja ostavad jõulukingitusi. Jajah, camouflage it is. Aga inimkonnale on ka seda vaja. Ilmselt.
***
KAUBAMAJADE "RASKED" AJAD 
Nov 2007Stockholmi suuremad, vanemad ja väärikamad kaubamajad elavad üle huvitavaid aegu. NK, Åhlens, P.U.B, Gallerian - kõik neli on viimase kolme kuu jooksul mõelnud välja uusi trikke ja korraldanud suurejoonelisi PR-kampaaniad, et ostujõulisemat klientuuri enda juurde ostlema tõmmata. NK näiteks korraldas kampaania, mille raames maailmakuulsad disainerid ja moefirmad (Viktor&Rolf, Calvin Klein, Ralph Lauren, Gant jt) neile ühe toote disainisid ning need siis limiteeritud koguses müüki paiskasid. A la eelmine postitus, aga glamuursemas keskkonnas ja pakendis. Ja Cavalli for H&M-iga võrreldes siiski originaallooming. Hinnad olid nende brändide originaalhindadest veidi odavamad, kuid tooted rõhutasid konkreetseid brände püüdes tarbijates tekitada huvi ja ostusoovi, kuna: a) tegemist on kuulsa brändiga; b) seda toodet on limiteeritud kogus (nt Calvin Klein tegi järjekordseid “erilisi” meestetrussikuid 200 eksemplari); c) hind oli enam-vähem talutav - logomaanide unelm - soetada endale Hugo Bossi kirjaga sokid või Madonna “loodud” viigipüksid. NK sihtgrupp näib olevat peamiselt rahaline logohimuline ärimeeste koorekiht. P.U.B palkas endise Cardigansi laulja Nina Pärssoni kunstiliseks juhiks; ehitas ümber peaaegu kogu maja ning noorte ja metsikute püüdmiseks kujundas terve ultrainnovatiivse pool-futu, pool-vintage korruse, kust julged ja vihased saavad omale cool’ide Londoni ja Stockholmi disainerite Alati-Limiteeritud-Kollektsioonidest esemeid soetada. Vaateakendel ilutsesid Andy Warholi ja pop-kunsti jäljendavad kunstipalad. Täna olid vitriinis koguni elusad inimesed ise. P.U.B oli varem igav ja konservatiivne, kuid tegi imagoloogilise kannapöörde ning Nina Pärssoni juhendamisel kruvib nüüd metsikuid tuure. Åhlens kahe eelmisega võrreldes millegi väga silmatorkavaga ei hiilga, kuna tema väljund on peamiselt tavalise reklaami näol telekas, tunnelbanas või ajalehes. Siiski on seda nii palju, et märkamatuks ta ei jää. Ning asub nagunii kõige käidavama koha peal üldse, mida Stockholmi kesklinnas võib ette kujutada ning ilmselt ei tunne (veel) erilist vajadust teiste kaubamajade järgi imago muutust läbi viia. Gallerian ei ole küll klassikaline 4-5 korruseline ümmarguse aatriumiga kaubamaja, mis esindab ainult kalleid või väga kalleid kaubamärke; pigem nagu shopingutänav erinevate poodidega, mille klientuur on kindlasti laiem kui ühel või teisel kaubamajal, kuid nagu Tallinnaski erinevad kaubanduskeskused võitlevad nii omavahel omasugustega kui ka teist tüüpi ostlemisasutustega nagu klassikalised kaubamajad, siis korraldab Gallerian igal aastal noorte moekunstnike võistluseid, millest võib lugeda üle-eelmisest postitusest. Sellise turunduslikku tõmblemist nähes on raske uskuda, et mõnel sellisel kaubamajal või -tänaval äris kehvasti läheb. Vaevalt. Mõnikord ma mõtlen, et kui nad kõik nii palju reklaami, PRi ja turundust ei teeks, kas tõesti inimesed loobuksid uute asjade ostmisest? Ilmselt küll. Sest inimestele meeldib, kui nende eest mõeldakse - kui ei pea ise leiutama, mida selga panna, mida osta, kuhu reisida jne. Mugav elu. Need shoppajad-inimesed enamasti mägesid ei liiguta, nad on kaheksast viieni robotid, järgijad, massid, sabassörkijad. Kaheksast viieni toodavad, pärast seda tarbivad. Nõiaring, eks. Võibolla astuks välja sellest ringist? Ah et kuidas - no seda ei pea küll ükski reklaamibüroo mõistlikule inimesele ette ütlema.
