ipott laetud täis Björki ja Röyksoppi. Seljakott talvevarustuse ja kohvitermosega. Tekk ja villased sokid. Perroon 2, vagun 14, kohad klmn. 17 tundi Põhjamaa avarustes läbi Uppsala, Gävle, Sundsvalli, Gällivare, Lulea Narviku poole Norras, Põhja-Atlandi viimastel sadadel meremiilidel. Lofoteni metsiku saare läheduses. Unistustele üsna lähedal, kusagil, kuhu enamik ei kipu ega ei satu. Ongi hea. Pilkane pimedus, eredad tähed pikliku Rootsi öös, rongi-reaalsus. Meenuv de Certeau rongi-teooria, kristalliseerunud reaalsus, reaalne loodusfilm. Filosoofilised mõtisklused universumi teemal. Minu peatus - Kiruna.
Nordic Reflects
LP Scaninavian Europe räägib, et "You haven't experienced Sweden if you haven't been to Kiruna". Euroopa Viimane Metsikus. 1500 km ära. Ära sellest oo-me-oleme-kõik-nii-tolerantsed moekast linnast. Nii nagu öeldakse, et Tallinn pole Eesti, öeldakse ka et Stockholm pole Rootsi. /Jag håller med./
Rongiöös mängime rootsikeelset Aliast. Teisel pool vahekäiku istuv hallipäine tädi koob midagi rohelise ja punase lõngaga . Aeg-ajalt tõstab pea, rüüpab piima, vaatab meid, kuulab, kuidas me oma rohkem või vähem puises rootsi keeles sõnu seletame ja vaatab aknast välja. Siis vahetab lõnga värvi. Kui A on parasjagu seletamas 'seda lõunapoolusel asuvat Briti koloniaalsaarestikku...' ja mina ei oska vastata, ütleb hallipäine tädi äkitselt maheda kõlava häälega: "Falkland". Kõik naeravad. Tädil on tuline õigus. Ma mõtlen, et issand kui nunnu.
Rongis tõuseb päike kella 8 paiku kui varahommiku tumesinine taevas muutub vaikselt heledamaks ja võtab lõpuks selge helesinise värvi üksikute valgete lennutriipude ja ereda reflektorina mõjuva Päikesega. Kella 9 paiku on õues Näha vaikust - lumme mattunud sügavat valget kõrvu lukustavat vaikust. Päikesesse vaadata ei saa, see on nii toores. Gällivare (kas teil kõlab ka kõrvus Lembitu Kuuse loendamatud lood Gällivare etappidest...) väljendab tüüpilise Skandinaavia suusalinna kuju.
Vagunirestorani tõmmu kohv on kange ja maitsev. Seal üleval ei elata ilma kange musta kohvi ja lihata, räägib koerakelgu-mees. Taimetoitlastest reisikaaslased saami hütis on veidi kohatud küsides, kas teil taimetoitlaste võileiba on? Dsiisas küll, mõtlen ma, pole elu sees midagi ebasobivamat kuulnud küsitavat. Keset paksu metsa mäeahelikus, eemal tsivilisatsioonist, Lapimaa põliselanike tüüpilises elamus imemaitsva põhjapõdra singi-jallat ampsates ei ole olems nõmedamat küsimust. "See põder elas õnnelikku elu," lohutab koera-mees. Ma ei saa sellest kunagi üle, et isegi metsas ei saa inimesed üle moeohvri ja tarbijastaatusest. Ah et millised saapad ma ostsin, te küsite? Mitte kõige ilusamad, kallimad, koledamad, odavamad, brändistatumad, üle-logotatud. Kõige imelikumad loomulikult. Te veel küsite. Koeramees on lahe, tal on oma koht elus.
Europe's Last Wilderness
Vaikne ja pime Jukkasjärvi küla, kus jäähotelli ehitus on alles vähem kui poole peal. Rootsi vanim puust ja punane Saami-kirik ja selle seinte vahele "kirjutatud" ajalugu. Rahu ja vaikus, turistidest puutumata aeg. Bussisõit ja Moloko "Statues", kõrvetav külm, snus. Miinus kakskümmend.
Idüllline Abisko, kust algab maailmakuulus Kungsleden - 440 km pikkune suusa/matka/ratta trass, mis kulgeb Kebnekaise, Rootsi kõrgeima tipuni. Rongisõit läbi veelgi avarama ja lõputumana näivate tundraväljade. Imeline teekond. Valge, erkkollane, helesinine ümberpööratud pilt silma võrkkestal. Ma ei suuda meenutada, kus ma elan ja milline mu tuba välja näeb. Ma ei mõtle peaaegu mitte millelegi, võibolla elust, armastusest. Õnnest või kurbusest, pisarad voolavad. Mul ei tule meelde, mida ma õpin või kus olen töötanud, et on olemas toit, poed, riided, meedia, raamatud... kõik see tunduks kogu idülli rüvetamisena. Sekkumisena puhtasse karmi valgesse külma reaalsusesse, kus valitseb ennastunustamapanev ilu. Neid mitte-mõeldud mõtteid ja sõnu võin ma kirjutada praegu, kui ma olen tagasi hall-pruunis suurlinnas.
