Kui ma astusin Balti jaamas I klassi vagunisse ja küsisin, kas vabu kohti on, öeldi, et kõik kohad on juba täis. Tallinnast Tartusse sõitjad olid stiilsetes ülikondades härrad ja prouad, mõned rääkisid mobiiliga ja mõned olid läptopi avanud ja tegelesid tööasjadega. Mina suundusin kõrvad lontis II klassi, kus õhku oli vähem, kommi ja kohvi ei pakkunud keegi ja mingid esimese kursuse eided lobisesid kaks ja pool tundi kõva häälega sellest, et meeste vanemad on nõmedamad, kui naiste vanemad. Aga muidu oli perfi, parem kui Sebe buss ja vähemalt kolmandiku võrra odavam. Inimesed olid seal koledamad, kui I klassi vagunis.Kui ma astusin Tartu rongijaamas I klassi vagunisse ja küsisin, kas vabu kohti on, öeldi, jah, palun, muidugi on, näete, siinsamas. Seejärel toodi kommi, kohvi, interneti juhe ja sooviti head reisi.Tartust Tallinnasse sõitjaid I klassis on poole vähem, neil on lihtsad riided ja mees minu vastas käib iga 7 min järelt suitsetamise kabiinis. Kõigepealt tellis ta kohvi, seejärel läks üle Gin Tonicule ning nüüd naudib kolmandat (!) mini-pudelit Viru Valget. Kelnerile ütles ta just "Ma maksan ära, rohkem vist tellida ei jõua. Kohe oleme linnas."Aga kuhu kaovad need, kes stiilselt Tartusse sõitsid - jäävadki sinna, kaotavad oma võlu või reisivad ühe suuna II klassis?
Tallinnast tulles kuulati i-podist mussi, kanti Gucci päiksekaid ja vaadati päiksepaistelisse õue. Yuppie värk. Nemad joovad ehk kodus salaja peeneid kokteile.Ma tunnen ennast praegu kah nagu yuppie - istun siin, teen (tegin) tööd, vahepeal vaatan aknast kaugusse, tellin kohvi ja mõtlen, et kogu aeg on kiire. Sellepärast ma ju I klassi võtsingi, et saaks juhtme seina ja asju teha.Aga mis mees see mu vastas on - härra-alkohol-lahendab-kõik-mured? Vahepeal lahendab ta ristsõnu. Tal on kurvad silmad ja kole vest. Aga ma arvan, et ta ei ole halb.*Ma saatsin presidendile essee ka:)
10 comments:
no blogimine on küll tõsine töö , annelis...
Ma ei teagi, mida selle peale vastata - kas öelda, et võibolla sa ei tea, et mõnede inimeste elukutseks ongi kirjutamine; näiteks ajakirjanikud, kirjanikest rääkimata... Või siis, et sa pole kursis sellega, millega ma igapäevaselt tegelen. Või sa tegid hoopis sõbralikku huumorit? Või midagi muud.
Anonüümsete puhul on nii nõme see, et kunagi ei tea, kas nad nokivad, teevad huumorit või lihtsalt vihkavad sind ja seda, mida sa kirjutad.
Igaljuhul, mina pole eal väitnud, et blogimine on tõsine töö.
Aga enda kaitseks - sissekanne valmis paar minti enne linna jõudmist, nii et oma töö tegemata jätmises ei saa mind mitte keegi mitte kunagi süüdistada!
Annelis, Sa oled S U P E R ! :) ja ma mõtlen seda tõsiselt, isegi, kui ei tunne Sind, Sa oled seda! Ja kindlasti ei peagi tegelikult keegi seda Sulle ütlema, sest see on ütlematagi selge ja teada ja näha ja tunda jnejnejne.. Näpud püsti!!
Andrus Kivirähal on üks koomiline lugu ühest mehest, kes elab ontlikku elu Tallinnas. Aga niikui Tartu poole satub, muutub paadunud joodikuks. Paaripäevastest reisidest saavad pikad joomatuurid. Õnnetu lugu oli mehel ühes Tallinna raamatupoes, kui sattus nägema raamatus ülikooli peahoone pilti - oli kaks päeva švipsis!
Vist nii ka nende rongisõitjatega - lähevad heas usus korralikud inimesed pealinnast rongi peale, aga naastes tellivad üha Viru Valget.
...ja pärast on pirogovil pudeli-anatoli neile lõuksi pannud, nii et gucci prillid purud ja i-pod on ununenud mingi suvalise tüübi juurde, kelle juures õlle ja viina segamini joodi.
ja nende pifid arvavad siiani, et nende vanemad on nõmedad.
kb
Aitäh, mul on ka nüüd normaalsem "kodu" kui enne oli ;)
Okei, see polnud teemas.
Saan ise ka aru.
Aga ootan alati Su postitusi ja tahtsin Sulle lihtsalt öelda...
mitte midagi olulist :)
Ma tahtsin kahte asja öelda: et a) see on nii wow, et sa orkutist ära läksid (oled nyydsest mu suuuur eeskuju, ma olen ise ka yritanud, aga nojah yhesõnaga),
b)esseistikat jms on alati meeldivam ja huvitavam lugeda, sest lisandub subjektiivne faktor kui analyytilist teemakäsitlust. Seetõttu su mõtted vbla su õppejõule ei sobinudki (selle modernimiteema jätkuks). Modernismi poolt tahaksin lisada veel ka paar argumenti ja yldse seda kommenteerida (aga seda võiks teha nende (olematute) kokteilide taga (mitte)kunagi. As usual :)
Tartus on ju nii lihtne jooma kukkuda: linn on väiksem, alkot myyakse 2ni ning kooli on palju okeim sisse magada ja/või pohmelleerides minna kui tööle. Eriti karm on see tendents nende keskealiste puhul, kes ylikoolis oma elu vabamad ja pöörasemad aastad veetsid: tulevad siis Tlnst tööpostilt korraks mingile konverentsile kui hardcore deja-vu sisse sõidab ning pärast esimesi viisakaid "vanade paikade kylastusi" katus täiega ära lendab ning tunne on taaskord nagu 21selt ylikoolis III kursusel, kus on jumala pohhui kas homsesse/ylehomsesse/järgmise nädala filoloogia/rahvamajanduse/analyytilise filosoofia loengusse jõuad või mitte :)
Mina ei tea kas see spekulatsioon on nüüd õige või ei ole ta seda mitte, aga...
Tallinnast Tartusse sõitsid sa kella viiese rongiga, mille puhul võib arvata, et I klassis sõitis palju neid inimesi (yuppisid), kes käivad Tartust Tallinnasse tööl (ma usun et siukseid fanaatikuid võib olla küll). Tallinnas tööl olles peab ju viks välja nägema, muidu ei võeta tõsiselt.
Tagasi Tallinnasse sõitsid sa ka viiese rongiga. Seekord oli heal juhul vagunis neid, kes käivad Tallinnast Tartusse tööl. Noh siin pole välimusele üldse nii ranged nõuded.
Aga samas, miks peaks keegi üldse nii kaugele tööle minema.
Kuulge, väga head tähelepanekud! Naljakas, et kuigi Eesti on väike, ikkagi on Tallinna ja Tartu vahel mõned väga märgatavad erinevused. Ja samas nagu ei ole ka...
Post a Comment