Tallinn-Tartu-Tallinn

Kui ma astusin Balti jaamas I klassi vagunisse ja küsisin, kas vabu kohti on, öeldi, et kõik kohad on juba täis. Tallinnast Tartusse sõitjad olid stiilsetes ülikondades härrad ja prouad, mõned rääkisid mobiiliga ja mõned olid läptopi avanud ja tegelesid tööasjadega. Mina suundusin kõrvad lontis II klassi, kus õhku oli vähem, kommi ja kohvi ei pakkunud keegi ja mingid esimese kursuse eided lobisesid kaks ja pool tundi kõva häälega sellest, et meeste vanemad on nõmedamad, kui naiste vanemad. Aga muidu oli perfi, parem kui Sebe buss ja vähemalt kolmandiku võrra odavam. Inimesed olid seal koledamad, kui I klassi vagunis.
Kui ma astusin Tartu rongijaamas I klassi vagunisse ja küsisin, kas vabu kohti on, öeldi, jah, palun, muidugi on, näete, siinsamas. Seejärel toodi kommi, kohvi, interneti juhe ja sooviti head reisi.
Tartust Tallinnasse sõitjaid I klassis on poole vähem, neil on lihtsad riided ja mees minu vastas käib iga 7 min järelt suitsetamise kabiinis. Kõigepealt tellis ta kohvi, seejärel läks üle Gin Tonicule ning nüüd naudib kolmandat (!) mini-pudelit Viru Valget. Kelnerile ütles ta just "Ma maksan ära, rohkem vist tellida ei jõua. Kohe oleme linnas."
Aga kuhu kaovad need, kes stiilselt Tartusse sõitsid - jäävadki sinna, kaotavad oma võlu või reisivad ühe suuna II klassis?
Tallinnast tulles kuulati i-podist mussi, kanti Gucci päiksekaid ja vaadati päiksepaistelisse õue. Yuppie värk. Nemad joovad ehk kodus salaja peeneid kokteile.
Ma tunnen ennast praegu kah nagu yuppie - istun siin, teen (tegin) tööd, vahepeal vaatan aknast kaugusse, tellin kohvi ja mõtlen, et kogu aeg on kiire. Sellepärast ma ju I klassi võtsingi, et saaks juhtme seina ja asju teha.
Aga mis mees see mu vastas on - härra-alkohol-lahendab-kõik-mured? Vahepeal lahendab ta ristsõnu. Tal on kurvad silmad ja kole vest. Aga ma arvan, et ta ei ole halb.
*Ma saatsin presidendile essee ka:)

"Võidab" ju teadagi kes

Kallid inimesed, olge nagu kõik teised lihtsad inimesed, kasutage oma krediitkaarte, tehke endale uusi, võtke ka SMS-laenu, väikelaenu, sõbralt laenu... ja külastage käesoleval ajal käimas olevaid ja algavaid: Taksipäevi Laadapäevi Hulle päevi Mammuti päevi Osturallit Kevadpäevi Ei maksa unustada, et mida odavam asi, seda "vajalikum". Eriti plastmasstooted, ühekordsed tooted, massimood, ja teised lihtsalt eriti odavad tooted.

AJ 2001

"The illusion that next time it might be perfect keeps us going."
Viktor Horsting & Rolf Snoeren

Daamid omavahel

Dialoog: Kuidas saavad koledad riided kappi?
- "Sellepärast ma otsustasingi, et nüüdsest ostan AINULT neid asju, mis niiiniinii väga meeldivad." - "... mul on need tommy hilfigeri teksad - maksid mingi 1300 krooni - ma käisin nendega mingi kaks korda õues ja sain aru, et need on mulle 3 numbrit suured ja miks kurat ma need üldse ostsin... nüüd seisid 1,5 aastat kapis ja ma andsin emale et ta laseks isal neid jalga proovida..." - "A mul on hilfigeri teksajakk, maksis 1300 krooni, noh, on ilus teksajakk aga ma ei meeldi endale selles eriti..." - "Nagu mu vanad diisli teksad, ilusad aga mulle ei meeldi neid kanda." - "...vahel panen selga ja siis olen õnnelik kui saan seljast ära võtta." - "... Ja siis mõnikord haletsusest ikka kannan, mõtlen et "okei täna teen koleda päeva" ja siis päev otsa käin ringi, sitt tuju ja ootan et tuleks õhtu ja saaks riided ära võtta, ja ei pea jälle mitu kuud kandma neid." - "Ja mul on vahel see ka, et kui panen ennast ilusti riidesse ja lähen õhtul koju, mõtlen, et nähh, keegi ei näinudki mind täna ja panen järgmine päev samad riided." - "Ja nii saab ka, et nt kui tallinnas kannad hullult ilusaid riideid ja siis kui tartusse lähed, tundub et peaks mingeid teisi riideid kandma ja kaasa võtma - aga tegelt - vabalt võib need samad ilusad võtta, sest seal ju keegi pole näinud neid." - "Aa, aga mul juhtub näiteks sellist asja: olin X-juures ükspäev ja näitasin talle Y-sünnipäeva pilte ja siis seal oli üks pilt kus oli Z-l jook maha läinud ja minu jalad paistsid, ja ma avastasin, et mul olid sel päeval samad sokid jalas."