Mind-photography
Raske hingata. Jajah, see on üks neist hetkedest. Neid hetki tasub koguda. See on reisimises samm edasi. Kolmsada kilomeetrit üle põhjapolaarjoone. Õnne teadlikustamisele väga lähedal. Iseenda defineerimine.
Abiskos kui me K-ga ühest jaamast teise püüdsime jõuda, aga poole tee peal tagasi pöördusime - oli veidi kurb. Samm tagasi - mitte riskida, mitte vaadata, mis on nurga taga. Sakslased ja nende planeerimine, teadmatusetalumatus, X:%&?##rrgh.
Jäätunud järved, üksikud majad keset sillerdavat lummemattunud tühjust. Abisko armas restoran sõbralike inimeste ja väikese tsivilisatsioonilaksuga. Järv, tee, mägi. Lapp-porten (Lapp Gate) - värav Lapimaale, kahe suure mäe ahelik ja sinna avanev vaade kümnete kilomeetrite kauguselt. Loojuv päike. Tõusev päike. Värav, teekond... Kunsledeni Abiskos asuv lõpp-punkt - puu külge rohelisse postkasti asetatud oranzh külalisteraamat. Miinus kümme. Järsku otsid pimedas külas eikusagil teed järgmisse jaama. Ümberringi viimase kahe nädala jooksul sadanud pool meetrit lund, põõsad, pimedus, kauguses kostev tk-tk-tk-tk, teadmine, et kusagil peab ju see jaam olema. "See ei lähe kohe mitte," ütleb Katja, näost punane ja hingeldab. "Okei," mõtlen ma kurvalt ja me lähme tagasi. Hullumeelsusteks on ka teisi kohti.
Yellow House'i pehme voodi. Vana Tallinn ja ootamatu õnn täringumängus. Ootamatu pööre plaanides - kaks ebamäärast trippi järgmiseks päevaks. Ootusärevus. Vaikne hommik. Haiguse edasilükkamine tee ja nohurohuga. Ilusad sakslased rongis.
In this very edge of the world nothing really matters
Kell 10 võtab meid peale koera-mees, Põhja-Rootsi laulva aktsendi saatel viiakse Saami kultuuri- ja kunstikeskusesse ennast tõelistesse soojadesse riietesse sättima. Esimene kohtumine koertega. Ärevus, kannatamatus, haukumine, rakendamine. Start. Kõrvus vuhisev tuul ja koerte vaiksed jooksuhääled lumel. Igaühe omad elemendid. Mööduvad metsad, kelgu all libisemas järvejää, taamal roosakas-kollakad mäed. Kas see olen tõesti mina või? Jajaa, jälle see hetk. Jutuvada koertest, Kirunast, õpingutest, reisimisest. Koeramehe lõputu pühendumine ja koera-jutud. Experience of a lifetime.
Puhkepaus hütis (lavvu) keset sügavat, aga madalat ja pehmet metsa. Koeramees pakub kohvi, njallat põhjapõdra singiga ja muffinit moosiga. Mmm, milline elu. Milline piknik. "I'm sitting in a lavvu eating njalla," räägib mees loo, kuidas üks Londoni tüdruk sõpradele sõnumi saatis.
Väikse Elvise epilepsiahoog. Koera-elu. Koerte lood, perekonnad, nimed, haigus-, sünni- ja surmalood. Kõik koertest. Uskumatud lood. Millest räägivad rootslased lõkke ääres? - maksudest, elustiilist, ärist, loodusest. Jah, isegi Kirunas. Aitäh, koerad ja koera-mees. "Aga võibolla te tahate siia jääda - loomaarstiks või koera-pidajaks õppida?"
Stockholm - 1506 km
Kell 15 võtab meid peale seene-mees sinise minibussiga. Küsimused ja vastused. Linna-ajalugu, sotsioloogia ja ühiskond. Täielik private-tour. Mees, kellel on võtmed, mis avavad kõik uksed. Rauakaevandus ja maa-alune elu. Asfalteed ja kiirusepiirangud kaevanduses, kontorid ja kaevandamine offisist 8ndal korrusel. Õppetund. Maa-alune maailm mobiilileviga. Seened! Mees, kellel on kaevanduses seene-maailm. Unique in Europe. Ajaleheväljalõiked ja jutud Euroopa glämm-kokkadest ja ajakirjanikest, kes tulevad selle erru läinud geniaalse kaevandusinseneri Shii-Take seeneäri kaema ja proovima. Seenele. 8300 SEKi kilo kui soovite, palun väga. Kontaktid Jaapanis, Ameerikas, Lähis- ja Kaug-Idas. Mees, kes teab rohkem kui välja näitab. Uskumatu lugu.
