Logomaani jutud

Hulludel päevadel nägin Kaie Kõrbi. Täna uues Emporio Armanis nägin Maria Avdjushkot. Einoh, ma olen kindel, et see ei näita mitte midagi. Kaie Kõrb on juba käinud või kindlasti tulevikus külastab uut Armanit Tallinna City’s (te ju ikka vaatasite seda Pärlipeegli saadet, kus Imre Kose rääkis Vertigost ja arenevast innovaatilisest hüperkuulist Tallinna City'st, eks?) Ja Avdjushko on vähemalt ühe korra Hulludel Päevadel käinud. Sellised kollased uudised, et te teaks. Tegelikult ma tahtsingi kommenteerida seda Armani asja. Esmaspäevase varajase pealelõuna kohta oli seal õudselt palju rahvast, kõik urbanistlikud moenaised vaatasid huvitatud ja asjaliku näoga rippuvaid ja riiulile asetatud hilpe ja küsisid blondidelt musta riietunud klienditeenindajatelt (mitte müüjatelt!) nõu või abi. Üks klienditeenidaja (jumal hoidku sõna kassapidaja kasutamise eest!) seletas kassasse pöördunud kliendile naeratavalt ja üli-üli sõbralik-heasüdamlikult, et jube kasulik oleks vormistada ka kliendikaart, a la „alates 5000-kroonisest ostust saab nii ja nii palju allahindlust ja alates 10 000-kroonisest ostust nii palju ja 30 000-st niipalju... jne“. Klient oli veidi üllatunud ja küsis üle, et „misasja, esimene allahindlus on alates 5000-st jah?“ (klient oli ostmas paaritonnist pesukomplekti). Aga – mulle tohutult meeldis sisekujundus ja läikivad mustad pinnad ja kõrge lagi ja väljapeetus. Ja kuna päris palju linnabeibesid oli sel tunnil uues Armanis liikumas, siis ei olnud seal ka sellist ahistavat ülimat jälgimist tunda. Vot see mulle meeldis. Ja ühed lillad neljatonnised kingad jäid ka mu radarile tiksuma. Täpilisest sametist pluus ka (6300.-). Hiljem tänaval ma mõtlesin isegi, et järgmine kord tööintervjuul kui palgasoovi küsitakse, siis ma ütlen, et ma tahaks nii palju, et jaksaks Armanist endale värki osta. Kõrvalasuv Nude oli sisekujunduselt sama postmodernne ja kena, aga sisult nagu iga teine väike mõttetu üle-eelmise hooaja kraami müüv butiik. Ja Reet Linna tagumik pühapäevases Tantsud Tähtedega saates oli ikka kohutavalt üle polsterdatud-kokkutõmmatud-surutud, kleiti topitud, nagu kukuks kohe ära.

PS! Ei maksa unustada, et Emporio Armani on Armani kaubamärk, mis on suunatud nooremale ja mitte nii ostujõulisele kliendile kui Armani Couture vms. Emporio on Armani "odav" allbränd.

Hullud rallid

Rääkisin eile Multikategelasele vähemalt viis minutit, kuidas ma lähen Stockmanni ja Kaubamajja ostuhullusele eksperimentaalset vaatlust tegema. Ja täna, mis ma näen – Aktuaalne Kaamera oli seda minu eest teinud. Wtf. Jajaa, ma kindlasti tean väga hästi, et ma poleks esimene ega viimane, kes vaatleb ja analüüsib neid tohutuid kilekoti-kampaaniaid, aga ma poleks uskunud, et AK seda teeb. Kui Stockmann teaks midagi suhtekorraldusest, ja Kaubamaja suhtekorraldajad seda nägid, siis palju õnne, AK ja riigitelevisioon just praegu õhutasid veel rohkemaid inimesi olema lollakad ostumaniakid ja minema kaasa selle jõleda tarbimismaaniaga, mis juba niigi kimbutab kõiki neid Ego ja Magnet kaartide kasutajaid. Aga ma tõesti poleks arvanud, et ETV sellist kommertssaasta propageerib. Või noh, olgem ausad, mina kui pooleldi PR-mõtlemisega kodanik, oleks nende uudiste jõudmise üle AKsse tõtanud sinnasamma poodidesse shampat ostma. Kerge irooniaga muidugi.

2X Glamuuriüritus

Eesti glamuurikad on ikka "superb lahedad" (loe: ülepingutatult feigid). Nad naeratavad, näevad ilusad välja, on piitspeenikesed ja pringid, joovad kokteile ja lobisevad lakkamatult, kõlgutavad jalga, suitsetavad ohjeldamatult, helistavad või välgutavad niisama oma Nokia trendikollektsiooni telefone, rüüpavad Cosmopolitani või Bloody Mary’t ja kädistavad edasi. Fotograafi lähenedes võtavad nad sisse oma parima poosi ja naeratavad veel laiemalt oma valgendatud hambaid. Juba kaks kolmapäeva järjest on mind erinevatel põhjustel kutsutud kohalikele glamuurikatele trendikasse lounge’i. Eelmisel kolmapäeval oli see peaaegu, et disaster – tohutult rahvast, ilmselgelt liiga vähe ruumi, seisad ja ootad ja siis ei näe seda, mille pärast kohale tulid – näiteks ükskõik-mis-moemaja-kollektsiooni sügis/talv 2006/07 esitlust. Ürituse probleem oli see, et inimesi oli kutsutud(või tulid nad ise?) liiga palju ja minu probleem oli see, et ma seisin vales kohas (mujal polnud ruumi). Sel kolmapäeval oli vähemalt alkohol ja suupisted tasuta, inimesi ja õhku oli rohkem ja ma teadsin, et peab feik olema. Minu probleem oli see, et peale ühte Cosmopolitani meenus mulle, et olen autoga ja loobusin inimeste passimisest ja jala kõlgutamisest. Näod olid samad, fotograafid olid samad, ajakirjanikke ma eelmisel korral ei näinud, sel korral nägin kahte. Mõtlesin, et mulle jubedalt meeldib neil üritustel käia ja vaatluseid teha, ma võiksin olla juba glamuurikate vaatlusspets ja superkriitik. Mõlemal korral peale turvamehele naeratamist, trepist alla laskudes ning tänavale värske õhu kätte jõudes olen ma omaette selle võltsglamuuri ja tahan-tunda-ennast-tähtsana-ürituse käest pääsemist sisemiselt irvitanud. Kui silmakirjalik saab veel olla? Loe ka:http://www.femme.ee/aktiivne/sotsiaalia/2976