Fashionable Weekend People vol.2

BonBonis peab definitli ilus olema. Sest kõik teised on ilusad, või noh, ilu on suhteline mõiste, aga igal juhul väga väga hoolitsetud ja sätitud ja nii. Enamik neist lehvitab oma Moschino ja DKNY ja Guessi käekottidega, kannab AJd (Armani Jeans), Cerrutit, Gianfranco Ferret või Lagerfeldi. Või siis mida iganes, mis kannab mingi eksklusiivse brändi kirja. Mis tegelikult ei ole üldse nii oluline, kuid oluline on see, et teatud märk või kiri paneb neid kohe omasse kasti. Mõned neist on stereotüübid. Õnneks mitte kõik. Mõnel neist on ainult kest. Mingisugune sõnumit kandev 25 000 kroonine koorik ümber, mille kohta ta väidab, et need on kallid riided. Imelik. Osa neist inimestest on selline... ee... lahtimõtestamata kontingent. Ma arvan, et ma ei hakka seda siin lahti mõtestama. Ikkagi poolavalik ruum ju.

Samal ajal kõnnivad tänaval inimesed, kellel on teksade tagumiku peal kiri Jeans. Wtf? Lihtsalt Jeans. Ja siis mõnel inimesel on pluusi peal Original. Hämming! Või jope krae peal sõna Fashion. Aa, mismõttes??? Miks? Miks? Miks on nii, et mõni kiri on eriti seff ja siis näed mingit täiest nonsenss kirjaga pluusi ja ahastus tuleb peale, sest kamoon, mida sa õieti selle pluusiga öelda tahad, millel on kiri Original, või oK (as cK as Calvin Klein)? Ma ei tea, see ei kõla siin nii hästi üldse praegu. Ma võiksin sellest päris elus pikalt rääkida, oleks äkki efektsem. Ja võibolla sa saaks siis naerda, kuidas mind siuksed asjad ajavad silmi pööritama kui mõni inimene käib suve lõpul suusajopega, mille ta on endale pükstessse toppinud, pluss püksid on kukekad. iiiuuu-iiiiuuuu-iiiuuu. Kutsuge (moe)politsei! Aga võib-olla on piraatkaubandus seotud kultuuriummistusega(culture jamming), mis meeldivalt irooniliselt jäljendab kõiki neid üli-üli-superbrände. Ei tegelikult see oleks liiga hull. "Fake-bränd-industry" on igal juhul nõme! Ja "original-bränd-industry" on lihtsalt hea äriidee ja ei midagi enamat.

Aa, ja siis veel tarbimishulluse tipptunnid Hullud Päevad ja Osturalli ja Mammutipäevad ja mai tea mis päevad veel. Need näevad välja nagu grillfestivalid või rahvalikud simmanid või õllesummerid. Õudne! Ja tegelikult on need vist ka täpselt nende ürituste sihtgrupile ka mõeldud. Kes ütleb neile, tule mõistusele!

Ma lähen vahel ikka täitsa keema.Tallinn mõjub Tartu kõrval peaaegu metropolina. Kuigi Tartu on tänu Uuele Kaubamajale aka Tallinna Ülikoolile aka Valgest Lateksist Vannitoale ka nüüd juba wannabe Tallinn wannabe Metropol. Pealegi, minu arvates oleks nad võinud teha selle tuhmist kullast.

Mul oli nädalavahetuste suhtes ka õigus, mõned on Sellised ja mõned ei ole. Ja mõlemad võivad olla superluks! Everlasting pidu mööda kõige stiilsemaid klubisid ja baare ja 7h-shopping ja kohvik ja ofkoors, esmaklassiline ropp huumor, drinks, dancing, häng, trendikad inimesed, draamad, rõõm ja kurbus ja almost liiga palju inimsuhteid, mida händelida. Väga palju emotsioone. Mida suurem linn ja rohkem inimesi ja rohkem kõike kõike kõike, seda vähem iseennast. Igas mõttes. No more of Yourself, but Everyone else.

