Kleidid ja Poliitika

Alapealkiri: Kodanikud, kas te olete idioodid või?

Räägime välimusest. Kleitidest, kriitikast, kommenteerimisest. Mind ajendas kirjutama järjekordne/iga-aastane uus kõneaine – presidendivastuvõtul käivate tualettide üle arutlemine. Märksõnad: ebakompetentne (suvalised moeahvid võtavad sõna kommentaariumis), ette-kritiseeriv (23.02 SLÕLi esikaas) ning absoluutselt ebavajalik. Sõnavabadus ei ole see, kui antakse võimalus internetis kõiki tekste/pilte kommenteerida. Ja sõnavabadus ei ole see, et iga tropp ütleb ükskõik millisel ajal ükskõik kelle kohta ükskõik mida. Ja sõnavabadus ei ole nagu raha või alkohol, et "s*tt värk, raiskame ära, võtame igal pool sõna". Vastupidi, see on meie võimalus ja seda ei tohiks ära kasutada nii, nagu praegu tehakse. Loe edasi. Aga nagu näha viimase aja meediat jälgides - eestlastele (eriti mingile spetsiifilisele defineerimatule osale eestlastest, kellel kahjuks on ligipääs internetile ja telefonile) jääb pidevalt ette kellegi välimus, rõivad, aksessuaarid... – väline kuvand, millise inimene on avalikkusele jätnud. Eriti jääb see aga ette pidulikel puhkudel, tele-esinemistes ja kõigile ligipääsetavatel fotodel. Ja veel rohkem jääb inimeste välimus ette siis, kui antakse võimalus kommenteerida. Tuld ja kütame! Ma ei puuduta ja mind ei huvita kommenteeritavate poliitiline taust, erakondlik kuuluvus, isiklikud suhted, hariduskraad jms. Tuletan meelde, et me räägime välimusest, täpsemalt rõivastusest. Toon mõned lollakate küsijate/kommenteerijate näited: 1) Evelyn Sepp käis Kahvli saates ja vaatajad said võimaluse küsimusi esitada, küsis Keegi: “Proua Evelyn, miks teil nii suured pärlid kaelas on? Kas need pärlid on ehtsad?” – mis f*king küsimus see on? Millest te kodanikud räägite? 2) Rein Lang käis Kahvli saates ja vaatajad said võimaluse küsimusi esitada, küsis keegi: “Miks teil prillid kogu aeg ninal on? Kas te laenasite oma kampsuni Mark Soosaarelt?” – ou mai... mis te arvate, kas see võis olla see sama idioot, kes sarnaseid küsimusi küsis? Kas Kahvli saate vaatajate seas on mingi üks idikas, kes pidevalt nõmedaid küsimusi pritsib või on neid veel? Mis kuradi teema on inimese kampsun või prillid ninal? Inimesed, teile antakse poliitik, riigi- ja ühiskonna seisukohalt oluline isik ja te saate küsida oma elu puudutavaid küsimusi ja te küsite fakin imalaid pärli-prilli-kampsuni küsimusi. 3) Evelin Ilves sai tohutu kriitikatulva Briti kuninganna visiidi aegse kostüümi üle – selle teema idu kaevati välja kusagilt UK sopa-ajakirja ridade vahelt, kellel ongi kombeks absoluutselt KÕIK inimesed maha teha. K*rat – mis arenenud ühiskonnast me räägime üldse? 4) 23.02.2007 Õhtulehe esikaanel “ilutses” küsimus “Kelle me sel aastal risti lööme?” – saate aru, juba ette ära on vaja hakata asju maha tegema stiilis – keegi-on-nagunii-kole. Imal, ma ütlen. Imal. Ja viimaks, millest ma tegelikult tahtsin rääkida; Delfi ja Postimehe kommentaare ei maksa kõrgema intelligentsusega isikutel vaadatagi. Ülejäänud ehk kannatavad ja ei lähe nii närvi nii tohutult labaste asjade peale. Need lugejad/kommenteerijad must be totaalsed idioodid ja keegi ei vääri selliseid kommentaare. Palun, lõpetage ära see illusioon sõnavabadusest Internetis. Go get real life. Nagu võiski arvata, oli kõige vähem kommentaare EPLi online’is. Vähem tulenevalt sellest, et kodanikelt nõutakse kommentaari kirjutamiseks esmalt enese registreerimist ja sisselogimist. Ning tulenevalt sellest, et Internetis artiklitele kriitilisi kommentaare kirjutavad inimesed (kommentaatorahvid, nagu ühes blogis väga tabavalt defineeriti) ei julge end kuhugi registreerida ning veel vähem oma nime või isegi kasutajanime all kommenteerida. Peaasi, et saaks võtta endale anonüümse suvalise nime ning täiega kütta – rõvedaid, kirjavigadest pakatavaid, mõttetuid ning sisutühje kriitlisi nooli inimeste välimuse pihta, kes seda tegelikult ei vääri. Ja üleüldse – mida teab enamik inimesi etiketist ja kombekast rõivastumisest? – Kas sind on kunagi mõnele pidulikule vastuvõtule üldse kutsutud? Kas sa oled kunagi üldse lugenud mõnd etiketi raamatut? (Hns, ära vasta:)) Lühikokkuvõte: vähem möla, vähem kommentaare. Teeme parem kõik koos Hr. Presidendi sõnade järgi – rohkem tarkust, rohkem headust, paremat kriitikat.

