Peoplewatching II

Allpool kirjeldatud kursusele minnes ning õppehoonesse astudes tuli minu taga üks keskmisest värvilisemalt ja väga hästi riietatud blond tsikk, kes astus välja mini-tugitoolautost Smart ja hüüdis juhile järele: “Ma helistan siis kui meil lõuna hakkab!” Selge. Ta läheb samma kuhu minagi. Ma ei tea, kas ta teadis täpselt kuhu minna, või tuli minu järel (mul olid ka keskmisest erinevad riided seljas, kuigi üldse mitte nii udupeened), aga samas klassiruumis, samas pingireas ja isegi ühe tühja tooli vahega istusime lõpuks kõrvuti. Ülejäänud inimesed mulle esialgu silma ei torganud ja kedagi erilist ära ei tundnud. Välja arvatud suure kaubamaja kunstiline juht, kes tagasihoidlikult end tutvustas, et “tegeleb seal moeteemadega”. “Milline kergendus, et kõik ei ole kilekotid”, mõtlesin, sest ega ei või teada – minul olid selle kursuse suhtes kõrged ootused, aga oleks võinud olla ka täielik saast. Teine inimene, kelle peagi tuvastasin oli ühe kohaliku kuuma tibibändi liige. Ma alguses õudselt kahtlesin, kas see on tema, sest ta tundus lühem, kõhnem, prillidega, ilma meigita ja nägi kenam välja kui sopaajakirjanduses. Seltskond oli üldiselt kirju ja mõned seal väga kummalistel põhjustel. Nende riietumisstiil oli suuremas osas tavaline või mõne trendika detailiga rikastatud. Oli tädilikke seelikuid, Seppälä sametjakke ja suvalisi tibi toppe. Aga oli näha, et omal moel oli igaüks püüdnud selga panna midagi, mis tema moe(teaduse)huvi väljendaks. Iseasi, kui hästi see õnnestus. Igaljuhul, kas lähedase asukoha või tõelise silmatorkavuse tõttu jäi minu lemmik-sala-analüüsitavaks Rikas Tsikk. Ääremärkusena ma ütleks, et see, et ma tihti kalleid disainerbrände mainin ja neid kandvaid inimesi jälgin, siis see tuleneb sellest, et igal pool kohtab palju inimesi, kes endale firmasilte külge riputavad, ometi suur osa neist on pärit tänavalt, turult või mustade Aafrika meeste pampudest. Ometi ihaldatakse neid ja arvatakse, et see teeb parema inimese. Ja minu salahobi on neid märke otsida ja lugeda ning aru saada, mis on feik ja mis mitte. Üks moeteooria väidab (tegelikult on see iseenesestki mõista), et kallid disainerbrändid näitavad tihti inimese sotsiaalset kuuluvust ja klassi ühiskonnas. Madalamad klassid püüava end märgistades kõrgemaid jäljendada. Teatud piirides võib sellele vastu vaielda, aga jäägu see praegu. Mul jäi ju Rikka Tsiki kirjeldamine pooleli. Rikas Tsikk(32) nägi välja väga väljapeetud, elegantne ja kallis. Näo ilmete ja kehahoiaku poolest ning mõnel määral ka kõnemaneeri poolest meenutas ta mulle ühte minu kunagist kergelt naiivset, kuid ülipüüdlikku trendikat seltskonnalõvist sõbrannat. Võibolla mõnes asjas pisut rumal, aga elus edukas. Rikkal Tsikil oli roosa D&G käekell, Juicy Couture’i kott, kirju Moschino jakike, samas stiilis kõrged tikk-kontsaga kingad, teisel päeval kollasest krokodilli nahast stilettod, D&G vöö, Burberry patsikas (olgugi, et scrunchy), vähemalt kolm hambakaunistust ja pärlitest kõrvarõngad. Moe- ja elustiili ajakirjade klassikaline ideaal. Esimesel päeval kirjult elegantne, teisel plikalikult ja trendikalt röövlitütar Arabella. Elab juba 14 aastat Saksamaal ning oli abielus aadlikuga(!). Rikas Tsikk on tegelikult udupeen proua, kellele lihtsate inimeste huvid ja mõtted korda ei lähe. Eestis ei shoppa ta tõenäoliselt kunagi. Sel kursusel oli ta vaid AP-de saamiseks ning igasugused moeteooriad kõnnivad temast tulevikus kauge kaarega mööda, aga selliseid on kuradi hea analüüsida ja teistega võrrelda. Kuhu ma jõuda tahtsin? Sinna, et erandid jäävad meelde – huvitavamad, väljapaistvamad ja säravamad. Rikas Tsikk oli mu lemmik seal kursusel. Millega siis veel tänavapildis ja suure rahva seas esmapilgul silma paista kui rõivastumisega?

Fashion science course

Lisaks sellele, et ma sotsiaalteadustes olen kõrgesti haritud, olen ma nüüd väärinud saama ka “Riietuse ja moe sotsiaalpsühholoogia” kursuse läbimise tunnistuse, mille üle ma rohkemgi uhke olen kui mõnede muude asjade üle üldse kokku. Kaks päeva riietuse- ja moealaseid baasmõisteid, uurimismeetodite ja uurimisvaldkondade, riietuse funktsioonide ja moe teooriate loenguid möödusid nii kibekiiresti, et teise päeva lõpus klassist lahkudes tundus mulle nagu ma oleks suu ammuli 48h järjest lihtsalt kuulanud ja ammutanud, mõelnud ja sõna sekka öelnud. Ahnelt imenud endasse teadmisi, mida ma siiani mitte kusagilt mujalt pole saanud – kontekstuaalne lähenemine riietuse uurimisel, riietus ja mina pildi areng, riietuse tajumine, riided, roll ja staatus – ja seda kõike mitte mingil roosa-manna-eputrilla-kuidas-olla-moekas moel, nagu mõned moe ja turundusealased koolitused kipuvad olema. Vaid ikka tõsiteaduslikult (sotsiaalteadused on soft eniveis, aga see mõjus nende softide seas suht kõvana isegi ma ütleks) ja empiirilisele materjalile toetudes.

Rõiva ja moeteadlaseks pürgimine ei tundu enam nii utoopiline. Aint’, et ma pean selle kavalalt meedia/kommunikatsiooniga siduma. Igatahes, see kõik võib kõlada uhkemalt kui tegelikult on, aga...

Poodides on juba sügis

Pärast hilishommikust kohvitamist Multikategelasega ja kohtumist ühe klassiõega ja ühe erilise K-ga ja pärastlõunast kohvitamist ja algaja gurmaani kokkamist otsustasin ma jätkata suvele omast kergemeelsust.

Itaalia

Puuviljad? Ei. Butafooria. Kallid disanerkotid? Haha. Kindlasti mitte. Seevastu 20 aastat ehtsat Dolce&Gabbanat (20 Years of Dolce&Gabbana).