Tsiteerides iseennast: "Olles jälle mina ise, lähen ma nüüd magama, sest jalad valutavad tänu seitsmetunnisele väga pealiskaudsele shopingule, mis ei hõlmanud pooltki neist poodidest, kuhu ma oleks tahtnud jõuda, pooligi neist asjadest mida ma kavatsesin ja ei kavatsenud osta, omandades liiga suure summa enda ja ema raha eest "Oh-aga-mul-on-ju-tegelt-seda-ka-vaja" asju ning ka selle pärast, et ma ei saanud osta uusi saapaid, sest ühe ja sama paari saapad osutusid olema erinevat värvi. Headööd." Tervitage moejumalat ja moekuningat ning valige homme kandidaat nr.rahakriis.

Fashionable Weekend People?

Reeded on tõenäoliselt paljude inimeste lemmikpäevad. Sest see on viimane tööpäev, koolipäev, päev, millal peab ilmutama asjalikkust, töisust, tarkust ning ametlikkust. Reede pärastlõunal algab nädalavahetus. Kostüüm vahetatakse weekend casuali vastu. Tõsisus muretuse ja loomulikkuse vastu. Reede õhtul on pidu. Sünnipäev, soolaleib, klubi... miljon erinevat võimalust. Reede õhtul üksi kodus istuda peetakse imelikuks. Reede õhtul hilja ei olda MSNis, ei vaadata AKd. Reedel peab olema seltskondlik, sõbralik ja kõigeks valmis. Soovitavalt sõpradega ja kusagil mujal. Reedeõhtuti on super- ja hüpermarketid inimesi täis, kes ostavad süüa, juua ja nädalavahetuse kraami. Tänavad ja kohvikud ja alkoholi nurgapoed on inimesi täis. Maanteedel liigutakse linnast väljuval suunal. Kuhu inimesed kaovad? Kuhu need teed viivad? Vanasti oli vist nii, et nädalalõpuks voolas linn tühjaks. Laupäeviti ja pühapäeviti oli vana- ja kesklinnas vaid üksikuid uitajaid, kes teadmata põhjusel linna jäid. Nüüd on ka nädalavahetustel linnas melu. Aga nädalavahetuse õhk on teistsugune. See on nagu omaette õhkkond. Reede õhtud ei küsi aastaaega. Reede on reede ja punkt. Reedel tee mis tahad, võimalikult lärmakalt, vaikselt, sotsiaalselt, a-sotsiaalselt, ole konditsioonis või konditsioonist väljas! Ilusad sügised on nii ilusad – aguliromantika ja nostalgia ja mälestused suvest ja viimased päikesekiired, mis õhtul puude taha kaovad. Sombused udused hommikud, kui ei saa veel päriselt aru, kas on soe või külm. Ilusa ilma järel ärkad hommikul üles kartuses, et äkki on külmaks läinud ja sügismasendus ei ole enam kaugel. Aga praegu ei ole nii. Praegu on kastanid ja vahtralehed ja tammetõrud. Ja salaaiad. Päike paistab ja õues on veel seeliku ja jaki ja ilusate kingade ilm. Sehvid issid käivad oma väikeste armsate lastega laupäeval kiikumas ja vanaemad teevad hommikuti pannkooke. Emad loevad naisteajakirju ja vanaisad suitsetavad lehtlas konjakimaitselist sigarit. Tiinekad püüavad võimalikult vähe kasulikud olla. Sport ja igasugused meelelahutused sõpradega on väidetavalt popp ja noortepärane. Ehk siis ülejäänutele, kes nendest kastidest välja jäid, on oluline aeg iseendale. Teha midagi selle pärast, et lihtsalt oleks tore ja hea. Võibolla ärkad hommikul kell 12 või siis kui ise tahad, loed voodis uut Cosmopolitani ja ei raatsi seda hommikut lõpetada. Siis paned selga roosa jope ja salli ja jooksukingad ja lähed jooksma. Hommikujooks on most definitely maailma parimate päeva alustajate hulgas. Ja siis kui väikesed poisid tänaval arvavad, et “näe, tema teeb ka hommikujooksu”, rõõmustad, et nende jaoks on ka veel hommik. Sest vanaisa jaoks on siis juba lõuna ju, ja tema arvab, et pool päeva on maha magatud ja üldsegi