Winterfash

Kui ma saaksin, siis ma kõnniksin ainult mööda pehmeid valgeid pilvi helesinise taeva taustal. Ei, ma sõidaks mööda neid oma valge lumelauaga, ma sõidaks mööda puuderlund sealt, kust keegi teine pole veel läinud. Ma ei teaks, et maailmas on koledaid riideid, troppe inimesi, julme sõnu ja mõtlematuid tegusid. Ma näeks ainult helesinist ja valget. Ja päikest seniidis. Vaikust, lõpmatust ja Coldplayd, kes laulab mulle kõrva. Mul pole vaja Chaneli lauda ega Prada saapaid. Need ei sõidaks minu eest. Ja mägede lõpmatuses ei huvita üksikut freeriderit su laua märk, nimi ega logo. Ma arvan, et seal oled ainult sina ja su laud ja maailma äär. Mulle piisaks selles uhkes üksinduses lihtsalt ilust, spordist ja loodusest. Kaks mu väga head sõpra on viimasel ajal üksteisest sõltumatult öelnud järgmised kuldsed (?) laused: 1. "Sa ei kujuta ette KUI hästi ma iseendaga läbi saan!" 2. "Mul pole mitte kellegagi nii huvitav kui iseendaga" Üks neist vihkab talve-sporti (mina armastan) ja teine neist shoppamist (mina armastan). Aga nad mõlemad meeldivad mulle ikkagi väga.