Kosmosejaam. Kiruna - kunstlikult loodud linn, mis kolib. Terve linn kolib teise kohta - jah, majad, koolid, poed, kõik. Aastal 2012 ei kohta te sellist Kirunat. Rauakaevandamisest saadav tulu on suurem kui terve linna ümberkolimine põhja poole... Tuhat võimalust tundras ellu jääda, teadust teha, mõtiskleda... "Kas te tõesti ei taha kaevandusee tööle tulla? Aga seene kultiveerijaks? Ainult kolm päeva - te peate tagasi tulema! Õnn kaasa!"
Parallel Universe it is.
Vagunirestorani tõmmu kohv on kange ja maitsev. Seal üleval ei elata ilma kange musta kohvi ja lihata, räägib koerakelgu-mees. Taimetoitlastest reisikaaslased saami hütis on veidi kohatud küsides, kas teil taimetoitlaste võileiba on? Dsiisas küll, mõtlen ma, pole elu sees midagi ebasobivamat kuulnud küsitavat. Keset paksu metsa mäeahelikus, eemal tsivilisatsioonist, Lapimaa põliselanike tüüpilises elamus imemaitsva põhjapõdra singi-jallat ampsates ei ole olems nõmedamat küsimust. "See põder elas õnnelikku elu," lohutab koera-mees. Ma ei saa sellest kunagi üle, et isegi metsas ei saa inimesed üle moeohvri ja tarbijastaatusest. Ah et millised saapad ma ostsin, te küsite? Mitte kõige ilusamad, kallimad, koledamad, odavamad, brändistatumad, üle-logotatud. Kõige imelikumad loomulikult. Te veel küsite. Koeramees on lahe, tal on oma koht elus.
Europe's Last Wilderness
Vaikne ja pime Jukkasjärvi küla, kus jäähotelli ehitus on alles vähem kui poole peal. Rootsi vanim puust ja punane Saami-kirik ja selle seinte vahele "kirjutatud" ajalugu. Rahu ja vaikus, turistidest puutumata aeg. Bussisõit ja Moloko "Statues", kõrvetav külm, snus. Miinus kakskümmend.
Idüllline Abisko, kust algab maailmakuulus Kungsleden - 440 km pikkune suusa/matka/ratta trass, mis kulgeb Kebnekaise, Rootsi kõrgeima tipuni. Rongisõit läbi veelgi avarama ja lõputumana näivate tundraväljade. Imeline teekond. Valge, erkkollane, helesinine ümberpööratud pilt silma võrkkestal. Ma ei suuda meenutada, kus ma elan ja milline mu tuba välja näeb. Ma ei mõtle peaaegu mitte millelegi, võibolla elust, armastusest. Õnnest või kurbusest, pisarad voolavad. Mul ei tule meelde, mida ma õpin või kus olen töötanud, et on olemas toit, poed, riided, meedia, raamatud... kõik see tunduks kogu idülli rüvetamisena. Sekkumisena puhtasse karmi valgesse külma reaalsusesse, kus valitseb ennastunustamapanev ilu. Neid mitte-mõeldud mõtteid ja sõnu võin ma kirjutada praegu, kui ma olen tagasi hall-pruunis suurlinnas.
Mind-photography
Raske hingata. Jajah, see on üks neist hetkedest. Neid hetki tasub koguda. See on reisimises samm edasi. Kolmsada kilomeetrit üle põhjapolaarjoone. Õnne teadlikustamisele väga lähedal. Iseenda defineerimine.
Abiskos kui me K-ga ühest jaamast teise püüdsime jõuda, aga poole tee peal tagasi pöördusime - oli veidi kurb. Samm tagasi - mitte riskida, mitte vaadata, mis on nurga taga. Sakslased ja nende planeerimine, teadmatusetalumatus, X:%&?##rrgh.
Jäätunud järved, üksikud majad keset sillerdavat lummemattunud tühjust. Abisko armas restoran sõbralike inimeste ja väikese tsivilisatsioonilaksuga. Järv, tee, mägi. Lapp-porten (Lapp Gate) - värav Lapimaale, kahe suure mäe ahelik ja sinna avanev vaade kümnete kilomeetrite kauguselt. Loojuv päike. Tõusev päike. Värav, teekond... Kunsledeni Abiskos asuv lõpp-punkt - puu külge rohelisse postkasti asetatud oranzh külalisteraamat. Miinus kümme. Järsku otsid pimedas külas eikusagil teed järgmisse jaama. Ümberringi viimase kahe nädala jooksul sadanud pool meetrit lund, põõsad, pimedus, kauguses kostev tk-tk-tk-tk, teadmine, et kusagil peab ju see jaam olema. "See ei lähe kohe mitte," ütleb Katja, näost punane ja hingeldab. "Okei," mõtlen ma kurvalt ja me lähme tagasi. Hullumeelsusteks on ka teisi kohti.
