The story of sitting home and being frozen

Elas kord ekvaatoril üks kenasti päevitunud preili (võis vabalt ka noormees olla), kellele meeldis väga erinevaid rõivaid kanda. Ta ostis neid kokku kaupmeestelt, kes linna sattusid ja vanadelt daamidelt koerakestega, kes pärastlõunati oma rõdul värvilisi kangaid kudusid. Sellele preilile meeldis niiiiiiiii väga ennast kogu aeg väga paljude riietega ehtida - sallid ja seelikud ja alusseelikud ja kübarad ja kindad jne.

Aga sealses kliimas oli kohutavalt kuum ja raske oli õue minna ja oma kenasid ürpe linnarahvale näidata. See neiu oli ka pisut kõrk ja kuri ja talle üldsegi ei meeldinud soojus ja lillemustrilised kleidikesed. Seepärast kandis ta sageli lambanahkseid ürpe ja rebasekasukaid, kuid tema kodumaal oli nendega raske olla. Sest ülemiselt korruselt alla jõudes olid riided juba higist läbi vettinud ja isegi konditsioneer ega lehvikud ei aidanud. Ilma riieteta keeldus aga see noor daam õue minemast, sest päevituse oli ta pärinud oma emalt ja päikest ta enam ei vajanud ja ta arvas, et päevituse varjamine riietega on new little black dress;).

Päevitada ei taha, soojus ei meeldi, tahaks kanda pakse vammuseid ja inimesi, kes virisevad... See tütarlaps otsustas võtta oma kaheksateisttuhat garderoobikappi ja kolida üles põhja (app noorthh), kus elu tegelikult ei eksisteeri ja ilm on kogu aeg kole. Sellele tüdrukule meeldis siin - ta sai kanda aastaringselt jakke, jopesid, saapaid, salle, kindaid jms. Talle järgnes üks noormees, kes ei suutnud neiu ilu tõttu teda üksi kaugele külma põhjalasse lubada. Nemad jäidki siia elama ja alates sellest hetkest peale kannab see koht nime Eesti, mille kuri tüdruk oma jäise loomusega veelgi külmemaks tegi ning ilmajõuluvanaga kokku leppis, et päike kunagi ei paistaks ja sooja üldse poleks.