JMK: journalism, media & communication...

Esimene koolipäev oli tore! Kõige toredam oli õppejõududega vahuveini joomine, suupisted professorite koridoris ja uute klassikaaslastega jutustamine. See, et järgmisel nädalal loeb meile Terhi Rantanen isiklikult ja et koordinaator hakkas nutma kui Jan Ekecrantzi matustest rääkis, on vaid tükid puzzlest. Välismaal on täiega äge, siin on kuulsad teadlased ja puha. Mis sest, et selle lausega ma kõlan nagu teismeline, kes avastas H&Mi.

JMK meenutab paljuski Tartu meie osakonda – väljast väike, aga seest suur. Natuke vana ja natuke uus. Natuke teistmoodi, kui kõik teised osakonnad. Omaette ja omamoodi. Mulle meeldib. Seda, kuidas ma järgmiseks nädalaks kaks raamatut läbi loen, ma veel ei tea, aga vaevalt, et teisedki teavad.

Muidugi - on kaks erinevat asja käia ülikoolis ja saada haritumaks klassitsistlikus stiilis valgete seintega suhteliselt glamuurses hoones, kus teinekord võib kohata ka presidenti ennast või siis vastavalt 1980ndate modernses betoon-klaas-korrusmajas. Klassikaline muusika versus punk - aga see on lahe, sest suhtumised näivad sarnased.

Kabinetid on neil nunnud – nagu punased sommarstugad seestpoolt, veidi sassis, palju pabereid, laste joonistused, perefotod ja tugitool. Igale poole, mis on avatud, võib sisse astuda ja kõikidega, keda kohtad, võid juttu puhuda, sinatada ja eesnimepidi kutsuda. KUI on avatud, ja KUI kedagi kohtad. Enamasti on nad lõunal, puhkusel, pikal nädalavahetusel, avatud ainult esmaspäeviti 10-11.30-ni ja telefonile vastavad... if you are lucky. Rootslased on suured lõõgastujad, tundub mulle. Selle eest on neil Nobel Prize ja iga-aastane gala, mille erijuhtum on ka rahvusvahelistele tudengitele mõeldud spetsiaalne bankett City Hall’is, kus ma oktoobri alguses rõõmsalt kutset näitan, uusi musti kingi (mida veel pole) kannan, ja juba igapäevaseks hobiks muutunud smalltalki harrastan. Ahoi!