Inimesed

Aeg-ajalt saadan ma kõiki täiskasvanuid seenele, metafoorselt, aga siiski. Sel nädalavahetusel sõitsin ise seenele (leidsin kukeseeni, mõtelge!) ja nautisin väga lahedat täiskasvanute seltskonda oma isa peol. Teise päeva õhtuks olin jõudnud järeldusele, et oma sõpradega pole juba ammu selliseid pidusid olnud. Selliseid, et... ma ei oskagi seletada, parimaid asju elus ei pidavat saamagi sõnadesse panna.

Meil, noortel, on oma vanematelt palju õppida.

Aga 20ndate alguses, keskel ja lõpus, kus suurem osa minu tuttavatest asub, võiks veidi enam (elu)rõõmu üles näidata, teha samuti unustamatuid pidusid ja mitte põdeda töö, haige kassi, äsja võetud pangalaenu, tuleviku või muu väga jabura pärast, mis esmaspäeviti noori üle-urbaniseeritud (just, urbaniseeritud) yuppie'sid kummitab. Eestis on selliseid valesid noori nii palju - sellest hoolimata - yuppie värk on niii üheksakümnendadad. Yuppie peod on peetud, täna, XXI sajandil on need über igavad ja ma lasen sealt ruttu jalga.

Noored on mõnikord täiskasvanumad kui täiskasvanud ise, sellepärast võtan oma sõnad tagasi, et täiskasvanud on nõmedad - tõelised täiskasvanud ei ole. Aga noored, kes täiskasvanuid mängivad, on ikka küll.