Fashionable Weekend People?

Reeded on tõenäoliselt paljude inimeste lemmikpäevad. Sest see on viimane tööpäev, koolipäev, päev, millal peab ilmutama asjalikkust, töisust, tarkust ning ametlikkust. Reede pärastlõunal algab nädalavahetus. Kostüüm vahetatakse weekend casuali vastu. Tõsisus muretuse ja loomulikkuse vastu. Reede õhtul on pidu. Sünnipäev, soolaleib, klubi... miljon erinevat võimalust. Reede õhtul üksi kodus istuda peetakse imelikuks. Reede õhtul hilja ei olda MSNis, ei vaadata AKd. Reedel peab olema seltskondlik, sõbralik ja kõigeks valmis. Soovitavalt sõpradega ja kusagil mujal. Reedeõhtuti on super- ja hüpermarketid inimesi täis, kes ostavad süüa, juua ja nädalavahetuse kraami. Tänavad ja kohvikud ja alkoholi nurgapoed on inimesi täis. Maanteedel liigutakse linnast väljuval suunal. Kuhu inimesed kaovad? Kuhu need teed viivad? Vanasti oli vist nii, et nädalalõpuks voolas linn tühjaks. Laupäeviti ja pühapäeviti oli vana- ja kesklinnas vaid üksikuid uitajaid, kes teadmata põhjusel linna jäid. Nüüd on ka nädalavahetustel linnas melu. Aga nädalavahetuse õhk on teistsugune. See on nagu omaette õhkkond. Reede õhtud ei küsi aastaaega. Reede on reede ja punkt. Reedel tee mis tahad, võimalikult lärmakalt, vaikselt, sotsiaalselt, a-sotsiaalselt, ole konditsioonis või konditsioonist väljas! Ilusad sügised on nii ilusad – aguliromantika ja nostalgia ja mälestused suvest ja viimased päikesekiired, mis õhtul puude taha kaovad. Sombused udused hommikud, kui ei saa veel päriselt aru, kas on soe või külm. Ilusa ilma järel ärkad hommikul üles kartuses, et äkki on külmaks läinud ja sügismasendus ei ole enam kaugel. Aga praegu ei ole nii. Praegu on kastanid ja vahtralehed ja tammetõrud. Ja salaaiad. Päike paistab ja õues on veel seeliku ja jaki ja ilusate kingade ilm. Sehvid issid käivad oma väikeste armsate lastega laupäeval kiikumas ja vanaemad teevad hommikuti pannkooke. Emad loevad naisteajakirju ja vanaisad suitsetavad lehtlas konjakimaitselist sigarit. Tiinekad püüavad võimalikult vähe kasulikud olla. Sport ja igasugused meelelahutused sõpradega on väidetavalt popp ja noortepärane. Ehk siis ülejäänutele, kes nendest kastidest välja jäid, on oluline aeg iseendale. Teha midagi selle pärast, et lihtsalt oleks tore ja hea. Võibolla ärkad hommikul kell 12 või siis kui ise tahad, loed voodis uut Cosmopolitani ja ei raatsi seda hommikut lõpetada. Siis paned selga roosa jope ja salli ja jooksukingad ja lähed jooksma. Hommikujooks on most definitely maailma parimate päeva alustajate hulgas. Ja siis kui väikesed poisid tänaval arvavad, et “näe, tema teeb ka hommikujooksu”, rõõmustad, et nende jaoks on ka veel hommik. Sest vanaisa jaoks on siis juba lõuna ju, ja tema arvab, et pool päeva on maha magatud ja üldsegi peaks nüüd hakkama õunu korjama ja moosi keetma ja lehti riisuma ja neid vanakooli sügise asju tegema. Mis on tegelikult eriti armsad ja toredad, aga mitte siis, kui neid peab tegema. Joostes tunned sügise lõhna. Mõnest majast möödudes tunned hommikukohvi ja pannkookide lõhna. Mõnel imelikul inimesel on