Igal nädalal saab keegi tiitli „Kitchen Guard“, loeb uuesti läbi köögikapi peal olevad juhised, mida ja millal selle tiitliga peale hakata ning toimib the kitchen guardiani reeglite järgi. Teeb seda terve nädala ja tunneb rõõmu puhtast kodust. Ideaalis.
Reaalselt tuleb pühapäeva õhtul meelde, et peaks vist põrandat pühkima ja nõud kappi tõstma. „Me and my friend do it every time in two hours“ – „???“ Eile hommikul, õhtul ja täna hommikul oma köögihaldja nädalat lõpetades muutusin väga kurjaks/kurvaks. Mul kulus koridori pühkimiseks ja pesemiseks, koristuskapi koristamiseks, prügi välja viimiseks, prügikastide pesemiseks, köögi pühkimiseks ja pesemiseks vähemalt kuus tundi ja praegu ei ole mul ikka sellist tunnet, et tahaks seal köögis süüa teha.
Selle eest teevad seal iga päev kolm tundi järjest süüa indialased ja pakistanlased. Peale selle kutsuvad nad külla oma viis sõpra ja keeravad siis koos tortillasid ja wokke. Järgi jätavad nad räpase pliidi, puru põrandal, laual, laua all, kapi peal ja mujal, kuhu haare vähegi ulatub. Kahe tunniga ikka 3x7=21 tundi nädalas söögitegemise jälgi ei korista. Reaalselt!
Eile kolis sisse üks tsikk Lõuna-Koreast ja mr Pakistan ütles selle peale, et „ah need hiinlased, sa ei kujuta ette ka, millised nende köögi-kombed on“. Could it be any worse?, mõtlesin. Ma oleks tahtnud talle seda öelda, aga diplomaatia huvides naeratasin ja küsisin „kas tõesti?“.
Enamiku ajast tunnen ma ennast nagu tõeline eesti beib. Aga heas mõttes. Ma oleks nõus sõbranjetama ükskõik mitme puhta ja päevitanud beibega, kui kesteabkust pärit põssadega. Kõrgete kontsadega kingi ei leia kusagilt ja räpakottidega juttu rääkida ei taha. Kokteile igatsen ka. Ühikad on naljakad. But that’s the kind of humor I really dislike.
Come visit, let’s be tsiki-miki once again.
No comments:
Post a Comment