Kes käib Oliveriga?

“Populaarne tüdruk”, “Ilus tüdruk” ja “Kole sõbranna”, 9-aastased, käivad 2A-s ja sõitsid eile bussiga. Üks on populaarne, kõiketeadja, valjuhäälne ja selline varatäiskasvanu – värvitud ripsmete ja lakitud küüntega, tõenäoliselt on tal vanem õde, kes käib juba poistega joomas või deitimas ning väike õde tahab väga tema moodi olla; teine on meikimata ja ilusam, pigem mõistlik, aga veidi ülbe ja käib õe saba asemel trennis; ja kolmas on kahe eelmise kole sõbranna, keda saab alati back-upina kasutada, õue kutsuda, kui ilus sõbranna ei saa, ja kellele saab alati kurta vaata-kui-paks-ma-olen, teades, et kole sõbranna on alati koledam, paksem, punasemate juustega ja ebapopulaarsem, aga kes alati kätt hoiab, kuna tahab ka hängida ja paralleelklassi Kallet nillida. Nii nagu käib, aegade algusest, sõpruste algusest peale. Kõik on millegi peal väljas! Teise bee Martin pidavat kellegagi käima. Ilus tüdruk hakkab seepeale meelde tuletama: “Oota aga, kellega mina käin...? Oliveriga!” ning pöördub populaarse sõbranna poole: “Või käisid sina Oliveriga?”. Popp sõbranna noogutab: “Jaa, mina käin Oliveriga. Sina käid ju Lauriga.” Kole sõbranna istub popi sõbranna kõrval ja on vait. Vaatab kordamööda teisi kahte. Ilus sõbranna ütleb peale teada saamist, et tema ei käigi Oliveriga: “Ah õigus jah. Mina käin Lauriga. Enne ma käisin pool aastat selle Mihkliga.” Ilus tüdruk jätkab: “Tead sa,” popile sõbrannale, “see Mihkel oli nii lühike, ma olin temast mingi pool meetrit pikem. Ta oli mulle siiamaani,” (näitab käega õlani) “poisid ei muutu üldse.” Selle peale vastab popp sõbranna: “Ma ei saa üldse aru, kuidas sa temaga käia said, ta pole üldse ilus ju.” Ilus sõbranna: “Aga ta pole kole ka.” Kole tüdruk vaikib. Siis lähevad nad bussist maha. Essana popp tüdruk, tessana ilus tüdruk ja viimasena kole tüdruk.

Oleks te näinud, mu silmad olid nagu tõllarattad, kui ma seal seisin – 9-aastased, värvitud ripsmetega ja käivad juba pool aastat mingi 2b klassi tüübiga. Ossa raks! Algusest peale käib võitlus ühtede ja samade asjade nimel. Meil olid ka klassis poisid ära jagatud, et kes kellega käib ja nii. Aga see ei tähendanud üldse, et me tegelikult nendega käiks, räägiks või nende telefoninumbritki teaks, vaid seda, et igaühel oli enda kompu, kelle kõdistamise peale rohkem kiljuda ja kelle lähenedes sosistama hakata. Pealegi, poisid ise ei pruukinud teadagi, et keegi nendega käib ja temaga mõttes kodu mängib. Ma arvan, et preilidel popp ja ilus on samamoodi. Edasi tuleb tervet kooliaega läbiv nillimine ja mr.täiusliku otsingud teisest, kolmandast ja kümnendast a-st, b-st või c-st – kõik ühe ja sama eesmärgi nimel.