peaks nüüd hakkama õunu korjama ja moosi keetma ja lehti riisuma ja neid vanakooli sügise asju tegema. Mis on tegelikult eriti armsad ja toredad, aga mitte siis, kui neid peab tegema. Joostes tunned sügise lõhna. Mõnest majast möödudes tunned hommikukohvi ja pannkookide lõhna. Mõnel imelikul inimesel on oma kolmekordse euroremondiga maja ees ajapäkapikud... miks ometi? Aga olgu pealegi, pärast jood kodus kohvi või kaks ja loed lehte ja naudid lahtisest aknast kostvate linnahäälte taustal seda peaaegu täiuslikku laupäeva. Järgmisena paned selga miniseeliku, täpilised poolikud sukkpüksid, roosad põlvikud, beeŽid eelmise-aasta ugg’id, rohelise pluusi, roosa pusa, haarad puidust sangadega koti ja lähed turule. Maja ees pühib aednik lehti, on sellise vagura ilmega, aga väga sõbraliku moega vanaonu. See, kellega sa turule lähed kingib sulle lille. Turul on nii äge ja sõbralik. Kuigi vanasti olid turud ehedamad. Inimestel on aega ja neil on hea tuju. See, et sa midagi küsid, meeldib neile. Tavalises poes ei ole müüjaid peale kassa olemaski ning sealt tuleb ju kähku lahkuda, sest järjekorras ootavad närvilised järgmised kliendid, kellest mõni suvatseb kõva häälega mainida “kaubamaja aega küll” ja teeb vihase näo pähe. Turult saab lahedat kraami: vanakooli iirise komme, neid kandilisi, ja värsket lillkapsast ja kõike, millest ehitada suurepärane laupäevane õhtusöök. Ja siis jalutad võimalikult kohtades, kuhu nädala sees ei satu. Püüad kalduda kõrvale trajektoorist, mis esmaspäevast reedeni on nii sisse kulunud, et kui sa teaksid, mitu korda sa ühte ja sama teed käinud oled ja seostaksid selle vanasõnaga ära kõnni mööda käidud teid, vaid raja uusi, siis sa ilmselt punastaks, sest me ei kujuta ette ka millises rutiinis me iga päev elame. Laupäeval kuulad sa oma lemmikplaati või linnulaulu või sõbra muret või rõõmu. Käid jala või sõidad rattaga või rongiga sügisesse. Ma käisin Salaaias. Puud ja põõsad ja väiksed tiigikesed ja sügiselilled, pingid nagu Notting Hillis, väiksed teed ja trepid ja sillad. Valged pihlakad kõrvuti punastega. Lumemarjad ja ämblikuvõrgud, mida ainult läbi puude paistva päikesevalguse käes näeb. Külastad apteeki ja ostad endale vitamiine. Ja kujutad endale ette, et ostad kõikvõimalikud kreemid ja pulbrid ja muu kraami järgmine kord apteegist. Sest see tundub kuidagi vähem kommerts ja vähem brändistatud kui tavalises poes. Kuigi tänapäeval on igast plastmass-euro-keemia-firma-värk jõudnud apteeki ka. Apteeki raha jätta on kuidagi kergem kui Stockmanni kosmeetikaosakonda. Võibolla mulle ainult tundub. Ka iseenda ees tuleb vahel vabandusi leida. Õues on nii ilus ja värviline ja mõnus, et see ei mahu sõnadesse. Foto peale natuke mahub. Jalutad linnaosas, milles on nii palju aguliromantikat ja tolmunud maju, jood take-away teed (kui halvasti see siin kõlab!) ja mõtled, et miks ma siin alati ei käi. Siis tuleb pärastlõuna ja õhtu ja ikka veel need augustikuule omased tähised ööd. Maal võtan ma alati siis rohelise madratsi ja laman selili õues. Binokliga. Nädalavahetuse inimesed on paremad inimesed. Nädalavahetuse inimesed ei mõtle selle peale, kust saaks uue Diorshow ripsmetuŠi (490.-), Vagabondi ratsasaapad (1995.-), iBooki (16 900.-) või 2005.aasta Chrysler Crossfire Voyager’i (al 490 000.-). Kõige paradoksaalsem on see, et inimestel on ka selliseid nädalavahetusi.

