*Valencia 2005
Erinevalt tavapärasest
Kui ma ei peaks tööl käima, jääksin ma ilma kolmest suurepärasest asjast:
- fantastilised päikesepaistelised hommikud, et jalutada mööda jõeäärt tööle
- lõunapausid, et istuda kohvikus ja jälgida inimesi
- suurepäraste ideede välgatused, mis vahel sähvatavad ja mida saab otsekohe ellu viia
Näiteks täna hommikul ärkasin ma tavapäraselt 7.42, peale ühte ja poolt korda äratuse edasilükkamist, tegin endale ühe sooja latte ja erinevalt tavalisest, kuumutasin ka piima (kui ma seda poleks teinud, oleks see olnud minu versioon soojast frappest). Erinevalt tavalisest otsustasin ma juustuvõileibade asemel pühenduda iseenda riietamisele. Jätsin hommikusöögi vahele, et hiljem keskenduda ideaalsele lõunale. Niisiis... Must ja Fuksiaroosa. Erinevalt tavalisest võtsin ma käekoti asemel vöökoti - see annab nii palju vabadust. Et te teaks. Valisin musta värvi riided (kleidi, sviitri, pikad leggings'id, jaki ja päikeseprillid) ja eranditult kõik fuksiaroosad akessuaarid (põlvikud, kaelakee, peapaela, vöökoti). Ühe töökaaslase kokkuvõtlik kommentaar: "Märkamatuks sa täna küll ei jää!"
Teel tööle arutlesin ma endamisi inimeste üle, kes absoluutselt ei pööra tähelepanu oma välimusele. Veel vähem huvitab neid shefilt ja shikilt riietumine. Aga mis nemad siis teevad? Või miks käia riides täpselt nagu kõik teised? Teate, kes need inimesed on, jah? - need on moodsad inimesed. Ma loodan, et see oli Vassilissa, kes ütles, et mood on neile, kel pole stiili. Rõivastumiskunst on aga hoopis midagi muud. Ei ole raske kanda trendikaid rõivaid, kuid on kunst riietuda nii, et see oleks stiilne ja originaalne. Jah, tohib ja on isegi väga oK korjata iga hoooaja trendide hulgast üles just Sinule parimad palad, kuid ei ole väga originaalne kanda absoluutselt kõike, mis on parasjagu Cosmopolitani, Stiili või isegi Elle'i moelehekülgedel. These are just tips... You create yourself (oi ma olen slogani inimene).
Ideaalsete lõunapauside ja suurepäraste ideede peatükk coming up... Seniks - Mine riieta ennast!
Saabaste surm
Alguses olid mustast samsist pikad suurte kuldsete pannalde ja mustade nööridega allakeeratava ülaosaga saapad. Madala tallaga, number 39. Soojad ja eriti mugavad. Kõige ideaalsemad pikkade säärtega saapad, mida ma kunagi näinud olen. Jalas eriti lahedad, kui ilusti kanda.
Oli umbes 1990.a ja ma käisin vanematega külas. Esikus jalanõude juures kulli mängides ütles minu suur 8-aastane sõbranna (mina olin siis 5): “Oh, millised saapad, ei tea, kelle omad need on?”. Mina vastasin suure uhkusega: “Minu emme omad!”.
2005.a augustis, 15 aastat hiljem, leidsin ma need samad saapad vanemate voodi alt nukralt kilekotis konutamas. Aga välimuselt täpselt sama uued ja ilusad. Välja arvatud muidugi need liiga kitšid kuldsed pandlad ja jäigad mustad saapanöörid sääre ülemises osas, taga, lihtsalt kaunistuseks. Nöörid ja pandlad ma eemaldasin julmalt. Tegin saabastele väikese iluoperatsiooni ja asendasin mustad nöörid roosa lindiga. Nad polnud nende aastatega isegi tolmuseks läinud. Harjasin ainult natuke ja ready they were! Pealegi, enamik inimesi arvas, et need on Vagabondi või Bronxi selle sügis/talve kollektsiooni vähemalt 2000.-kroonised mudelid.
Võttis täpselt viis kuud, et need pikad täiuslike säärtega saapad sureksid. Talv, lörts, vihm, sool, liiv... you know, tere tulemast Eestisse. Ilusate jalanõude tapalavale. Ma viin nad nüüd prügikasti. Käisin just korraks esikus neid veel katsumas, et kas ikka maksab ära visata. Esikuhämaruses ei saa väga arugi, et nendega ei sobi enam viisakates kohtades käia. Päevavalguses on nad nii nukrad ja väsinud. Jah, miski ei aita enam. Nad lebavad seal nii õnnetult praegu. Ma panen nad kilekotti ja viin siis õue. Aga igaks juhuks, et nad väga ei kurvastaks, ma panen saapa sisse sildi järgmisele omanikule “kanna neid armastusega”. Need meeldisid mulle väga palju ja enamasti kandsin ma neid suure uhkusega!
Subscribe to:
Posts (Atom)