Thank god for postmodernism

Modernism on isikupäratu. See on stiilitu steriilsus, mis ei anna edasi inimese tundeid, iseloomuomadusi, väärtusi - okei. Ka märgitus on märk milleskti. Aga modernism on igav. Peale vormi ei ole modernsetel asjadel midagi – ei sisu ega väärtust (isegi siis kui miski on maksnud miljoneid – siis on see mõnikord lihtsalt ekshibitsonism). See ongi see hall keskpärasus, mida mina pean kilekotiks ja mida igapool näha võib, kui silmad lahti ringi käia ja inimestega juttu rääkida. Modernistlik liikumine (arhitektuuris) tekkis I ja II maailmasõja vahelisel ajal – teoorias oli see kõikide stilistiliste sidemete purustamine minevikuga, üleliigsete ilustuste mittetunnustamine. Praktikas tähendas see rahvusvahelist modernistlikku stiili, millele oli iseloomulik valges ja heledas toonis sirgjoonelisus, lamedakatuselised hooned, ilustamata betoonist/klaasist seinad ja metallkonstruktsioonid eksterjööris.* See võis tähendada, et inimesed tahtsid unustada mineviku halva ja alustada uue ja heana. Ma arvan, et modernistlik liikumine, mis 20.saj alguses tekkis ja modernne stiil, mis hakkas levima peale I maailmasõda oli inimeste soov alustada uuelt lehelt – mida muud öelda, lubivalgeks võõbadud uute kast-majade sisu ja välimuse kohta – see on isikute, pere soov näidata uut algust – uus raha, uus maja, uus elu. Aga aja jooksul see valge tuhmub ja pere tüdineb sellest nurk-raam-lame-klots stiilist. Värvid muutuvad kirkamaks ja maja täitub asjadega – modernismist saab villand. Kui kaua sa ikka tühjas ja kõledas kohas pesitsed ja oma tühje ja kõledaid mõtteid mõlgutad? Või miks peavad kõik inimesed olema ühesugused? Miks siis tunnistatakse sind normaalseks, kui sa oled, mõtled ja käitud nagu kõik teised? Eestlased on modernsed, mitte postmodernsed. Postmodernseid väärtusi kandev inimene ja õppejõud ML ei mõistnud mu küsimust kaasaegse ühiskonna teooriate loengus kui üritasin selgitada, et osad inimesed on mahajääjad – enamik eestlasi on postmodernsusest veel valgusaasta kaugusel. Postmodernsus ei väljendu asjades, materiaalsuses, stiilitus steriilsuses – vaid vastupidi – väärtustes, postmaterialistlikes mõttemallides, isikupäras, vana ja ausa stiliseerimises. Eestlased püstitavad endiselt igavaid nurgelisi karpe, võõpavad seinad neutraalselt valgeks, ostavad mööblipoest külma ja eemaletõukava nahkmööbli, teevad euroremondi, arvavad et töötama peab kontoris, et naaber on värdjas, et pangalaenu peab võtma, et uue auto peab ostma, et peab olema nagu kõik teised. Aga parem. Modernistlik liikumine ja modernne stiil oli nurjunud püüe alustada uuesti ja paremini – teine maailmasõda tuli ikkagi ja peale seda ka postmodernism – mõistmine, et ajalugu kordub, et traditsioonid on väärtus ja olgugi arhitektuuris, kunstis, kultuuris, moes... palju kaost, kitši ja mänglevat kergemeelsust – selles on vähemalt omapära, midagi mida kritiseerida, mida analüüsida, mille üle mõelda. Eestis seda vist veel avastatud pole. Modernsusele on selles mõttes raske midagi ette heita, et see on nii tühi ja mida tühjale kohale ikka ette heita. Võrreldes modernismiga on postmodernismis see miski – mässumeelsus, julgus ise olla, mõelda ja teha. Go for it. *Judith Miller „Värvid“