/Marju Kuut "Raagus sõnad"/

Choose Fashion!

Indian Summer. M-L arvab, et saabastega ei sobi veel käia "kamoon, õues on ju 14 kraadi". Aga vähemalt siis kui ma olen Tallinnas, ma pean oma lillade tikk-kontsaga saabastega käima, isegi soojemat sorti ilmaga sest 1)need on ilusad 2)need on mugavad 3)need sobivad 4)need teevad ilusaks 5)Tartus ma neid kanda ei saa, Tartus on halvad teed ja kiire ja mingi teistsugune olemine, kuhu sellised saapad istuvad aint siis kui ei ole kiire ja ei ole vaja üle mülgaste ja mätaste käia ja siis kui ei ole teeremonti ja muid töid ja ootamatuid olukordi. Vali rohkem ilusaid inimesi Koostööettepanek luua meie firma kaudu fond rõivastumisraskustega inimeste abistamiseks. Fondi eesmärk on toetada ükskõik keda, kes kaldub hommikuti panema selga HALLI VILLASE seeliku ja näeb seega välja nagu "tere, mul on hall villane kampsun jalas". Lisaks sellele unustab ta, et ükskõik kui tark ta on, sellest ka ainult ei piisa. Ja loomulikult vastupidi (ükskõik kui hea sa välja näed, ainult sellest ka ei piisa, aga see on vähemalt kena). Jätkan. Fondi põhikapitali moodustab miljoni krooni suurune sissemakse, millelt tehakse väljamakseid investeeritud aktsiatulu arvelt. Kapital on paigutatud Maailma suuremate ilu- ja moehiiglaste väärtpaberifondidesse ja aktsiatesse. Selle sektori kiirete muutuste ja arenguga seoses on kvartalituru päris kõrge - ligi 15 %, mis tähendab, et iga 3 kuu järel saab toetada ühte (või rohkemaid - olenevalt tujust) rõivastumisraskustes vaevlevat olendit 150 000 eesti rahaga. Toetussumma suurus sõltub taotluses esindatud põhjendustest kulutustele. Stipendiumeid määratakse subjektiivselt ja oma äranägemise järgi ning pretensioone ei rahuldata. Hallidest inimestest ei ole põhjust halvasti rääkida, sest enamasti keegi ei tea, mis nad teevad ja kes nad on, õigemini, ei ole neist põhjust üldse rääkida. Ja kuna mul on praegu mõttekriis, siis ma juhin tähelepanu sellele äärmiselt hallile massile.Halle inimesi ei ole lihtsalt atraktiivne vaadata, võibolla siis nad peaksid töötama raadios, et räägivad tarka juttu ja kõik kuulavad. Pealegi ei ole mul mitte midagi isiklikku halli värvi vastu, sest olles üleni hall võib ka särada. Aga riietudes üleni beeži või sinisesse või isegi roosasse, on võimalik olla ometi täiesti HALL. Ega see jah kedagi ei häiri (va neid, keda häirib), aga miks olla suvaline kui võib olla ilus? Uus teema. Kevad-suvi 2006. Paul Smith. Raske on olla kunstnik. Ja (ükskõikmis)juht. Selleks, et suuta osta endale ilusaid asju, on vaja vahel tööl käia. Ja mõnikord ei suuda üldse tööd teha. Vaatad oma pabereid (tavalised) ja siis ekraani (suur ja kole) ja siis kalendrit (selle aasta oma) ja märkmikku (eelmise aasta oma) ja kuskilt ei löö välku sisse, mis paneks tegutsema. Kunstnikel on ka mõnikord loomekriis. Ja siis soovitab su eriti kena ja armas Babyface, et surfa seal, kus on ilus ja mis viib töö mõtted minema hetkeks. Oo, töömõtted ekslevad juba ammu kes-teab-kus aga ma lubasin proovida... Esimene mõte oli www.vogue.co.uk. Spring/Summer 2006 Paul Smith. Mitte midagi erilist, aga natuke parem kui enne. Ja tegelikult, vähemalt miski, mis mulle meeldib. Fashion.Tingimusteta. Armastus? Eluvõõrus? Mul ükskõik.