***
PETTEKUJUTELM DEFITSIIDIST Nov 2007 80-ndate lõpus kui mind lasteaeda sõidutati möödusime alati kaubamajast. Kell võis olla 7-8 vahel hommikul. Kaubamaja ukse ees seisis iga päev paarkümmend inimest kannatamatult uste avanemist oodates ja poe ahvatluste juurde pääsemist. Kes essana jõudis, sai ikka paremad palad ja respekti sõprade ja suguseltsi seas. Rääkimata saiajärjekorrast, kohvi-järjekorrast ja dollari-poes krepilokitangide järjekorras seismisest, mis ma emaga vapralt kaasa tegin. Peaaegu 20 aastat tagasi - ajad olid teised, Lääne-Euroopaga meid võrrelda ei saanud ja poliitika otsustas kõik. Inimesed ootasid järjekordades, inimesed ootasid kannatamatult vabanemist. Muu maailm tundus nii vaba ja äge.
8. novembril lansseeriti Stockholmis Roberto Cavalli for H&M (nagu ka mujal metropolides). Eelpromo oli tohutu ja ootused kõrged, nagu ikka kui tippmoe disanerid massimoele ja vaesemale rahvale “teene” teevad ja neid oma loomingujuppidega kostitavad. Rootsis pole riietest vähemalt viimase 100 aasta jooksul puudust olnud - uusimad trendid ja moekaimad näod on siin igapäevased. Ajalehtede pealkirjad stiilis “Rahvas shoppab nagu ei kunagi varem” on nii hoiatavad kui soosivad. 80-ndate lõpus ei olnud siin puudust leivast, lokitangidest ega Ameerika teksadest. Järjekordades nad seisma ei pidanud. See-eest teevad seda logo-ohvrid tänapäeval. Näiteks kui keegi härra Cavalli otsustab, et staaridest klientidest on talle vähe ja tahaks ikka korralikult tunda rokk-staari fiilingut, joonistab ta mõned leopardimustrilised kavandid ja siidist kleidikesed üles ja laseb Hiinas ja Indoneesias neid sada tuhat eksemplari paari dollari eest kokku traageldada ning voila - trendijüngrid on poe ukse taga sabas ja samal päeval peale lettide sättimist leiab sealt juba pärastlõunal tühjuse ja peale tööd “lähen-siis-ka-vaatan-misasja-see-härra-seal-müütab” suhtumisega kodanik eest järgmise vaatepildi:
Sest “tõelised fännid” läksid juba eelmise päeva õhtul poe ukse taha punasele vaibale teki, tooli ja termosega ootama, millal hommikul uksed avanemad ja saab arutult tuulama minna. Koiduvalguse saabudes järjekord pikeneb ja ootusärevus kasvab. Inimesed hulluvad. Neil ju on Just See Kleit või Kardigan puudu. Yeah right. Nõuka-aeg ei ole kunagi kadunud olnud, isegi kui ta Rootsis ekisteerinud pole. Kujutelma riidehunniku-defitsiidist tekitab kaval ja strateegiline marketing, pealesurutud ideaalid, moetööstuse ja moetsükli nõiaring, mis end ajast aega ise taastoodab. Ja lapsed, kes sellel novembrihommikul mööda Hamngatanit emme-issiga lasteaeda sõitsid, ei mõelnud, et “Huvitav, kas need tädid seal ootavad saia või lokitange,” vaid, et “Peale lasteaeda tahan ma minna sinna lobelto savalli lasteosakonda ja neid leggingseid ja samasugust leopaldimustliga toppi nagu suulel õel.” Gospadi.
***
GALLERIAN FASHION AWARD 07 Nov 2007 
Selle nädala moesündmuseks on kesklinnas Gallerian’ shopingutänaval toimunud Beckmans’i disainikolledzi iga-aastane noorte moeloojate võistlus “Gallerian Fashion Award 07″ ja sellega kaasnev näitus, mis on avatud ka järgmisel nädalal. Showd toimuvad selle nädala lõpuni. Tegemist on viiendat aastat Gallerian’i ja Beckmani vahelise koostööga, mille käigus Stockholmi popimatele poodidele - TopShop, Mexx, MQ, Peak Performance, Vila, Cubus, Indiska, H&M, Brothers jne - kujundavad tuleviku-kollektsiooni Beckmani disainikolledzhi õpilased. 