oma kolmekordse euroremondiga maja ees ajapäkapikud... miks ometi? Aga olgu pealegi, pärast jood kodus kohvi või kaks ja loed lehte ja naudid lahtisest aknast kostvate linnahäälte taustal seda peaaegu täiuslikku laupäeva. Järgmisena paned selga miniseeliku, täpilised poolikud sukkpüksid, roosad põlvikud, beeŽid eelmise-aasta ugg’id, rohelise pluusi, roosa pusa, haarad puidust sangadega koti ja lähed turule. Maja ees pühib aednik lehti, on sellise vagura ilmega, aga väga sõbraliku moega vanaonu. See, kellega sa turule lähed kingib sulle lille. Turul on nii äge ja sõbralik. Kuigi vanasti olid turud ehedamad. Inimestel on aega ja neil on hea tuju. See, et sa midagi küsid, meeldib neile. Tavalises poes ei ole müüjaid peale kassa olemaski ning sealt tuleb ju kähku lahkuda, sest järjekorras ootavad närvilised järgmised kliendid, kellest mõni suvatseb kõva häälega mainida “kaubamaja aega küll” ja teeb vihase näo pähe. Turult saab lahedat kraami: vanakooli iirise komme, neid kandilisi, ja värsket lillkapsast ja kõike, millest ehitada suurepärane laupäevane õhtusöök. Ja siis jalutad võimalikult kohtades, kuhu nädala sees ei satu. Püüad kalduda kõrvale trajektoorist, mis esmaspäevast reedeni on nii sisse kulunud, et kui sa teaksid, mitu korda sa ühte ja sama teed käinud oled ja seostaksid selle vanasõnaga ära kõnni mööda käidud teid, vaid raja uusi, siis sa ilmselt punastaks, sest me ei kujuta ette ka millises rutiinis me iga päev elame. Laupäeval kuulad sa oma lemmikplaati või linnulaulu või sõbra muret või rõõmu. Käid jala või sõidad rattaga või rongiga sügisesse. Ma käisin Salaaias. Puud ja põõsad ja väiksed tiigikesed ja sügiselilled, pingid nagu Notting Hillis, väiksed teed ja trepid ja sillad. Valged pihlakad kõrvuti punastega. Lumemarjad ja ämblikuvõrgud, mida ainult läbi puude paistva päikesevalguse käes näeb. Külastad apteeki ja ostad endale vitamiine. Ja kujutad endale ette, et ostad kõikvõimalikud kreemid ja pulbrid ja muu kraami järgmine kord apteegist. Sest see tundub kuidagi vähem kommerts ja vähem brändistatud kui tavalises poes. Kuigi tänapäeval on igast plastmass-euro-keemia-firma-värk jõudnud apteeki ka. Apteeki raha jätta on kuidagi kergem kui Stockmanni kosmeetikaosakonda. Võibolla mulle ainult tundub. Ka iseenda ees tuleb vahel vabandusi leida. Õues on nii ilus ja värviline ja mõnus, et see ei mahu sõnadesse. Foto peale natuke mahub. Jalutad linnaosas, milles on nii palju aguliromantikat ja tolmunud maju, jood take-away teed (kui halvasti see siin kõlab!) ja mõtled, et miks ma siin alati ei käi. Siis tuleb pärastlõuna ja õhtu ja ikka veel need augustikuule omased tähised ööd. Maal võtan ma alati siis rohelise madratsi ja laman selili õues. Binokliga. Nädalavahetuse inimesed on paremad inimesed. Nädalavahetuse inimesed ei mõtle selle peale, kust saaks uue Diorshow ripsmetuŠi (490.-), Vagabondi ratsasaapad (1995.-), iBooki (16 900.-) või 2005.aasta Chrysler Crossfire Voyager’i (al 490 000.-). Kõige paradoksaalsem on see, et inimestel on ka selliseid nädalavahetusi.

/Marju Kuut "Raagus sõnad"/