Uhkeimad jõulud peetakse kaubamajas või filmis. Õnneks mitte täiuslikuimad!?

Miks mulle naised ei meeldi?

Tihti õpivad nad ärijuhtimist ja võõrkeeli (aga mõnikord ka kosmeetikuks). Nad käivad kolm-neli korda nädalas aeroobikas; nende boyfriendil on OÜ või AS; nad käivad kord nädalas sõbrannadega klubis tantsimas ja arvavad, et Dolce&Gabbana, Versace, Armani või Calvin Kleini nimi peab välkuma vähemalt(!) ühel seljasoleval rõivaesemel. Neil on tumepruuniks/kollaseks/rõveoranžiks kõrbenud näo- ja kehanahk pluss kunst-, geel- või kangasküüned. Vähemalt üle kahe päeva käivad nad oma kuivanud nahka solaariumis “värskendamas”, et jumala eest mitte mingiks keskmiseks kahvanäoks muutuda. Niisutavaid kreeme kulub rohkem kui mehel bensiini bemmi tarbeks. Meigita ei lahku nad kodust iialgi! Tikk-kontsaga kingi on neil rohkem kui köögis taldrikuid. Nad otsivad end iga nädal erinevate klubi- ja peoportaalide galeriidest (nad soovivad üle kõige saada kuulsaks) ja usuvad Cosmopolitani armu-, seksi-, ilu- ja moenõuandeid. Puhkamas käivad nad Egiptuses, Türgis või Kanaaridel. Tänaval, Viru Keskuses, vanalinna butiikides või Stockmannis tulevad nad vastu kahe või kolmekaupa ning hoolimata sellest, et ühel on vesinikuga blondiks söövitatud ning teisel süsimustad imeõhukesed karvad, mida kunagi nimetati juusteks - näevad nad kõik TÄPSELT ÜHESUGUSED välja. Ja kogu selle õuduse juures arvavad nad, et on maailma pandavaimad eided.

Sinu jõulud?

Kujuteldavad jõulud: mõtestatud pikk nädalalõpp perega maal vanaisa juures looduses, koduvein küünlavalgel ja ühised mälestused ajast kui kaubamaja polnud veel kirik ja shoppamine religioon. Reaalsed Jõulud: säravasse pakki topitud suvalised asjad kaubanduskeskuse jõuluosakonast peale kahetunnist rasvase toidu manustamist televiisori saatel äärelinna liisitud majas. Paradoks: Kujuteldavaid jõule reklaamitakse kui idülli ja saavutatavat reaalsust läbi materiaalsete hüvede (e reaalsete jõulude). St. enne kui asud oma jõule veetma, astu kindlasti läbi kaubamajast/kaubanduskeskusest/hüper-või supermarketist ning osta endale ja kõikidele keda tunned tavaari, mis "aitavad" sul veeta idüllilisi (e kujuteldavaid) jõule. Inimeste rumalusel pole piire. Turundusinimeste rumalusel (mida nad ise peavad kavaluseks) pole samuti piire. Ja ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks selle reaalsuse ohver. Hullus.

Uhke koht see Tartu

Äsja jõulutuledesse lülitatud linn. Paljudest kohvikutest õhkuv koogikeste, hõõgveini ja ülima pidulikkuse hõng. Ja kõige ilusam koolimaja maailmas - Tartu Ülikool. Mööda linna ja eriti vanalinna ja eriti ülikooli peahoone ümber sagivad uhketes rüüdes väärikad prouad ja musta pika mantliga härrad. Korporandid kandmas uhkusega oma teklit ning paljud noormehed toomas keemilisest oma kilesse pakitud värsket ülikonda. Piisab ühest tiirust kesklinnas, et tajuda - see ei ole mingi tavaline päev - on reede, 1.detsember, Tartu Ülikooli sünnipäev. Linn täis uhkust, au, väärikust, akadeemilisust ja ülimat pidulikkust. Suures uhkes aulas võtavad sõna vähemalt (!) Ilves, Jänes ja Aaviksoo. Peetakse kõnesid, surutakse kätt, rõõmustatakse Alma Materi üle, jagatakse lilli, juuakse kohvi ja süüakse torti. Õhtul on ball - aasta oodatuim ja tudengite jaoks üks esinduslikumaid pidusid, kuhu oma nina pista. Tantsitakse, nauditakse glamuurset programmi ja õhkkonda. Peale balli minnakse traditsioonilisele Poslebalale või vähemalt oma parimate ülikoolisõpradega kuhugi natuke veel pidutsema. Keegi ei taha, et selline imeline päev otsa saaks. Toredate inimeste kontsentratsioon on Tartus alati kõrge olnud. Oh õndsat tudengipõlve!