Peace. The Green one.

Vähe sellest, et inimesed (mina) on nii hullud Asjade Inimesed (mina) – ostavad poest kraami kokku ja nii... aga inimesed tassivad endale koju ka pool loodust ja mõtlevad esialgu, et on jube ägedad (jälle mina). Viskasin just ära suure kausitäie kive. Ma olen oma suure kortermaja koju tassinud loodusest kive (miks ometi), et need siis ühel heal päeval ära visata. Mäletaks ma siis vähemalt, kust iga kivi pärineb, aga kaugel sellest. Igast väga erilisest ja unustamatult ilusast kohast olen ma koju toonud ühe või kaks kivi, millest tänaseks on saanud kivihunnik (nüüd ma mõistan väga hästi, miks eksootilistest kohtadest ja soojade maade paljudes randades on kivide ja muu kraami korjamine keelatud - turistid on ju täielikud idikad. Viivad endale looduse ilu koju ja loodusele ei jää midagi). Ja saabunud ühtlasi ka päev, kui kivihunnik kivist majade magalarajooni aknalaual ei tundu enam kuigi äge. Ega ilus. Ega eriline. Ühtlane hall mass ja raskus aknalaual. Kivid ei ole üldse tänase päeva põhiteema. Vaid see, et minu toast sai ladu. Alates tänasest hakkan ma asju ära kaotama. Risaikling tundub jube keeruline, et peab viitsima ja mõtlema. Prügilat toita on sada korda lihtsam. Või mugavam. Või kiirem. Nagu ikka Tallinnas asjad käivad. Mugavus, laiskus ja raha on need, mis lasevad asjadel kuhjuda. Ja mitte palju raha, vaid mõttetu hulk keskmistes summades raha, mille eest ei saa suuri asju, aga palju väikeseid. Let’s hate it. Ahjaa, viimasel hetkel sain endal sabast kinni ja tulin hiilgava idee peale ülalmainitud kivihunnik mitte ära visata, vaid õue tagasi visata. Kahjuks mitte nende kivide päriskoju, aga vähemalt õue. Puistada metsa alla või teiste kivide juurde või randa või... miks ma peaks need prügimäele saatma. Rumalusel ei ole piire. * Ostuvaba kuu letsgo.