Smart vs casual

Rõivastumine piirab, või vastupidi vabastab inimest igal tema sammul. See, mida inimene endale hommikul, pärastlõunal või õhtul selga paneb, mõjutab tema käitumist ja olekut tõenäoliselt terve selle aja kui ta vastavates rõivastes on. Vastupidiselt stereotüübile ma ei ütleks, et ülikond või kostüüm piirab ja teksad vabastavad. Ühest küljest ülikond/kostüüm jah piirab käitumast labaselt, lärmakalt, ebaadekvaatselt, liiga humoorikalt, rumalalt, mõtlematult..., teisest küljest vabastab see kohtustusest olla ‘tavaline inimene’ – vabastab väljendamast ja esindamast iseennast kui isiksust, ühte ja ainsat eksemplari, vabastab sellest ei-tea-mida-peale-hakata vabadusest. Ma ei väida, et ülikond raamistab ja matab isiksuse, see võib vabalt anda ka sära ja joont juurde, point oli stereotüübile vastuvaidlemises. Samamoodi ei saa öelda, et tõmbad teksad ja jalga ja tunned, kuidas kontorirotist sai vaba hing. Ei-ei, tõmbad teksad jalga ja surud ennast võibolla rohkem raami kui kostüümis – oled nädalalõpu, vabaaja, maa vms kunn – aga kui vabam rõivastumine eeldab ka vabamat käitumist, siis see vabam käitumine ometi satub olema mingit liiki, mingisse kasti mahtuv tegevus, see sinu vaba-aja-imago piirabki su tegevusvälja. Et kui sul on hirmkallid disaineriteksad, siis sa ju teatud kohtadesse ei lähe ja teatud asju ei tee? Kuigi rõivastuses kehtivad pigem stereotüübid kui neile vastuväljamõeldud faktid, tuleb mõnikord tunnistada, et ülikond siiski piirab ja teksa vabastab. Kontorist suvilasse noh.