Lapsed tarbimisühiskonnas

M-töös olen ma mõelnud uurida laste(väiksemat sorti), noorte(tviinide) või teismeliste (tiinekate) urbanistlikke tarbimisharjumusi – bränditeadlikkust ja brändide tarbimist kaasaegse meedia mõjuväljas. Põhjendused miks oleksid üleliigsed – suvatseb vaadata vaid enda ümber olevaid nooremaid inimesi, nende välimust, kuulda nende soove ja jälgida ostukäitumist. Mis toimub?
Nt mu onutütar keeldub panemast selga midagi, millel puudub logo; minu sõbranna 13-aastane sugulane kasutab oma ema Chaneli puudrit (seitsesada per karp ja miks ta ei võiks kasutada mittemidagi või 30-kroonist?). Või nt noored kodanikud kesklinna tänavail, kes tulevad just allahindluselt endale suvalise logoga hilpe ostmast lootes saada feimi ja respekti nii reidis, koolis, kui päris elus.
Mida lähemale sellele, et ma pean otsustama, keda/mida uurida, seda enam olen mõelnud teemat vahetada, kuna ma kardan neid verinoori enda-meelest-maailma-bosse-kodanikke.
Võibolla lähenen liiga dramaatiliselt - kõige sagedamini näen oma sihtrühma VK-s hängimas, väga kõvasti karjumas ja mitte-midagi-tegemas. Being a NoLifer thinking this is Life. Mul tulevad külmavärinad, kui ma näen alla 16-aastaseid kodanikke süsimustaks/elektrisiniseks/punaseks/roheliseks võõbatud juuste/näo/küünte XXL suurusnumbri rõivaid kandvaid wannabe-Emineme ja 50-sente Tallinnas pingil lösutamas. Ja nende noori ja odavaid gruupisid samas kõrval. Või siis 11-12 aastaseid „paarikesi“ armunult käest kinni hoidmas või pimedatel õhtutel kesklinnas miilustamas. Kuhu jäid barbid, multikad ja õhtusöök vanematega?
Need jõugud ja see kaubanduskeskuses hängimise fenomenis on vähemalt osaliselt süüdi meedia: pealelendavad jõle-sefid reklaamikampaaniad, internet, kollane ajakirjandus, seltskonnakroonika ja identiteedi puudumine. Bränditurundus lastele mai ääss. Mingi(te) brändi(de), kohtade ja kujuteldavate asjade identiteedi pealesurumine nii noorelt surub juba eos alla nende potentsiaalse "normaalse" identiteedi. Sellepärast ma ei imestaks, kui saja aasta pärast ongi kõik mutandig.

No comments: