Siis kui ma olen tagasi kodus ja kõik päevad ei ole enam Retsilt Toredad, tundub See Siin nagu unenägu. Nagu film, mida ma kunagi olen näinud või elu, millest ma alati olen unistanud...
... kui ainus millest ma hoolin on Minu Inimesed, Lumi, Päikesepaiste, mägede vaikus ja meeletu avarus. Sinine taevas ja pehmed valged nõlvad. Siin ja Praegu. Ja mul on kahju, et eesti keeles ei kirjutata lause sisse sõnu suurte tähtedega, sest ma tahaks osasid hullult rõhutada. Ja siis kui ilmad on juba soojad ja õues on suur suvi näen ma unes neid Tipp-Topp laskumisi, vaateid lumistele mägiküladele ja kuulen kõrvus vuhisevat jahedat tuuleiili. Ja nii Hea on olla. Ilmatuma mõnus see heaoluühiskond Rootsi.
Ja keegi ei hooli, mis sul seljas on, kas sul on viimase või nelja-aasta taguse hooaja varustus, riided või attitude. Kedagi faking ei huvita. Siin. Praegu. Ajas ja ruumis on kõik aga muutuv. Ja ma tean, et ma olen praegu väga soft.
1 comment:
I love You too!
Post a Comment