Austraalia moeraport vol.1: Melbourne


Siis kui meie Melbourne'i jõudsime, oli Austraalia moe-aasta juba lõppemas (vastupidiselt ilmselt teile, kes te avastate, et on vaja uut mantlit või saapaid) - see tähendab, et koos 2009. aastaga saadetakse vana-aasta õhtul lõplikult ära ka sügis-talvine hooaeg. Viimased kolm nädalat on poodides suured sildid "sale" ja "end of season", mis tähendab, et siinsed poed hakkavad lahti pakkima kevad-suvist kaupa ja üles riputama uusi suviseid bikiine ja moodsamaid rannakübaraid. Novembri Austraalia Vogue pühendab terve köite uutele suverõivastele. Oktoobri ja novembri kohta kõlab pentsikult või mis.
Põhjapoolkeral on sügis alanud. Lõunapoolkeral aga juba uus kevad. Mitte ainult kaheksa tundi, vaid lausa kuus kuud ajast ees. Kuigi Melbourne'i varakevadine tänavapilt näeb välja üsna sarnane sügisesele Stockholmile, kus me vahetult enne siiatulekut mõned head päevad veetsime.
Aga on vaid nädalate küsimus, kui 60-ndate stiilis mustad jakikesed, puhvis seelikud ja hallimustrilised sukkpüksid vahetuvad pastelsete rüüžidega pluuside ja kõrge vöökohaga lühikeste lilleliste seelikute vastu. Ja vöö tõmmatakse hästi kõrgele. Sellised naiselikud ja voolavad vormid, aga väikese tvistiga. Sekka muidugi ka pidulikke inglise stiilis kübaraid, sulgesid ja kõrgeid kontsi. Kohalikel on lihtsalt niivõrd palju kõrgklassi pärand-üritusi nagu hobuste võiduajamised ja ballid, kus kehtivad ranged rõivakoodid.
Melbourne'i kohta võib vabalt öelda moe-linn, sest kuuldavasti on just see aussie'de kõige moekam linn. Tänavatel kõndivad inimesed on täpselt nagu vaateakendelt maha astunud, silutud, kasitud ja ajakirja-trendikad. Värvigamma kusjuures üllatuslikult tume - valge, hall, must; mustad retuusid, erinevad tumedad sukkpüksid, ballerinad, jakikesed, volangide ja satsidega pluusid ja sellikud. Kõik neutraalselt ühevärvilised ja pigem minimalistlikud, kui värvilised ja toretsevad. Nagu Skandinaaviaski. Peen ja maitsekas võib öelda küll.
Tõenäoliselt on inimeste rafineeritud stiilsus seotud kooliajal kantud vormiga, mis siin kõigile kohustuslik on. Kuna vorm peab alati ja alati olema viks, viisakas, triigitud ja puhas, siis ka terve ülejäänud elu ei unustata ära, et vähemalt avalikus kohas tuleb oma staatusele vastavalt ka välja näha. Võibolla just seetõttu voorivad Melbourne'i preilid ja prouad ja noormehed ja härrad tänavatel ringi nagu kaunid mannekeenid.
*Pilt on pärit Austraalia ühe rahvusvaheliselt edukama brändi sass & pide kodulehelt. Fotokas läks meil juba reisi 3ndal päeval katki, seega "mõnus" mobiili-kvaliteet letsgo, kes on reisi teisi pilte ka vaadanud.

Roadtripp mööda suurt ookeanimaanteed

Marsruut: Melbourne-Torquay-Anglesea-Lorne-Great Ocean Road-Kaksteist apostlit-Port Fairy Aeg: 21. oktoober 2009

First stop Stockholm

"A journey is best measured in friends, rather than miles." - Tim Cahill

Elu pea peal

Niisiis käivad siinkandis inimesed pea alaspidi (ja Priidu peake sellest natuke väsinud juba on). Samuti jookseb vesi kraanist alla tagurpidi - st mitte vastupäeva nagu Eestis, vaid päripäeva. Kraanid on sellised nagu vanal heal Inglismaal - ühel pool kuumavee kraan ja teisel pool külma oma. Vot ja siis on soovitatav nende kahe vahel niimoodi balansseerida, et üks käsi ära ei kõrbeks ja teine külmuks. Duši all käimisega on esiteks niimoodi, et Austraalias on käimas suuremat sorti vee säästmine, mis tähendab, et vee raiskamine ja voolava vee hoidmine on enamvähem keelatud. Meie ööbimiskohas näiteks on vanni juures silt, et "Palun tee kiiresti või pese koos sõbraga", või siis "Dušš max 3 minutit". Ei mingit sulistamist või kodust veeteraapiat! Sellest hoolimata tuleb kuuma kraan aga varem käima keerata, sest haige laps ju külma duši all ei käi ja hakata jälle kõvasti balansseerima, sest kuigi duššide puhul on (thank god!) üks kraan, siis normaalse soojusega vett sealt kätte saada on tõeline kunst.
Kohalikest uudistest veel niipalju, et ühes Austraalia ülikoolis anti ühele ajakirjandustudengite grupile ülesanne üks kodune töö esitada Twitteris, et õpetada neid kasutama sotsiaalvõrgustikke ja saama aru nende toimemehhanismidest ning ühiskondlikust olulisusest. Aga aru ma ei taipa, kuidas aussie'd Internetti kasutavad, kui seda lihtsalt kuskil pole. Internetti tuleb tikutulega taga otsida. Külvasime äsja 130 Dollarit moodsa USB Interneti mulda, mis aga on teemati ja briljantide hinnaga iga kasutatud Kb, Mb ja Gb eest, nii et iga teade, mis meist põhjapoolkerale jõuab läheb meile liiga palju maksma.
No worries.

