Ühel päikesepaistelisel hilissuvisel veebruarikuu päeval Sydney's jalutades astusin sisse kohalikku trendikaupa pakkuvasse ärisse, mille tunnuslauseks on "Let's bring workplaces back home" - toome töökohad koju (Austraaliasse) tagasi. See on pood, millel on üle Austraalia sadu filiaale, kõva kolemuusikaga esindusi ja tuhandeid ruutmeetreid poepinda, mis püüavad tänavatel uitajaid oma rõivalõksu, et nood oma raha uute hilpude alla mataks.
Tegemist on Marati-tüüpi (ainult et trendikam) trikotaažhilpusid pakkuva poega a la American Apparel (ainult et odavam) või H&M (ainult et vähem tuntud), kus on venivast masstoodetud puuvillast võimalik soetada endale kogu garderoob retuusidest peapaelani.
Sattusin poodi astuma päeval, kui sinna oli kogunenud ka paar tosinat (moe)ajakirjanikku, stilisti ja muidu tähtsa näoga tegelast, kellele kaupluse esindaja uhke näoga uue hooaja mudeleid ja stiile tutvustas. Musta riietunud ülbe olemisega seltskonnale pakuti roosa glasuuriga täiuslikke muffineid ja kaupluse töötajaid oli tol päeval tööl vähemalt kaks korda rohkem kui vast tavaliselt. Ka olid nad veelgi ülevoolavamalt sõbralikud ja abivalmid kui Austraalias muidu, st nad on niigi igas jumala nurgas platsis, kus sa suvatsed poes asuda ning küsivad, kas ja kuidas sind aidata saaks, samuti kuidas su päev on läinud, kas sa otsid midagi kindlat ja võibolla mainivad midagi ka ilma kohta.
Tol päeval toimus seega pressiüritus, kuid kauplus oli samal ajal ka lihtsurelikule avatud ning kõik töötajad ekstra valvel, et oma poest hea mulje jätta. Arvestamata muidugi, et näiteks minu jaoks on säärane agarus totaalne ogarus ja ma lasen esimesel võimalusel varvast, kui mingi suvaline inimene võtab nõuks mind püha ostutuuril segada ja võltsnaeratuse saatel kommentaare jagada.
PS. Londonis Victoria & Alberti muuseumis lugesin äsja, et kõige esimestes kaubamajades olid klienditeenindajad oma ala tõelised professionaalid, kelle eesmärk oli kundele professionaalset abi ja nõu anda - teades aga keda ja kuidas tänapäeval inimesi suvalistesse riidepoodidesse tööle võetakse, siis ma absoluutselt ei arva, et enamikes kauplustes töötavad inimesed on üleüldse pädevad teisele inimesele rõivastumisnõu andma.
Tagasi stseeni juurde. Mina, lihtsurelik, uitasin oma õlgkübara ja tobeda pildiga t-särgiga poes ringi ja kaalusin, kas on mõtet midagi ka selga proovida. Ikkagi viimaseid päevi välismaal ja äkki soetaks endale midagi selle kauge mandri moepoest. Katsusin ühte ja teist, uudistasin hinnalipikuid ja mõtlesin, et miks mitte üks täpiline popp särk või lahmakas topp. Valisin viie minuti jooksul umbes paar eset, mida huvi pärast korraks üll tõmmata - selle aja sees käis minuga vestlemas vähemalt kuus selle poe töötajat, kes kõik küsisid a) kuidas mul läheb?; b) kas ma vajan abi?; c) kui ma abi vajan, siis ma kindlasti võiksin seda küsida; üks ütles, et mul on äge kübar ning teine - kleidi kohta, mis käevangus rippus - "ma absoluutselt jumaldan seda kleiti, see on fantastiline"; ning üks ulatas mulle veel uue kollektsiooni piltidega brožüüri. Issand kui tüütu, mõtlesin mina ja üritasin suunduda kiirel sammul proovikabiini poole olles juba üsna ärritunud, et pean ühe näruse odavpoe külaskäigu jooksul poolte töötajatega vestlema, naeratama ja muljeid jagama.
Ekslesin seal stangede vahel ja otsisin juba paaniliselt privaatset putkat, kus need paar eset rahus ära proovida. Ei leidnud, tuli suunduda ülemisele korrusele. Samal ajal käis esimesel korrusel endiselt peenele, musta riietunud ja ilmselgelt ülbe ja üleoleva näoga seltskonnale üritus roosade muffinitega.
Teisel korrusel, kuhu oli osavalt peidetud proovikabiinide sektsioon, asus ka allahinnatud toodete osakond. See oli terve KORRUS uusi, kandmata ja ära müümata trikotaažtooteid. Mis kindla peale paar kuud tagasi olid sama UUED, KUUMAD ja MOEKAD, nagu too uus kaup esimesel korrusel, mida parasjagu "peenele" seltskonnale samal ajal kõvasti promoti ja kus ättituudiga inimesed neid roosasid muffineid mugisid.
Te ei kujuta ette kui närvi mind see situatsioon ajas - samal ajal kui terve üks korrus on punnis, sassis ja täis topitud "vanaks läinud" allahinnatud riidehunnikuid, tehakse alumisel korrusel nägu nagu oleks just praegu just sellesse poodi saabunud midagi enneolematult uut, lahedat ja hädavajalikku. Mis on küll tõsi, sest uued sügistalvised tumedates toonides esemed on tõesti äsja vabrikust tulnud - aga pool eelmisest kaubast on ju ikka veel müümata! Kui ükski neist kutsutud tegelastest omas ajusid ja külastas ka teist korrust, oleks ta võinud kirjutada samasuguse jutu nagu mina praegu. Aga ma pole kindel, kas nende võrgutavate muffinite ja krõbisevate kingikottide eufoorias neil selleks mahti oli.
Jõudsin lõpuks proovikabiinini, märkasin et seal seisab umbes kümme inimest järjekorras igaühel käevangus mitmeid "uusi" ja "just arrived" kollektsiooni tooteid, mõtlesin sekundi, viskasin kogu oma käevangu kogutud kraami sinnasamasse ja lahkusin ilma igasuguse huvita sellesse poodi enam kunagi naasta või neid väljavalitud eksemplare näha. Täna ma isegi ei mäleta, mida proovida tahtsin, aga mäletan seda halba tunnet, mis tollest poeskäigust jäi. Ja nii ongi - tänane uus ja kuum on homne kalts allahinnatud toodete rägastikus.