Protsess on “nagu päris” mitmel tasandil - alates ürituse enda organiseerimisest kuni kollektsioonide meeskondadeni. Rohjujuure tasand on muidugi see, et Gallerian tahab end tutvustada kui innovatiivset ja moeteadlikku kaubamaja-shopingutänavat, et konkureerida linna teiste suurte galeriide ja kaubamajadega. Strateegia on igav, väljund samas on põnev. On huvitav jälgida, kuidas tudengid JC või Topmani moe suundumusi näevad. Kõigepealt tutvutakse brändiga, nö elatakse sisse - kuna sisuliselt on igal brändil stoori ju olemas - tudengite ülesanne on oma looming kommertsi sulandada ning samas avangardistlikku lähenemist näidata ja trendi järgida. Projekti on hõlmatud peaaegu terve kool - reklaamitudengid, moe-, foto- ja disainitudengid. Välja tuleb anda ajaleht ja üritus läbi viia. Korraldada mitu korda päevas toimuvad moeshowd (ülesehituselt väga sarnane Tallinnas toimuva fibitiga), organiseerida meik, soengud, kingad jne. Täismäng; ja tudengitele väga reaalne touch moeäris toimuvasse. 
Kahju on ainult sellest, et kogu värk kukub välja (ja nii ongi mõeldud) nagu moeshow kaubanduskeskuses ikka - massidele, kes peale showd poodidesse tõttavad ja oma ostujanu rahuldavad. Lugedes intervjuusid võistlusel osalevate noorte moeloojatega, õhkub neist hinge, ilu, kunsti ja moe tõesti võluvat maailma. Reaalsuses on kõik aga lihtsalt bisness. Ma olen alati rohkem kunstnike kui ärimeeste poolt. Mõnikord leiab kunst äris ka eetilise ja ilusa väljundi, õnneks. Peak’ile kollektsiooni kujundanud Amelie Marciasini ütleb, et tal pole tegelikult kunagi olnud raha, et Peak’i kanda. Nüüd sai ta võimaluse neid riideid ise teha. That’s something. Kui sa ei pea teesklema, et sul on mingi asja jaoks raha, vaid kui sa selle asja ise valmis teed.
***
FASHION IN THEORY&PRACTICEAvaldatud 31.10.2007 Tippdisainerite suured show’d ja kabinetivaikuses sündinud uued trendid näevad päevavalgust kaks korda aastas - sügisel visioon järgmisest kevad/suvest ja kevadel järgmisest sügis/talvest. Kiirmoe tööstus paiskab uued kollektsioonid letti igal nädalal. Karm poliitika. Poliitika all mõtlengi ma poliitikat - mood kui sotsiaalne nähtus, moetööstus ja moe tarbimine ning shoppamine on alati olnud seotud riigikorra, kehtiva poliitilise ideaali ja -süsteemiga. Näiteks, (kiir)moetööstust ei eksisteeri totalitaarsetes ühiskondades - (kiir)moetööstus on omane kaasaegsele demokraatlikule kapitalistlikule süsteemile, kus inimese vabadusi osta, kulutada ja tarbida ei piira mitte miski. Vaba maa, nagu öeldakse. Teenmistahan, nagu ka öeldakse. Shoping kui uuekooli religioon. Näed, isegi mood ja usk on omavahel seotud. Kui muude valdkondadega on veel enam-vähem, siis moetööstuse ja looduse seadused on aga pöördvõrdelises seoses. Kiirmoe ketid nagu H&M, Lindex, Kapp Ahl, Zara, Mango, Vero Moda, InWear, Mexx, French Connection, Monton… müüvad sama lõike ja disainiga rõivaid nagu nägi valitud seltskond viimastel Londoni, New Yorgi, Milano ja Pariisi moenädalatel - vali ainult välja ja näe välja nagu Carmen Kass või Gemma Ward, kui meeldib. Muidugi selle vahega, et võibolla ainult ühe-kahe käe sõrmedel üles loetav protsent tarbijaist saab endale neid hirmkalleid originaale lubada. Ülejäänud ostavad hea meelega Topshopist „Kate Mossi“ skinnyjeansid ja teevad näo, et astusid ka just poodiumilt maha. 