Yellow House'i pehme voodi. Vana Tallinn ja ootamatu õnn täringumängus. Ootamatu pööre plaanides - kaks ebamäärast trippi järgmiseks päevaks. Ootusärevus. Vaikne hommik. Haiguse edasilükkamine tee ja nohurohuga. Ilusad sakslased rongis.
In this very edge of the world nothing really matters
Kell 10 võtab meid peale koera-mees, Põhja-Rootsi laulva aktsendi saatel viiakse Saami kultuuri- ja kunstikeskusesse ennast tõelistesse soojadesse riietesse sättima. Esimene kohtumine koertega. Ärevus, kannatamatus, haukumine, rakendamine. Start. Kõrvus vuhisev tuul ja koerte vaiksed jooksuhääled lumel. Igaühe omad elemendid. Mööduvad metsad, kelgu all libisemas järvejää, taamal roosakas-kollakad mäed. Kas see olen tõesti mina või? Jajaa, jälle see hetk. Jutuvada koertest, Kirunast, õpingutest, reisimisest. Koeramehe lõputu pühendumine ja koera-jutud. Experience of a lifetime.
Puhkepaus hütis (lavvu) keset sügavat, aga madalat ja pehmet metsa. Koeramees pakub kohvi, njallat põhjapõdra singiga ja muffinit moosiga. Mmm, milline elu. Milline piknik. "I'm sitting in a lavvu eating njalla," räägib mees loo, kuidas üks Londoni tüdruk sõpradele sõnumi saatis.
Väikse Elvise epilepsiahoog. Koera-elu. Koerte lood, perekonnad, nimed, haigus-, sünni- ja surmalood. Kõik koertest. Uskumatud lood. Millest räägivad rootslased lõkke ääres? - maksudest, elustiilist, ärist, loodusest. Jah, isegi Kirunas. Aitäh, koerad ja koera-mees. "Aga võibolla te tahate siia jääda - loomaarstiks või koera-pidajaks õppida?"
Stockholm - 1506 km
Kell 15 võtab meid peale seene-mees sinise minibussiga. Küsimused ja vastused. Linna-ajalugu, sotsioloogia ja ühiskond. Täielik private-tour. Mees, kellel on võtmed, mis avavad kõik uksed. Rauakaevandus ja maa-alune elu. Asfalteed ja kiirusepiirangud kaevanduses, kontorid ja kaevandamine offisist 8ndal korrusel. Õppetund. Maa-alune maailm mobiilileviga. Seened! Mees, kellel on kaevanduses seene-maailm. Unique in Europe. Ajaleheväljalõiked ja jutud Euroopa glämm-kokkadest ja ajakirjanikest, kes tulevad selle erru läinud geniaalse kaevandusinseneri Shii-Take seeneäri kaema ja proovima. Seenele. 8300 SEKi kilo kui soovite, palun väga. Kontaktid Jaapanis, Ameerikas, Lähis- ja Kaug-Idas. Mees, kes teab rohkem kui välja näitab. Uskumatu lugu.
Kosmosejaam. Kiruna - kunstlikult loodud linn, mis kolib. Terve linn kolib teise kohta - jah, majad, koolid, poed, kõik. Aastal 2012 ei kohta te sellist Kirunat. Rauakaevandamisest saadav tulu on suurem kui terve linna ümberkolimine põhja poole... Tuhat võimalust tundras ellu jääda, teadust teha, mõtiskleda... "Kas te tõesti ei taha kaevandusee tööle tulla? Aga seene kultiveerijaks? Ainult kolm päeva - te peate tagasi tulema! Õnn kaasa!"
Parallel Universe it is.
5 comments:
Okei. See on võimas reisikiri. Tahaks seal olla täiega.
nii ilus.
mul läks kohe silm märjaks.
aitäh kullakesed, et viitsisite lõpuni lugeda. see oli ausõna väärt nägemist ja kogemist. emotsioonide möll.
mmmmmmmm, lumi.....
ma ei tea, milline see seenemaailm rootsis välja näeb, aga maa-aluseid seeneistandusi on pariisis ka. šampinjone teevad seal.
rootsis teevad Shii-take'seeni, see on ainus koht Euroopas, kus neid kasvatatakse. ma sain aru, et see on mingi väga peen Aasia värk muidu.
Post a Comment