Lõunase kalkunisalati ja roosast termosest kohvi joomise kõrvale paar tundi väga insiderite södermalmarite kohvikus "String" backgammonit mängida ja maailma asjade üle arutada on mõnus. Nagu koos teiste nunnude inimestega oma vanadele lemmiklauludele süüdimatult kaasa üürata. Omaette itsitada, kui hea valiku ma hommikul tegin kui sain aru, et konservatiivne hall-must-pruun värvigamma riietevalikul sellisel imelisel sügispäeval on ülihalb - rõõmustada hoopis, et see peen mantel sobib ka kollase pusa, roosa salli, põskede ja valgete ketsidega. Et shuffle mode'is istub täna eriti hea rändom-DJ. Call it luck or call it faith.
Södermalm on Stockholmi lõunapoolne, südamlikum ja soojem osa. Gamla Stani (vanalinna) poolne Södermalm on nagu Pariisi Montmartre, seda ma juba ükskord ütlesin. Seal on väiksed galeriid ja galerii-kohvikud, kunstnike pelgupaigad, väikesed tolmused ateljeed ja töökojad, kiiksuvate ustega vanad majad (mitte küll väga vanad, aga õhkkond on kiiksuvate-ustega), mäkke ronivad munakivitänavad ja armsad naeratavad vanapaaridest või kunstnikepaaridest kohvipoepidajad. Södermalm on nii armas, mu lemmik!
Södermalmi vasakpoolne süda, kui vaadata Gamla Stani poolt kuulub avangardismile, unistustele, jalutuskäikudele, maailma lahedaimatele alternatiivsetele poekestele, avatud kontoritele, reklaami- ja arhitektuuribüroodele, muusika- ja kunstistuudiotele, noortele disaineritele, unikaalsetele moekunstnikele, boheemlaslikele kohvikutele, baaridele, klubidele, restoranidele. Seal ei ole kesklinna võltsi strateegilist naeratust, tobedate logodega disainerite kaupluseid, peeneid baare või lounge'isid, näo-järgi-sissepääsuga-klubisid, ärihaide koledaid Hummereid või kohe-kohe läbipõlevaid karjäärinaisi. Ja kui sinna mõni selline peaks sattuma ja oma strateegilist valgendatud naeratust välgutama, vaadataks teda imelikult. Sest ta on võlts.
Södermalmi moekamat sorti kaval seltskond käib kaks korda aastas Street'i Modeoutlet'il (fashion market), kus Rootsi supernovaatoritest disainerid, uued brändid ja värsked kollektsioonid omale võileiva hinna eest tänuliku fänni ja kandja leiavad. Eelmisel pühapäeval toimunud Londoni Camden Lock Marketi väikse venna tiitlile kandideerival moeturult leidis näiteks Mini Marketi kvaliteetseid kampsuneid, Jenny Hellströmi eriti lahedaid täpilisi kleite, Stray Boysi maikasid, Fröken Söt'i imearmsaid pluuse, 2707 (sjugosjunollsju) pehmeid sviitreid, SVEA klassikat, Perry Como unikaalseid pükse, Bodhi plikalikku pesu, Resteröds'i kuulsat disaini jne. Viimane aeg ära õppida, et massimood on veits (jajah, veits nõme) nõme. Et firmad, kes püüavad saavutada võimalikult suurt turuosa ja mida võib kohata tihemini kui kaks poodi linnas, tuleks juba eos maha kanda.
Näiteks et kui sa ostad iga kord oma riided samast kohast ja välgutad läbi aastate sama logo, siis kedagi ei huvita, isegi diisli ja misssiksti teksade kohta arvavad need futuristlike mõtete ja ambitsioonikate ideede ja laheda suhtumisega noored, et "see periood on meil juba ammu möödas". Eestis ta muidugi õitseb. Oh. Eks siin on ka muidugi samamoodi; moeteaduses meil oli üks eriti rumal G-Stari teksade ja Gucci kotiga tsikk, kes süüdimatult kuulutas, et kui moodi poleks olemas, hakkaks inimestel igav. Ma olen kindel, et ta kukkus sellel eksamil läbi. Saamata aru, et kui ülejäänud kõps-kõps peen Stureplani seltskond käib ka G-Star Raw teksadega, siis on nad lihtsalt üks kamp bränditurunduse kavandatud-saavutatud sihtrühmast. Et tsükkel on jälle täitnud oma eesmärgi, lollid on leitud.
Noh, jooksed kohe omale uut paari tommihilfigeri teksasid ostma või oled nõus kaaluma, et ostaks järgmine kord midagi mitte nii meinstriimi? Ja mõtle, see on isegi äge, kui sul on lihtsalt eriti spetsid ja unikaalsed teksad, mitte lihtsalt suvalised koledad diisli logoga teksad.
No comments:
Post a Comment