Ma jäin mõtisklema, et miks inimestele nii väga meeldib, et igal hooajal on uutmoodi lõiked ja värvid ja asjad moes? Inimesed ise ei muutu ju iga aastaajaga, ei vaheta mitu korda aastas oma elufilosoofiat, kehakuju, hoiakut või üldist välist imagot. Inimesel on olemas ka identiteet - midagi sisemist, mis toimib edasi ka siis, kui lähevad käiku moe alternatiivid - alasti olek, vormirõivastus, rahvariided - ka siis on tegemist selle ühe ja sama inimesega - kes päevavalguses ihkab endale just neid oh-nii-must-have-kontsaga-saapaid. Miks inimesed on uhked selle üle, et neile meeldib shoppamine ja kallid kaubamärgid? Miks arvatakse, et see on äge, cool ja eriti et välismaal peab shoppamas käima? Et ilus olla? Et end hästi tunda? Moetööstus iseenesest ei taha kedagi ilusamaks teha, see ongi lihtsalt äri, tootmine, kurnav õmblustöö, tehased, raamatupidamine… Igavesti kestev konveier. Paljudele nii armas ja samas nii naeruväärne. Ideoloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne, individuaalne. You name it. Stockholmi tüdrukud võtavad moodi väga tõsiselt – tundub, nagu vannuksid nad käsi H&Mi uue hooaja piiblil(kataloogil), et ostavad igal nädalal vähemalt uue hilbu või aksessuaari ning suunduvad seejärel kõik koos (sest üle kogu maailma on olemas ca 1500, tuhat viissada!!!, Hennes & Mauritzi kauplust, ning nende müüginumbrid muudkui tõusevad) endale pisikest musta nahktagi, halli tuunikat, lillasid retuuse ning punaseid pool-king-saapaid ostma. Siis keeravad nad kuklasse, ei, täpipealt keset pealage, hiigelsuure rootslastele omase blondidest kiharatest koosneva krunni, ning promeneerivad tänaval nagu väikesed moekad preilid kunagi. Teate kui igav see on, olla kogu aeg moes. Näha välja nagu moeajakirja kaanetüdruk. Ilus, aga bo-oo-ooring. Täna Södermalmis jalutades nägin ühte inglise prouat kingapoe vaateaknal õhkamas: „Look, these shoes are gorgeous. They are so unpractical, but just gorgeous.“ Inimeste soovidel ei ole kunagi piire. Neil on kaine mõistus muidu täitsa olemas, aga vaateakendel see mõnikord ununeb. Mõnikord on asju huvitav analüüsida distantsilt. LADIES DAY, part I
Eile vaatasime Rootsi rahvuslikus filmiarhiivis 2003. aastal dokfilmide kõrgeima autasu The Silver Wolf''iga pärjatud Johan Söderbergi "Surplus'i". Toppen!
"Surplus - Terrorized into being consumers" meenutab kõige lihtsamalt väljendudes Merit Karise loenguid, Naomi Kleini globaalse korporatiivvõimu uurimusi ja Kalle Lasni adbusterseid. See on samal ajal propaganda, anti-propaganda, muusikavideo, dokk, fiktsioon, poeesia. Mulle meeldis, aga ma juba kujutan ette kuidas homses seminaris tuliseks vaidluseks läheb.
Film kubiseb metafooridest, peidetud sõnumitest, kombineeritud tehnikatest ja konsumerismivastasest diskursusest. Kõige lihtsam eesmärk on seletada inimestele paradigma muutuse vajalikkust - loobuda lollakast mõistusevastsest edevast tarbimisest. Hm, te peaks seda nägema, see on huvitav. Kuigi, ma olen täitsa kindel, et nii nagu see Eesti "Osta elevant ära" - nii ei saa inimesed ka "Surplus'ist" ühtemoodi aru.
Teine film, mis mind eelmisel nädalal viimases fashion science'i loengus väga köitis, on prantslase Philippe Lanfranchi "Christian Dior - The Man Behind The Myth" (2005), mis nagu iga titt ilmselt juba aru sai, räägib moelooja Christian Diorist. Eiei, see pole mingi imal ostupropaganda vaid kunstniku portree- ja ajaloofilm. Ma lugesin kuskilt, et seda näidatakse millalgi esimest korda telekas, nii et letsgo:) Ma ei ütleks, et see kurb film oli, aga rootsi tüdrukud viimases reas viskasid paar pisarat veidi enne lõppu. Haha. Beat that.
