Lisaks sellele, et ma sotsiaalteadustes olen kõrgesti haritud, olen ma nüüd väärinud saama ka “Riietuse ja moe sotsiaalpsühholoogia” kursuse läbimise tunnistuse, mille üle ma rohkemgi uhke olen kui mõnede muude asjade üle üldse kokku.
Kaks päeva riietuse- ja moealaseid baasmõisteid, uurimismeetodite ja uurimisvaldkondade, riietuse funktsioonide ja moe teooriate loenguid möödusid nii kibekiiresti, et teise päeva lõpus klassist lahkudes tundus mulle nagu ma oleks suu ammuli 48h järjest lihtsalt kuulanud ja ammutanud, mõelnud ja sõna sekka öelnud. Ahnelt imenud endasse teadmisi, mida ma siiani mitte kusagilt mujalt pole saanud – kontekstuaalne lähenemine riietuse uurimisel, riietus ja mina pildi areng, riietuse tajumine, riided, roll ja staatus – ja seda kõike mitte mingil roosa-manna-eputrilla-kuidas-olla-moekas moel, nagu mõned moe ja turundusealased koolitused kipuvad olema. Vaid ikka tõsiteaduslikult (sotsiaalteadused on soft eniveis, aga see mõjus nende softide seas suht kõvana isegi ma ütleks) ja empiirilisele materjalile toetudes.
Rõiva ja moeteadlaseks pürgimine ei tundu enam nii utoopiline. Aint’, et ma pean selle kavalalt meedia/kommunikatsiooniga siduma. Igatahes, see kõik võib kõlada uhkemalt kui tegelikult on, aga...
No comments:
Post a Comment