Kõik, mis hiilgab, pole kuld

Lugu sellest, kuidas arvutisajandil arvutitemüügiga tegeleva ettevõtte arvutiveatõttu jäi minul arvuti ostmata. Niisiis, surfan ühel õhtupoolikul vastu südaööd internetis ja kõrvutan erinevaid pakkumisi lauaarvutitele - vaatan näitajaid, hindasid ja mõtisklen, et milline ta peaks olema. Ja oplaa! - Elioni e-poes on müügil 123.- kroonine lauaarvuti, mille kõikvõimalikud tehnilised näitajad on laes.
Vaatan teisest kohast järgi ja selgub, et selle arvuti hind normaaltingimustes on 12 995.- krooni. Aga mis seal ikka - e-poes on hind kenasti kirjas ning kõrval blingib oranž link "lisa ostukorvi". Lisan toote ostukorvi, täidan lüngad ja suundun internetipanka maksma. Kuskil mälusopis koidab, et oli see nüüd Elion..., aga ma oleks nagu kuulnud mingitest öömüükidest e-poes. Mõeldud tehtud, arvuti ostetud. Pealegi, selline kaval hind nagu 123 viitab ka sellele, et kunagi oli vist Elioni infonumber 1-2-3. E-pood+öömüük+kaval hind= juhuu, fortuuna on mulle lõpuks naeratanud! Pöidlad pihku ja arvutit ootama (maksin ka kojutoomise eest).
Järgmisel päeval selgub, et tegemist oli "süsteemiveaga" ja "inimene seda protsessi ei kontrolli" ning "kahjuks ei ole võimalik tellimust täita". Vahetan e-poega veel mõned kirjad ja nii see kaup katki jääbki. Raha kantakse paari päeva pärast kontole tagasi ja aidaa naiivitar, kes soovis lauaarvutit 123.- krooniga. Njah, aga hind oli selline ja tehingut oli võimalik sooritada. Minu kukkumine polnud küll eriti kõrge, kuid minu ootused olid juba kõrgele aetud. Ootused said petetud.
Kui hea lahendus on öelda, et "tõesti, see ei olnud meie viga" ? - aga see ei olnud minu viga ka. Tekib küsimus, kes on see salapärane Süsteem, kelle viga see oli, ja kuidas me saaksime kõik tema kaela ajada? Ehk võiks too Süsteem minu ootused kuidagi korvata? Kuna Süsteem on ilmselt elutu ja tundetu isend, siis ehk saame Inimese asemel kuidagi Süsteemi karistada? Või kas peaks üldse, ikka juhtub ju? Arvutisajandil - nagu meil on - on ilmselt imelihtne ajada kõik uskumatud tehningud "süsteemivea" kaela ja jätta inimesed pika ninaga?
Allpool paar head näidet sellest, kuidas ettevõtte vea tõttu on kliendid saanud tõeliselt soodsate tehingute osaliseks. Reaalses poe-kaubanduses on nii, et TOODE TULEB MÜÜA SELLE HINNAGA, MIS ON HINNASILDIL. Isegi kui see hind on vale ja kogemata soodsam, kliendil on õigus saada toode endale sildil näidatud hinnaga isegi näiteks tegelik hind on 1000.- ja hinnasildil ilutseb 100.-.

Kuidas ma Poolas reisisin, mitte ei sõitnud läbi

- Mina? Poola? Ise sõidan enda autoga?
- "Misasja sa sinna Poola ära kaotasid?"
- "Mina sinu asemel külll ei läheks!"
- Sa ikka tahad minna jah? Mm, nojah, see on ju vähemalt lähemal kui Horvaatia või Rumeenia. See on ju isegi päris lähedal. Poola letsgo.
7-päevase automatka põhjal võib öelda, et Poola on külastamist väärt küll. Eriti juhul kui sa oskad Poola keelt, sulle meeldiks 90ndate alguse nostalgiahäng või soov õppida ja saada sama eesrindlikuks põlluharijaks, nagu seda on Poola põllumehed Euroopa Liidus.
Trendibaar Sopoti kesklinnas. Mitte eriti populaarne, ilmselgelt.
Sopoti puust muuli all.
Euroopa pikim puidust muul Sopotis (511 m merre).
Surf's up bitches. Gdanski rand.
Poola versioon Gaudi-stiilist.
Poola stiil.
Poola H&M.
Stiilinäide Sopoti muulilt.
Stiilinäide Gdanski tänavalt.
Möödunud hiilgeajad Sopoti laululaval.
Tänavakunts. Põhirõhk all paremal nurgas.
Turist mis turist. Osadele turistidele tuleb üllatusena, et ka nemad ise on need arvukad turistid, kes kesksuvel võõraid linnatänavaid ummistavad.
Läänemeri vaadatuna Poolast. Suur vesi, suur taevas, valge liiv. Meie enda meri ju ka.
Kämpingusuvi. Üksik onu ühe telgi, ühe laua, ühe tooli ja ühe külgkorviga motikaga istus igal õhtul oma telgi ees, vahel koos ühe pudeli Poola õllega, vahel niisama.
Matkabuss. Mart peaks neile õli-mootori paigaldama, siis saaks selliseid busse lausa seeriatootma hakata.
Karavaninostalgia.
Pesupäev kämpingus.
2500 km hiljem võib oletada, et tüdruku kohta on see äärmiselt hästi täitsa ise sõidetud. Ja lõpetuseks - on ju Eestis taevas sinisem ja rohi rohelisem?
Vot.