Thank god for postmodernism

Modernism on isikupäratu. See on stiilitu steriilsus, mis ei anna edasi inimese tundeid, iseloomuomadusi, väärtusi - okei. Ka märgitus on märk milleskti. Aga modernism on igav. Peale vormi ei ole modernsetel asjadel midagi – ei sisu ega väärtust (isegi siis kui miski on maksnud miljoneid – siis on see mõnikord lihtsalt ekshibitsonism). See ongi see hall keskpärasus, mida mina pean kilekotiks ja mida igapool näha võib, kui silmad lahti ringi käia ja inimestega juttu rääkida. Modernistlik liikumine (arhitektuuris) tekkis I ja II maailmasõja vahelisel ajal – teoorias oli see kõikide stilistiliste sidemete purustamine minevikuga, üleliigsete ilustuste mittetunnustamine. Praktikas tähendas see rahvusvahelist modernistlikku stiili, millele oli iseloomulik valges ja heledas toonis sirgjoonelisus, lamedakatuselised hooned, ilustamata betoonist/klaasist seinad ja metallkonstruktsioonid eksterjööris.* See võis tähendada, et inimesed tahtsid unustada mineviku halva ja alustada uue ja heana. Ma arvan, et modernistlik liikumine, mis 20.saj alguses tekkis ja modernne stiil, mis hakkas levima peale I maailmasõda oli inimeste soov alustada uuelt lehelt – mida muud öelda, lubivalgeks võõbadud uute kast-majade sisu ja välimuse kohta – see on isikute, pere soov näidata uut algust – uus raha, uus maja, uus elu. Aga aja jooksul see valge tuhmub ja pere tüdineb sellest nurk-raam-lame-klots stiilist. Värvid muutuvad kirkamaks ja maja täitub asjadega – modernismist saab villand. Kui kaua sa ikka tühjas ja kõledas kohas pesitsed ja oma tühje ja kõledaid mõtteid mõlgutad? Või miks peavad kõik inimesed olema ühesugused? Miks siis tunnistatakse sind normaalseks, kui sa oled, mõtled ja käitud nagu kõik teised? Eestlased on modernsed, mitte postmodernsed. Postmodernseid väärtusi kandev inimene ja õppejõud ML ei mõistnud mu küsimust kaasaegse ühiskonna teooriate loengus kui üritasin selgitada, et osad inimesed on mahajääjad – enamik eestlasi on postmodernsusest veel valgusaasta kaugusel. Postmodernsus ei väljendu asjades, materiaalsuses, stiilitus steriilsuses – vaid vastupidi – väärtustes, postmaterialistlikes mõttemallides, isikupäras, vana ja ausa stiliseerimises. Eestlased püstitavad endiselt igavaid nurgelisi karpe, võõpavad seinad neutraalselt valgeks, ostavad mööblipoest külma ja eemaletõukava nahkmööbli, teevad euroremondi, arvavad et töötama peab kontoris, et naaber on värdjas, et pangalaenu peab võtma, et uue auto peab ostma, et peab olema nagu kõik teised. Aga parem. Modernistlik liikumine ja modernne stiil oli nurjunud püüe alustada uuesti ja paremini – teine maailmasõda tuli ikkagi ja peale seda ka postmodernism – mõistmine, et ajalugu kordub, et traditsioonid on väärtus ja olgugi arhitektuuris, kunstis, kultuuris, moes... palju kaost, kitši ja mänglevat kergemeelsust – selles on vähemalt omapära, midagi mida kritiseerida, mida analüüsida, mille üle mõelda. Eestis seda vist veel avastatud pole. Modernsusele on selles mõttes raske midagi ette heita, et see on nii tühi ja mida tühjale kohale ikka ette heita. Võrreldes modernismiga on postmodernismis see miski – mässumeelsus, julgus ise olla, mõelda ja teha. Go for it. *Judith Miller „Värvid“