Ladies day osa juurde:
Drottninggatanil asuv Centralbad on 103 aastat tagasi asutatud linna üks vanimaid ja väärikamaid SPA'sid. Isegi ilma eriliste triitmentideta, leppides meeldivalt gustaviaanliku õhkkonna ja lihtsamate mõnude, nagu mullivann, saunad, soolabassein ja ujumis-lounge ning hulgaliselt tsillimiskohtade ja hea seltskonnaga ning minna sinna tööpäeval enne lõunat, võib päris odavalt saada nädala lõõgastavaima elamuse osaliseks (mis lause!). Peale keha-pai võib ka kõhutäiteks võtta kokteile, salatit või päris toitu ja siis peaaegu basseini ääres jalgu kõlgutada. Pärast õue astudes võtab vastu jahe sügispäikene ja salaaed, millest tuleb läbi minna, et Centralbad'ist tänavale jõuda. Kohalike naiste jaoks on see after-work umbes nagu meeste jaoks on Cafe Operas longdringitamine. (kus me eile käisime ja mulle ei meeldinud)
Pärast veemõnusid on hea omada sõpru, kes teavad linna parimaid insaiderite kohvikuid - näiteks Surbrunnsgatanil asuvat gallery-cafe'd, kus kõik joogid ja suupisted valmistatakse spetsiaalselt sinu maitse järgi, interjöör on rohkem kui ilus ja armas ja kõrvaltoas on maalid.
Aga noh, kõige rohkem tuleb muidugi tänada ilusat ilma, sest päikesepaiste teeb kõik päevad nii heaks, et ise ka ei usu. Ja külalised!
Iseenda oksa saagimisest - AGAIN
Kliima rubriik - kes oleks arvanud, et seda siin igas lehes ei ole? Fkoors on. Lisaks sellele kõigile avatud kliima-loengud, miljöö-autod, miljöö-elektripirnid, ökoloogiline toit, kaheksa prügikasti, millest ma juba rääkisin jne. Heaoluühiskond missugune. Kõik on nii võrdne, tasakaalus, hälbeliselt normaalne, et mõnikord mul on tunne, et neile meeldib olla ekstreemselt igav. Rootslased meeldivad kõigile, sest nad on nii ilusad ja head. Khm.
Nordiska muuseumis on näiteks kinga- ja rõivakollektsiooni juures pimedatekirjas tahvlid - a la see on viktoriaanlik king ja see on Yves Saint Laurent jne. Enne eksamit kuulutatakse kõva häälega välja "düslektikute eritingimused", titevankriga mammad on tänaval kõige bossid: "Sina ära kõlguta siin pingil oma Marc Jacobseid, ma tahan istuda eks!", blond, peenike, ilus, päevitunud. Noo, pmst iluideaal.
Do I make sense? Lääne iluideaal elab tõenäoliselt Rootsis, käib puhkamas Tais või Brasiilias ja on pooleldi ökoist, feminist ja sotsialist. Elu on siin "lill". Sellepärast ei tohikski imestada, kui saad teada, et mõni kursakaaslane on kolmkümmendkuus või kolmkümmend või kakskendkaheksa - ja pole kunagi tööl käinud, vanematest eraldi elanud või mõelnud, miks nii raske on tööd leida.
Ma parem ei üritagi loogilist juttu kirjutada, sest ma olen hämmingus, et meie koridoris on ühe rootsi tüdruku ema 63 ja teise 70. Nad ütlevad, et siin pole see ebatavaline. Kogu austuse juures kõigi vastu, kellel on ligikaudu sama vanad vanemad - on mul siiski heam meel omada terve põlvkond nooremaid vanemaid. Ja arvestades kui hilja siin inimesed suureks kasvavad, võib peaaegu kindel olla, et nende lastel ei saa olema kunagi vanavanemaid. Millest on päris kahju. Ju.
Go UNDRESS, if you know what I mean;)
Muidu jäävad tänavad tühjaks.
CITYLIFE - a day in Stockhome
Kesklinnad üle kogu maailma on sarnased. Tihti kontorite, kõrghoonete, äri, modernse maailma ja kiiruse kandjad. Stockholm pole mingi erand.
