Saabaste surm

Alguses olid mustast samsist pikad suurte kuldsete pannalde ja mustade nööridega allakeeratava ülaosaga saapad. Madala tallaga, number 39. Soojad ja eriti mugavad. Kõige ideaalsemad pikkade säärtega saapad, mida ma kunagi näinud olen. Jalas eriti lahedad, kui ilusti kanda. Oli umbes 1990.a ja ma käisin vanematega külas. Esikus jalanõude juures kulli mängides ütles minu suur 8-aastane sõbranna (mina olin siis 5): “Oh, millised saapad, ei tea, kelle omad need on?”. Mina vastasin suure uhkusega: “Minu emme omad!”. 2005.a augustis, 15 aastat hiljem, leidsin ma need samad saapad vanemate voodi alt nukralt kilekotis konutamas. Aga välimuselt täpselt sama uued ja ilusad. Välja arvatud muidugi need liiga kitšid kuldsed pandlad ja jäigad mustad saapanöörid sääre ülemises osas, taga, lihtsalt kaunistuseks. Nöörid ja pandlad ma eemaldasin julmalt. Tegin saabastele väikese iluoperatsiooni ja asendasin mustad nöörid roosa lindiga. Nad polnud nende aastatega isegi tolmuseks läinud. Harjasin ainult natuke ja ready they were! Pealegi, enamik inimesi arvas, et need on Vagabondi või Bronxi selle sügis/talve kollektsiooni vähemalt 2000.-kroonised mudelid. Võttis täpselt viis kuud, et need pikad täiuslike säärtega saapad sureksid. Talv, lörts, vihm, sool, liiv... you know, tere tulemast Eestisse. Ilusate jalanõude tapalavale. Ma viin nad nüüd prügikasti. Käisin just korraks esikus neid veel katsumas, et kas ikka maksab ära visata. Esikuhämaruses ei saa väga arugi, et nendega ei sobi enam viisakates kohtades käia. Päevavalguses on nad nii nukrad ja väsinud. Jah, miski ei aita enam. Nad lebavad seal nii õnnetult praegu. Ma panen nad kilekotti ja viin siis õue. Aga igaks juhuks, et nad väga ei kurvastaks, ma panen saapa sisse sildi järgmisele omanikule “kanna neid armastusega”. Need meeldisid mulle väga palju ja enamasti kandsin ma neid suure uhkusega!