Lisaks sellele, et kõik tuttavad saavad MSNi kaudu teada inimese meeleseisundist, elus toimuvast katastroofist või uuest bemmist, pakuvad nad pealiskaudse nutu ja hala peale hea õnne korral ka tööd, naist, katusepanijat, talvekumme või pehmet mööblit. Pealiskaudne selles mõttes, et isegi kui kõikide listis olevate inimestega juttu ei juhtu rääkima, võib aimata, mida nad teevad ja tunnevad. Vähe sellest, et “type a personal message” väljendab tihti nii maailma viha kui uut armastust, on seal kerge liialdada ka smailifeissidega ning leiutada endale täisesti uus hüüdnimi. Mis mõnikord jääbki külge. Mõned on võibolla isegi humoorikad – a la naised on nagu pilved – kui päike tuleb välja, lähevad nad minema – aga enamasti on nad totrad. Ei - ma ei mõista hukka - ma lihtsalt ütlen. Meil on anonüümne delfi-sajand. Sry, infoühiskond, ma tahtsin öelda. Peab olema ettevaatlik jne. Näe tonti, muidu tulevad idast kurjad kräkkerid ja teevad sind ühtedeks ja nullideks. Katsu siis seletada, et su nimi on tegelikult Juuli Juurikas. Ma ei tea, miks MSNi nime kaudu on lihtne liialdada. Klatsimooridest sõbrannadele on need lühiteated perfid taimelavad tuttavate kohta käivateks uudisteks. Stiilis “Tal oli MSNis, et tal on uus töökoht.” – “Ah jaa, oli jah. Nagunii on tal jälle uus mees ka.” Ja lumepall veereb. Mäletan ühte juhust, kui üks koolikaaslane alustas minuga vestlust sõnadega “Sul on nii äge nimi. Kuidas sul läheb?” Muidu inimesega ei suhtle, aga teed endale slõugani, ja kõik on nagu kärbsed kleeplindil ja tahavad sinuga su elu jagada. Samas panen tähele, et teatud sõbrad jäävad peaaegu alati oma nime juurde. Või siis teevad oma nime kaudu teatud erialast tegevust. Kavalus, mis muud. Pealegi ei saa teatud sõbrad endale mõne labase nime taha varjumist lubada. Maine värk. Tegelikult ma ei ole vist kellegi poolt. Olen ka mina nimetanud ennast selleks või tolleks või iseendaks jäänud.
No comments:
Post a Comment