Shopping and Politics vol 2

Arvan jätkuvalt, et kaubamaja ei ole valimisjaoskonna jaoks õige koht. Nagu Ketlin ütles, inimestele tullakse sellega poolele teele küll vastu, aga teatud inimesed kasutavad seda kohe eriti kurjalt ära. Näiteks sedasi.

Miks mitte teha kodanike seas hoopis teavitustööd, et valimas käiakse koolimajas, mitte kasutada ära rumalaid inimesi ostukeskuse sees ja lähedal. Mina läksin kaupsi seetõttu, et esmalt läksin ikka harjumuspäraselt sinna õppehoonesse, ja seal sain teada, et valimisjaoskond on nüüd teises kohas ning kuna mul oli kindel kavatsus kohe esimesel päeval eelhääletamas ära käia, siis otsustasin ma oma plaani ka teoks teha. Ole veel eeskujulik kodanik. See on umbes nagu õppimisegagi, et mida rohkem edasi lükkad ja üle-käe teed, seda parema hinde saad. Ja mida enam põhjalikult süvened ja korralikumalt püüad teha, seda suurem on tõenäosus vastu näppe saada.

Shopping and Politics

Käisin täna valimas Riigikogu. Poleks eal arvanud, et kirjutan siia kunagi midagi valimiste või poliitika teemal. Aga never say never. Isegi, kui ma oleksin tahtnud siia midagi kirjutada poliitikast, siis ma oleks enne pidanud ilmselt tükk aega mõtlema, kuidas ühendada poliitika ja mood või poliitika ja shoppamine või poliitika ja brändid või midagi taolist. Kuidas ühendada see, millest mulle päriselt meeldib kirjutada, sellega, mis mulle nii väga ei meeldi.

Aga - valimisjaoskond ei asu enam mitte ühes teatavas õppehoones, vaid on üle viidud Tartu Kaubamaja kolmandale korrusele. WTF. Ehk siis - nii muuseas, lähed shoppama ja talv-kevadiste hilpude kõrvale või lõunapausi ajal kohvitades võid by the way käia ka endale uut valitsust valimas.

Äkki ehitaks üldse ühe suure kupli, poogiks ostukeskuse külge haigla, vangla, kontserdimaja, teatri, kino ja kodutute varjupaiga - kõigil siis hea vahepeal käia endale kraami ostmas, laenu võtmas ja säästu hapukoort maitsmas.

Ja nagu ma juba ühes essees ütlesin(ja mida on ka enne mind öeldud), kaubamaja on meie ajastu kirik ja shoppamine religioon. Nüüd on kaubamaja ka valimisjaoskond. Ka parlament tuleb lõpuks ilmselt Viru Keskusesse ümber kolida. Ja poliitikutele võiks anda need korterid, mis sinna üles on ehitatud. Tasuta.

Lapsed tarbimisühiskonnas

M-töös olen ma mõelnud uurida laste(väiksemat sorti), noorte(tviinide) või teismeliste (tiinekate) urbanistlikke tarbimisharjumusi – bränditeadlikkust ja brändide tarbimist kaasaegse meedia mõjuväljas. Põhjendused miks oleksid üleliigsed – suvatseb vaadata vaid enda ümber olevaid nooremaid inimesi, nende välimust, kuulda nende soove ja jälgida ostukäitumist. Mis toimub?

Nt mu onutütar keeldub panemast selga midagi, millel puudub logo; minu sõbranna 13-aastane sugulane kasutab oma ema Chaneli puudrit (seitsesada per karp ja miks ta ei võiks kasutada mittemidagi või 30-kroonist?). Või nt noored kodanikud kesklinna tänavail, kes tulevad just allahindluselt endale suvalise logoga hilpe ostmast lootes saada feimi ja respekti nii reidis, koolis, kui päris elus.

Mida lähemale sellele, et ma pean otsustama, keda/mida uurida, seda enam olen mõelnud teemat vahetada, kuna ma kardan neid verinoori enda-meelest-maailma-bosse-kodanikke.

Võibolla lähenen liiga dramaatiliselt - kõige sagedamini näen oma sihtrühma VK-s hängimas, väga kõvasti karjumas ja mitte-midagi-tegemas. Being a NoLifer thinking this is Life. Mul tulevad külmavärinad, kui ma näen alla 16-aastaseid kodanikke süsimustaks/elektrisiniseks/punaseks/roheliseks võõbatud juuste/näo/küünte XXL suurusnumbri rõivaid kandvaid wannabe-Emineme ja 50-sente Tallinnas pingil lösutamas. Ja nende noori ja odavaid gruupisid samas kõrval. Või siis 11-12 aastaseid „paarikesi“ armunult käest kinni hoidmas või pimedatel õhtutel kesklinnas miilustamas. Kuhu jäid barbid, multikad ja õhtusöök vanematega?

Need jõugud ja see kaubanduskeskuses hängimise fenomenis on vähemalt osaliselt süüdi meedia: pealelendavad jõle-sefid reklaamikampaaniad, internet, kollane ajakirjandus, seltskonnakroonika ja identiteedi puudumine. Bränditurundus lastele mai ääss. Mingi(te) brändi(de), kohtade ja kujuteldavate asjade identiteedi pealesurumine nii noorelt surub juba eos alla nende potentsiaalse "normaalse" identiteedi. Sellepärast ma ei imestaks, kui saja aasta pärast ongi kõik mutandig.