„Kui sa kusagilt midagi otsid, siis Pariisis on see kindlalt olemas.“ - Pariisis on tõesti kõike, mida sa võiksid soovida näha või kogeda: ilusaid inimesi, koledaid inimesi, rikkaid ja vaesed, värvilisi ja valgeid, odavat ja kallist... võib öelda, et igast linnast leiaks kõike natuke, aga Pariisis tunneb seda eriti hästi omal nahal – kõik võib juhtuda... või siis mitte juhtuda. Segadust rohkem kui Itaalias.
Rõõmustada võib odavate metroopiletite ja hea ühistranspordisüsteemi pärast, tohutute kunstiväärtuste, vaatamisväärsuste ja silmailu pärast kesklinna ilusatel väljakutel ja tänavatel. Kurvastada võib selle üle, et hotelli broneering on teadmata-interneti-avarustesse kaduma läinud, et isegi hotelliinimesed ei oska korralikku inglise keelt ning üleüldse ei kohta sa siirast rõõmu sinu Pariisis viibimise üle. Jah, kui sa just oma parimale sõbrale ehk külla ei lähe.
Pariislased arvavad, et nemad ongi maailma nabad. Nad naeratavad vähe, ei vabanda kui trügivad (täielik vastand inglastele), jõllitavad kui sul on midagi huvitavat seljas (täielik vastand ameeriklastele, kes üldse teisi inimesi tähele ei pane, aga samas arvavad samuti, et on maailma nabad), nagu ma juba ütlesin, inglise keelt ei armasta ega taha rääkida ning võivad olla surmani tüütud. Lisaks ei meeldi neile ülemäärane märgistus ei kauplustes ega tänava viitade/siltide osas. Vähem täpset ja kontreetset infot oleks justkui parem – vaata ise, kuidas hakkama saad.
Aga prantslased on ilusad. Minu arvates palju ilusamad kui itaallased. Turistikohtade inimesed ei ole enamasti prantslased, või kui on, siis kusagilt provintsist, aga samuti ilusad. Aga poes, metroos, bussis, pargis... kui oskad eraldada need vähesed tõelised prantslased paljudest muudest kirjutest inimestest, saad aru, et nende näojooned on ilusad, ning nende ilu võib tõepoolest peituda hoopis riiete all. Näiteks pesus.
Noored prantslannad on nagu kõik ülejäänud noored euroopa preilid – kannavad pikki ratsa-saapaid, skinny-jeanse ning moodsaid avaraid ruudulisi või mustasid jakikesi ja suuri märsse. Või siis leggingseid ja printsessi-kingakesi. Ühest küljest nad justkui teesklevad, et on sügis-talvine hooaeg ja lisaks kauplustes õhutatavale jõulumeeleolule tuleb sellele ka ise kaasa aidata – kanda muidugi talveriideid ja –aksessuaare. Teisest küljest on aga ennelõunane päike nii ere ja soe, et võib isegi veidi päikest võtta ja ma ei liialda kui ütlen, et 30.oktoobril oli sooja vähemalt 20 kraadi. Moes on see, mis igal pool mujalgi.
Pariislased arvavad, et nemad ongi maailma nabad. Nad naeratavad vähe, ei vabanda kui trügivad (täielik vastand inglastele), jõllitavad kui sul on midagi huvitavat seljas (täielik vastand ameeriklastele, kes üldse teisi inimesi tähele ei pane, aga samas arvavad samuti, et on maailma nabad), nagu ma juba ütlesin, inglise keelt ei armasta ega taha rääkida ning võivad olla surmani tüütud. Lisaks ei meeldi neile ülemäärane märgistus ei kauplustes ega tänava viitade/siltide osas. Vähem täpset ja kontreetset infot oleks justkui parem – vaata ise, kuidas hakkama saad.
Aga prantslased on ilusad. Minu arvates palju ilusamad kui itaallased. Turistikohtade inimesed ei ole enamasti prantslased, või kui on, siis kusagilt provintsist, aga samuti ilusad. Aga poes, metroos, bussis, pargis... kui oskad eraldada need vähesed tõelised prantslased paljudest muudest kirjutest inimestest, saad aru, et nende näojooned on ilusad, ning nende ilu võib tõepoolest peituda hoopis riiete all. Näiteks pesus.
Noored prantslannad on nagu kõik ülejäänud noored euroopa preilid – kannavad pikki ratsa-saapaid, skinny-jeanse ning moodsaid avaraid ruudulisi või mustasid jakikesi ja suuri märsse. Või siis leggingseid ja printsessi-kingakesi. Ühest küljest nad justkui teesklevad, et on sügis-talvine hooaeg ja lisaks kauplustes õhutatavale jõulumeeleolule tuleb sellele ka ise kaasa aidata – kanda muidugi talveriideid ja –aksessuaare. Teisest küljest on aga ennelõunane päike nii ere ja soe, et võib isegi veidi päikest võtta ja ma ei liialda kui ütlen, et 30.oktoobril oli sooja vähemalt 20 kraadi. Moes on see, mis igal pool mujalgi.
Ülbed aga ilusad need prantslased. Või õigemini - väga prantslaslikud - ma ütleks, et kõik stereotüübid kehtivad. Samas kui eestlaste kohta ei saa minu arvates öelda, et me oleme väga eestlaslikud - kord me olema nagu ameeriklased ja kord nagu venelased ja siis teeskleme, et peaaegu nagu soomlased jne. Identiteedikriis, eks. Prantslased seevastu on väga eneseteadlikud.
No comments:
Post a Comment