Kella 8 ja 9 vahel hommikul tööle sõitvad inimesed loevad t-banas ajalehti - tasuta või tellituid, vahet pole. Peaaegu mitte keegi ei seisa ega istu niisama, kõik loevad. Eestis sellist vaatepilti ei kohta. Tasuta ajalehti jagavad metroo sissekäikude juures selleks spetsiaalselt palgatud ajalehe-mehed.
Üks rootslane ostab aastas keskmiselt 10 raamatut. See teeb pere peale 30-40 raamatut aastast. Eestis kuidas on lood?
Kella 9.30-12ni on linnatänavad vaiksed ja poed tühjad. Koduperenaiste, lapsevanemate, tänavail uitavate noorte ja turistide jaoks parim aeg näha linna mitte-ülerahvastatult, jalutada omas tempos ja peatuda, et vaadata ja mõelda. Muul ajal on suurlinna kiirus kõigi turjal.
Kella 12 ja 13 vahel on kogu linna bistrood, kohvikud, restoranid ja sööklad looklevate järjekordade taga kiires tööhoos. Maitsekalt riietatud härra Svenssonid ja proua Larssonid võtavad võileiva, salati või pasta, rüüpavad peale kanget kohvi, et täpselt kaks minutit enne ühte kontorisse tagasi jõuda. Tallinna kesklinnas on vist üsna sarnane vaatepilt, kuigi lõuna kellaajad on paindlikumad. Siin on see punkt 12:00-13:00. Kõigil.
Kella 3-4 paiku tulevad teismelised koolist ja sõidavad t-banaga koju, trenni või sõprade juurde hängima. Nad on valjuhäälsed, nügivad üksteist ja poisiklutid eputavad plikade ees. Tüdrukud jäljendavad viimast moodi ja nillivad klassivendi. Kindel see. Mõnikord võib juhtuda, et 12-13 aastased kõnnivad käest kinni ja musitavad t-banas. See teeb mulle suured silmad, kas tõesti juba... okei, mis see minu asi on, aga... huuh, tegelt ka või? Mida nad siis reede õhtuti peale diskot teevad? Eestis on ju ka ilusad noored plikad, aga tavaliselt näeb neid (õnneks) pipardamas. Lilja 4-ever this is. Noorus suures linnas on rohkem hukas (?) kui Tallinnas. Vist.
Kella 17-19 on kesklinna kaubamajad, butiigid ja poed preilisid ja prouasid täis - vaja ju viimase moe järgi igal nädalal tööl käia. Rootslased on väga vastuvõtlikud trendidele! On, mis teha. Samal ajal kui nad oma öko-poliitika on suhteliselt äärmuslikuks ajanud, töötavad nad sellele samavõrd ka vastu, ostes nii palju kui vähegi võimalik uut ja moekat kraami. Ma olen seda juba maininud. Eestis levivad mõned moehullused visamalt.
Samal ajal kui preilid ja prouad after-work-shoppavad, rüüpavad noormehed ja härrad bubides ja baarides õlut või võtavad kangema dringi. Rootsi naised on pehmelt öeldes tugevate feministlike kalduvustega. Ei ole lihtne metroos naisele istet pakkuda - ta lihtsalt ei võta seda vastu.
Kell kaheksa on tänavad jälle suhteliselt tühjad ja üksikutel uitajatel ruumi palju; aeg-ruum-linn kuulub muule seltskonnale, kui kesklinnas töötavale/hängivale/shoppavale stockholmarile.
Hilisematel tundidel jäävad sõelale tänavamuusikud, kodutud, üksikud turistid, ületunde tegevad ärihaid, trennist tulevad kodanikud ja poode/restorane sulgevad sisserändajad.
Üks linn, tuhat nägu - nädalalõpud on sootuks teistsugused. Peale selle on tuhandeid silmapaare, kes hoopis teistsuguseid asju tähele panevad - linn läbi autojuhi, pensionäri, lihttöölise, lapse või kunstniku silmade.
Ja siiski - mõned asjad on erinevad, hoolimata sellest, et suured linnad tunduvad mõnikord väga sarnased. Nad on siiski omanäolised. Stockholm, London, Tallinn, Pariis... võrreldamatud ja võrreldavad samal ajal.
