Smart vs casual

Rõivastumine piirab, või vastupidi vabastab inimest igal tema sammul. See, mida inimene endale hommikul, pärastlõunal või õhtul selga paneb, mõjutab tema käitumist ja olekut tõenäoliselt terve selle aja kui ta vastavates rõivastes on. Vastupidiselt stereotüübile ma ei ütleks, et ülikond või kostüüm piirab ja teksad vabastavad. Ühest küljest ülikond/kostüüm jah piirab käitumast labaselt, lärmakalt, ebaadekvaatselt, liiga humoorikalt, rumalalt, mõtlematult..., teisest küljest vabastab see kohtustusest olla ‘tavaline inimene’ – vabastab väljendamast ja esindamast iseennast kui isiksust, ühte ja ainsat eksemplari, vabastab sellest ei-tea-mida-peale-hakata vabadusest. Ma ei väida, et ülikond raamistab ja matab isiksuse, see võib vabalt anda ka sära ja joont juurde, point oli stereotüübile vastuvaidlemises. Samamoodi ei saa öelda, et tõmbad teksad ja jalga ja tunned, kuidas kontorirotist sai vaba hing. Ei-ei, tõmbad teksad jalga ja surud ennast võibolla rohkem raami kui kostüümis – oled nädalalõpu, vabaaja, maa vms kunn – aga kui vabam rõivastumine eeldab ka vabamat käitumist, siis see vabam käitumine ometi satub olema mingit liiki, mingisse kasti mahtuv tegevus, see sinu vaba-aja-imago piirabki su tegevusvälja. Et kui sul on hirmkallid disaineriteksad, siis sa ju teatud kohtadesse ei lähe ja teatud asju ei tee? Kuigi rõivastuses kehtivad pigem stereotüübid kui neile vastuväljamõeldud faktid, tuleb mõnikord tunnistada, et ülikond siiski piirab ja teksa vabastab. Kontorist suvilasse noh.

Kvaliteetaeg

Käisime Multikategelasega Udupeenes Restoranis tähistamas. Ootasin seda juba mitu päeva ja kujutlesin, kuidas ma ennast üles löön ja päev otsa kodus sättimisele pühendun.

Reaalsus oli reaalsus ja tund aega enne kokkulepitud kohtumist Raekoja platsil olin ma alles lõpetanud sotsiaalse turunduse kompendiumi lugemise ning hakkasin kiirustades sättima. Õnneks teadsin täpselt, mis ma selga panen. Juustel oli muidugi suht ükskõik, mis ma nendega teha üritan ja ma loobusin lõpuks. Istusin autosse ja avastasin, et tänane outfit minu Kit’iga kohe üldse ei sobi (noh, et kui juba Udupeen Restoran, et äkki oleks pidanud musta takso tellima). Hirmkõrged ja –ebamugavad (aga hirmilusad!) kingad muidugi ei olnud ka absoluutselt mõeldud pedaalide vajutamiseks.

Vabakal peale parkimist kohendasin korraks kleiti ja vaatasin autoaknalt enda peegeldust. Justkui sobis – aga – juba esimesed 20 meetrit neil kingadel tippimist tegid põrgupiina, niiet esimene peatus oli enne Stereo ette jõudmist. Siis avastasin, et aluskleit ronib mööda keha aina kõrgemale ja kõrgemale ja läbi heegeldatud kleidi pealmise osa võib vabalt mu tagumik ka juba tagapool kõndijatele näha olla. Teine peatus Stereo tualetis. Kolmas peatus oli kokkulepitud Raekoja platsil.

Multikategelane nägi imehea välja. Kuigi tal juhtus ka reaalsus ja viigipüksid olid vales linnas. Õnneks oli seal restoranis teisigi teksadega (aga vähemalt pintsakuga). Elu nagu filmis. Muide, keegi, kes käis ka hiljuti deidil, mis oli juba ammu kokku lepitud ja kauaoodatud juhtus ka reaalsus ja kauaoodatud deidist sai lähme-juba-ruttu-mul-on-kõht-tühi deit. Igaljuhul, aperitiivi baaris oma vabanevat lauda oodates võtsime mojitod, mis maitsesid täpselt sama hästi nagu Angeli omad. Ja see juba on midagi. Seejärel compliments from the chef (pisut liiga oliiviõlised oliivid, tomatid ja seened), eelroaks tomatisupp pestoga (ainult natuke nagu vedeldatud ketshup), bruchetta(superb) ja siis juba põhiroog: grillitud lõhe imeheade lisanditega ja Multikategelasel part sama imeheade lisanditega, eks? Teenindus oli hea, ja õnneks mitte liiga püüdlik, vaid täpselt sobiv. Ja tegelikult, hoolimata toidust ja muust, mis sel puhul võiks huvitada, pean ma tippsündmuseks seda restoranikülastust üleüldiselt ja Seltskonda. Aeg võikski nii kvaliteetne olla. Kogu aeg.