Yesterday-Today-Tomorrow

Päevad on nii pikad, et ma ei mäleta enam isegi, mis ma üleeile tegin. Täna hommikul väga vara olin sunnitud iseendaga bjuutisaluuni mängima, sest eilse õhtu jäljed, magamata ööd ja kohustus minna tööle nõudsid inimlikku väljanägemist.

Arvasin, et kõik on okei, aga paarist tunnist tööl piisas, et saada aru, et mul on kas hngõuver, vässu või reisiärevus. Või kõik korraga. Hea, et ma autoga tallinnasse sain, kuigi imelik on see, et mul oli niiiiiiiiii lahkumise tunne. Mitte nagu tavaliselt, vaid nagu läheks kuhugi kaugele ja kauaks. Jah, ma lähengi, aga see tunne... see ütles midagi enamat, või oli see sellest, et ma nätsu alla neelasin?

Kahe tunni Eestimaa looduse, ühe bensujaama ja kiirtee jooksul suutis Anari süstida minusse imestamapanevalt suure koguse hirmu ja ärevust. Seda, mis mul enne mõttessegi poleks tulnud. Ma ei muretse, et meil kaovad passid ja iidee kaardid ja raha ja pangakaardid ja riided ja hambaharjad ja võileivad ära. See on ju elu. Elus ei ole asendamatuid asju.

Okei, siiski ma leidsin meile vähemalt esimeseks kolmeks ööks kodu keset linna. Surfasin mitu tundi hispaaniakeelsetel lehekülgedel ja asjatasin. Asju pole olnud aega pakkida.

Ja siis on veel üks asi, mille pärast mul sees keerab... mulle ei meeldi ametlik välja näha. Homme kell 16 ma pean nägema. Appi. Ja siis veel kaks kodutööd üles laadima.

Do You Know Where the Beach meets the Street? I do. Homsest algab suvi ja reis...