I LIKE SUNDAY
Sügis! Eesti internetiväljaannetes kirjutatakse, et „täna algas sügis“. Kas Rootsis algas ka täna või? Siin ei mainita seda mitte poole sõnagagi. Võibolla neil on siis tähtsamaid uudiseid, kui aastaaja vaheldumine esilehel, mina ei tea. Aga minu meelest on nunnu, et sügise tulek nii palju tähelepanu sai☺, see on vist Eestis alati nii.
Oo, üks lennuk just lendab mu akna taga seal kõrgel üleval. Päike paistab ja tuul sahistab kaskedes ja mändides ja pihlakates. Oi jestas, ma arvan, et te juba panite tähele, et iga email või jutuke sisaldab viiteid pihlakatele, sügisele, skääridele – ma vist võiksin neist tundide kaupa rääkida. Näiteks sellele suurele pihlakale akna taga võiks pühendada terve sissekande, ja siis sellele suurele metsale maja taga mäe otsas jne. Ja kesklinna on 15 minutit. Tavaline eriline.
Ma arvan, et loodus ja sport on nagu magic medicines. Teine äärmus – suured linnad ja muusika – mida ma ka eskapismivormina vahel harrastan, nemad on ka head kohad, kuhu ära kaduda, nagu loodusesse ja masohistlikku sporditegemisse, aga suured linnad ja muusika on ikkagi kunstlik reaalsus.
Jooksmist on tore „loodusturismiga“ ühildada, mis tähendab, et mulle meeldib joosta kaugele, kaua ja iga kord erinevasse kohta. Täna sattusin imelistele metsateedele skääride ääres. Vaheldumisi olid rada ja kaljud, kõrged archipelago vaatega künkad ja vesi-siinsamas-teed, sajad erinevad rajad, mille vahel valida, üks vaade ilusam kui teine. Kvaliteetaeg. Ja minu koju on 10 minutit. Metsalõhn ja väiksed loomad, vesi ja majakesed teisel pool vett ja inimesed pühapäevastel paadi-tuuridel, väiksed jahisadamad, teised tervisesportlased, jalutajad, perekonnad, üllatuslikud sattumised looduspargi erinevatesse keskustesse. Oh, võrratu! Aga kui sa seisad maja ees, siis sa kunagi ei arvaks, et kusagil maja taga on imeline muinasjutumaailm, nagu Astrid Lindgreni raamatutes.
Ma olen õnnelik, et head asjad on tegelikult lähemal, kui mõnikord võiks arvata.
PRNCSS OF MNMLSM*
Kas meil Eestis pole mitut kooli/kursuseid, kus on võimalik õppida veebidisaini või muud sarnast ilus-kodulehekülg-on-kõige-alus eriala; või mis eriala selleks tegelikult vaja on? Esteetilist mõtlemist ehk. Kas pole veebidisainerite unistus teha maitsekaid, stiilseid ja omavahel sobivate kujunduselementidega internetilehekülgi? Kas ilu loeb? Kas ilu ja sisu kooskõla on välistatud?
Okei. Keegi peab ju kujundama ja toimetama ka säästupoodide reklaamlehti, olema nõus veebitoimkonna otsustega a la „iga bait on müüdav“, kirjutama kollast ajakirjandust ja teesklema, et kõik on sõbrad. Aga.
Kas mulle meeldib avada portaale, kus kõik sähvib, blingib, avaneb ilma minult luba küsimata ja hüppab mulle näkku kiiremini, kui ma jõuan need põrguväravad sulgeda? EI! I hate it. Ja kui huvitab – jah, ma ei oska sättida oma internetti nii, et kõik sähviv, hüppav ja kodulaenu reklaamiv mulle näkku ei kargaks. See eest oskan ma seda suurejooneliselt kritiseerida ja edaspidi lihtsalt ignoreerida.
Ma ei tahakski seda nii sättida, ma tahaks, et see ülevoolav reklaam ja bling-bling reklaam-elu lõppeks päriselt. Et inimesed ei arvaks, et elu ongi sama lollakas, nagu tibiajakirjades või meelelahutussektsioonides. Et inimesed ei ostaks Kate Moss for Topshop riideid, sest nad tahavad välja näha nagu Kate Moss. Miks?
