Peace. The Green one.

Vähe sellest, et inimesed (mina) on nii hullud Asjade Inimesed (mina) – ostavad poest kraami kokku ja nii... aga inimesed tassivad endale koju ka pool loodust ja mõtlevad esialgu, et on jube ägedad (jälle mina). Viskasin just ära suure kausitäie kive. Ma olen oma suure kortermaja koju tassinud loodusest kive (miks ometi), et need siis ühel heal päeval ära visata. Mäletaks ma siis vähemalt, kust iga kivi pärineb, aga kaugel sellest. Igast väga erilisest ja unustamatult ilusast kohast olen ma koju toonud ühe või kaks kivi, millest tänaseks on saanud kivihunnik (nüüd ma mõistan väga hästi, miks eksootilistest kohtadest ja soojade maade paljudes randades on kivide ja muu kraami korjamine keelatud - turistid on ju täielikud idikad. Viivad endale looduse ilu koju ja loodusele ei jää midagi). Ja saabunud ühtlasi ka päev, kui kivihunnik kivist majade magalarajooni aknalaual ei tundu enam kuigi äge. Ega ilus. Ega eriline. Ühtlane hall mass ja raskus aknalaual. Kivid ei ole üldse tänase päeva põhiteema. Vaid see, et minu toast sai ladu. Alates tänasest hakkan ma asju ära kaotama. Risaikling tundub jube keeruline, et peab viitsima ja mõtlema. Prügilat toita on sada korda lihtsam. Või mugavam. Või kiirem. Nagu ikka Tallinnas asjad käivad. Mugavus, laiskus ja raha on need, mis lasevad asjadel kuhjuda. Ja mitte palju raha, vaid mõttetu hulk keskmistes summades raha, mille eest ei saa suuri asju, aga palju väikeseid. Let’s hate it. Ahjaa, viimasel hetkel sain endal sabast kinni ja tulin hiilgava idee peale ülalmainitud kivihunnik mitte ära visata, vaid õue tagasi visata. Kahjuks mitte nende kivide päriskoju, aga vähemalt õue. Puistada metsa alla või teiste kivide juurde või randa või... miks ma peaks need prügimäele saatma. Rumalusel ei ole piire. * Ostuvaba kuu letsgo.

Super Super Supernoova 2006

...oli nagu alati - Super. Kui sinu elu on korvpall, on kindel, et peale otsustavat mängu on järgmise päeva kõikide lehtede ja portaalide esilugu korvpallist. Aga kui sinu elu on moekunst, siis kus on kõik suured pealkirjad, fotod ja ürituse täpne kirjeldus järgmisel päeval? Kus need kohad on? Ja kus on need kirjutised kõik? Ometi on Eesti täis tsikke ja noori poisse, kelle elu eesmärk on väljanägemine ja mood ja kunst. Shoppamine on ajaviide ja meelelahutus, see on elu must be osa. Miks ma ei näe juba täna löövaid pealkirju ja glamuurseid fotosüüdistusi ühelt vähestest Eestis toimutalt red-carpet-eventilt? Kui ma poleks peale kahte Cuba Libret ja maasikamargariitat olnud piisavalt konditsioonist väljas, oleksin ma tahtnud sellest juba eile kirjutada...

Estonia kontserdisaalis oli nii palju ilu ja glamuuri ja korralikku moemaailma sära, nagu ühel moeshowl olema peab. Kõik inimesed olid seal. Vähemalt need, kes tahtsid ennast näidata ja teisi näha.

Umbes viis minutit peale seda, kui ma mõtlesin Helenale saata sõnumi, et "täna õhtul mitte ühtegi kilekoti-inimest", selgus, et noorema kategooria põhiprobleemiks olid öko- ja igasugused keskkonnateemad. Vähemalt pooled kollektsioonidest kasutasid ümbertöödeldud kilet, heegeldatud kilet, taaskasutatud küpsise, kommi ja muid pabereid, maalähedasi materjale ja prahti meie ümber. Hoopis noored kunstnikud olid sellel õhtul kilekoti-inimesed. Õnneks tegid nad seda suhteliselt stiilselt. Need kümme kollektsiooni olid armsad - täis helesinist lootust päästa maailm kõige kurja käest, tekitades külmavärinaid nähes imeilusaid hiina või jaapani paberist tehtud kostüüme. Nad väljendasid mässumeelsust ja looduslapselikkust propageerides alternatiivseid rõivaid ja materjale. Ühest küljest oli see nagu flashback 90ndatest kui kõikidel koolimoeshowdel skoorisid auguliseks lõigatud mustad prügikotid. Teisest küljest oli nähtud kümneid kordi rohkem vaeva ja mustadest prügi- ja kollastest hullude päevade kilekottidest oli asi kaugel. Thanks for that.

Aga ma mõtlesin, et kui zhürii finaliste valis, kas nende soov oligi näha, milline on noorte tõlgendus öko-moest, mis igal pool maailmas on nii hot hot. Või oli see juhus, et 10st umbes 7 kirjeldasid oma kollektsiooni tutuvustuses, et kasutavad alternatiivseid materjale või valmistamise tehnikaid. Ja miks see noortele oluline on? Just siin ja praegu.

Vanemas kategoorias ei olnud selliseid almost sotsiaalseid sõnumeid. Mulle meeldisid vanema kategooria küpsed visioonid ja ülikorralik õmblustöö. Ja üldse kõik - ilu ja sära ja glamuur ja inimesed ja muusika ja need külmavärinad ja koht ja. I loved it, I loved it, I loved it. Ja Aldo Järvsoo järjekordne triumf. Võibolla isegi mitte mitte sellepärast, et mulle oleks tema kollektsioon kõige rohkem meeldinud, aga mulle meeldis tema võit. Ja suhtumine ja teadmine, et seal taga on tõeline talent. Ja see hetk kui laest hakkas sadama sätendavaid litreid ja värvilisi helbeid. See oli tõeline Moepidu, kus pidu inimestes enestes kestis varaste hommikutundideni...

PS! Peale seitset tundi killer-kontsasid, armastan ma neid kingi ja olen nõus kandma lihtsalt 200%-lise visuaalse naudingu pärast.