Täna pärastlõunal, peale seda kui olin läbi lugenud pühapäevase Dagens Nyheteri, ja saanud teada, et Eesti poliitikud on välispoliitilistes seisukohtades jõhkramad kui Soome ametivennad (ehk vähem diplomaatilised!); alustanud jälle mingi imeliku rootsikeelse romaaniga (sest ma ei tea miks valitakse keelekursustel kohustusliku kirjanduse hulka raamatud, kus on juttu ainult surmast või seksist, enough!) ja jõudnud otsustada, et mulle meeldib vürtsitatud elementidega minimalism, oli kohutav üllatus leida eest absoluutselt jõleda sisu (earlier-to-be-interesting-womens-sites) ja väljanägemisega (ajalehed ja siis see kõige-portaal) eestikeelsed internetiportaalid. Ma usun, et sisu (kui sa selleni lõpuks jõuad) ei olegi nii hull (kui välja arvata see, et ka minus kasvab kõik-välja-toimetaja, millest kadrib ükskord kirjutas), aga kas saab toppida rohkem reklaami ühele leheküljele, kas saab kasutada kõige klisheelikumaid väljendeid ja kas saab rohkem kujutada ette, et elu on ameerika, et elu on pangalaen, et elu on seksjalinn? Eestis saab. Ma ei võrdle, ma lihtsalt ütlen, mis mulle tundub, et on ÜLE.
Ja tunnen, kuidas snoob minus iga päevaga kasvab. See ei ole snoob, kes topib selga kõik suurte logodega riided, käib reedeti linna kuumimas klubis ennast ja teisi passimas või boyfriendi kulul iga kuu soojal maal grillkana-päevitust tuunimas. Ei! See on snoob, kes kohaneb minimalismi, vähem-on-rohkem, kvaliteet mitte kvantiteet suhtumisega.
Pealegi on mul hea meel, et ma võin ja saan seda just praegu öelda. Ma ei teeks seda, kui ma töötaks ka mõnes fäänsis PR-firmas või ühes neist kehvadest väljaannetest. Eesti meediamaastik kubiseb huvitavatest diskursustest, kuid serveerituna selle sama wannabe-maailma kasvandike poolt. And I never said I'm not one of them. Right now I'm just not among them.
NORDIC FLASHLIGHT
Japp, nüüd on kindlasti sügis. Tuul puhub merd vastu kaldaäärseid kive ja linnukesed söövad akna taga oranze pihlakamarju; jalutades näpistab külm sõrmi ja lehed on kollased. Maja tagune mets ja künkad ei ole enam suviselt mustikased ega Lappis Beach suvitajaist tulvil. Paadid õõtsuvad üksildaselt sadamates ja mastide kolin sulandub perfektselt vee, tuule ja kaldahäältega. Üle jõe on varakult näha süttivaid lampe veeäärsetes kollastes ja punastes majades.
Kell viis lülitatakse sisse tänavavalgustus ja roosad riided tunduvad kohatud. Kuigi - siin tundubki kõik roosa väga kohatu. Kogu aeg. India poiss köögist teeb mulle niigi pidevalt komplimente, et "oo sul kõik nii värviline". Ja kollase kleidi kohta arvatakse, et "well, it totally looks different... I mean, you differ from the mass". On aeg suvised riided kokku lappida ja unustada, et on võimalik teeselda, nagu oleks Skandinaavias kunagi olnud surfi-ilm.
Head aega lillelised kleidid, türkiissinised shortsid, värvilised t-särgid, valged rihmikud, lühikesed varrukad, õhukesed jakid, muretult sinna-tänna lippamine ja kergemeelsus. Mul on tunne, et suvise kergemeelsuse kadumisest olen ma juba kirjutanud.
Tere kollastes lehtedes sahistamine, vihmapiisad, sügistormid, päiksepaistelised saapa-sooja-jaki-ilmad, karged tuuleiilid varahommikuses udus, unest ärkav metroo, öine kojukõmpimine külmas.
Kõigest hoolimata, mulle meeldib. Sügis on sama hea nagu kõik teised aastaajad. Saab käia muuseumites, pildistada neid samu kohti teistusuguse valgusega ja loota, et hea seltskond jääb ka külmal ajal teed Jägermeisteriga jooma ja rändom õhtutel spagette keetma. Kuigi jaa - fotokas on mul ajutiselt (?) katki ja Internet kaob teadmata kadunud ajaks Karlaplani.
Subscribe to:
Posts (Atom)