EXPENSIVE WINTERJACKETS

Siis kui me Kirunas käisime ja õues oli miinus 15 kraadi, pool meetrit lund ja täielik talv, käisid inimesed soojalt riides. Kiruna inimesed ja Abisko inimesed ja Lapimaa inimesed - talve ja külma ja soojalt riietumise asjatundjad. Kiruna pealegi on eriti innovaatiline koht 1500 km põhja poole, hästi arenenud infrastruktruuri, ühiskonna ja tegevusvaldkondadega linnake. Seal on poed ka, kust saab osta sooje riideid - odavaid, kalleid, suusariideid, suveriideid, kummikuid, talvejopesid, Canada Goose'i jopesid.

Ainult et ma ei näinud Kirunas mitte ühtegi suure logoga Eriti Paksu ja Suurepärast talvejopet nagu siin, Stockholmis - kus Canada Goose on võlusõna, või õigemini, see Eriti Paks ja Suurepärane Talvejope, millega tingimata peab sellel talvel käima.

Lähme natuke ajas tagasi. 2004. aasta sügisel proovisin Stockmanni kabamajas Eriti Võrratut Pehmet ja Sooja Talvejopet. Punane, kapuutsi ääres oli mingi karv (tõenäoliselt looma oma, nagu käib) ja jope seljas oli selline tunne nagu vanajumala selja taga, nagu ema mainis. Mingi suur embleem oli varruka peal, mis ütles Canada Goose ja siis olid vahtralehed ka. Ma polnud kunagi sellest firmast kuulnud. Siis võtsin jopedseljast ja vaatasin hinnalipikut - 5600 Eesti krooni. Panin kenasti jope puu peale tagasi ja ei rääkinud sellest ei ema ega kellegi teisega enam kunagi. Sõitsin hoopis Londonisse ja ostsin Dorothy Perkinsi allahindluselt 30 naelase valge ilma logota parka, missugust ma pole kordagi kellelgi näinud.

Oktoober 2007, Stockholm. Näen tänavatel, et oh näe, keegi on omale sellise jope ostnud nagu ma ükskord proovisin, kallis jope oli, jaa, aga noh, oletame, et Rootsi talved on ju külmad. Okei. November... tänavatele ilmub üha enam Canada Goose'i embleeme. Wtf, ma mõtlen. Detsember... metroos võib juba mängida seda mängu, nagu Helena rääkis, et 90ndatel Tallinna trammis - mitut Nike'i jopet näed - siin võib niiviisi Kanada Hane logosid lugeda. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus... oot-oot, see on ju viimane metroo ja siin ongi ainult paarkümmend inimest. WTF, kas tõesti kõikidel rootslastel on selline jope?

Jaanuar 2008, Stockholm. Rändan peenesse NK kaubamajja ja vaatan, et kus need siis on. Joped noh. Oi näe, siin on neid lausa kümnete ja kümnete, hunnikute ja stangede kaupa - peamiselt mustad, tumepruunid, ikka selle sama hiigelkarvaga kapuutsi ääres ja ainsa asjana, mis silma torkab juba kaugelt - logoga. "Ostetakse jube hästi," kiidab müüja.

Eniveis. Kõige odavam Canada Goose'i jope, mis ma NKst leidsin, maksis 6500 SEKi (11 000.- Eesti krooni). Ja kõik ('kõik' on alati liialdus, aga siiski, silmnähtavalt suur osa) käivad nendega. Kirunas - jah, nägin neid müügil, aga mitte ühelgi seljas. Mitte ühelgi. Kuigi seal oli külm ja siin on soe. Seal ei kanna neid arktika puhvaikasid keegi. Siin ostavad inimesed endale kalleid lumesaapaid ja Neid Jopesid, et 100 meetrit metroosse ja sama palju sealt välja käia, ülejäänud aeg veedetakse bussis, t-banas, poes, käikudes, tunnelites... samal ajal kui tõelises Põhjas käivad kuulid inimesed viltide või põdranahast saabaste ja lihtsalt väga soojade jopedega.

Linnainimesed on ikka nii vastuolulised. Muidugi võib neil olla rohkem raha ja neile meeldib mood, aga see, kui ma ostaks endale 11 000 (üksteist tuhat krooni) eest talvejope ja näeks seda iga faking päev endale sada korda vastu tulemas - no ma ei tea, mis mõte sellel on? Pealegi on õues plusskraadid, nii et ma keeldun tunnistamast seda millekski muuks kui poosetamiseks. Aga noh, heaoluühiskond, rikas rahvas; käekotid peavad ka kallid olema ju. Igal maal on erinevad asjad, mis inimese kohta jutte vestavad. Eestis on võibolla autod ja majad ja nii, aga siin on need juba ammu moest väljas. Hihihi.

Ja ärge nüüd solvuge eks, kui teil juhtub see jope olema - jumalast soe jope on. Aga mul ajab see logo iiveldama, see on umbes sama nagu igal teisel inimesel oleks kõhu peale suurelt kirjutatud "OLEN MOE ORI. LÄHEN IGA JOPEGA KAASA". Kui mõne asja eest nii palju raha maksta, siis see võiks olla nagu kunstiteos või üks vähestest eksemplaridest, unikaalne või vähemalt haruldane. Aga must/hall/pruun, karvaga hiigelmõõtmetes tavalise jope moodi jope... hmm.

Ma kutsun nende jopedega inimesi Võistkonnaks - pooled rootslased on otsustanud mängida selles ülehaibitud tiimis, kes hoolimata ülipüüdlikust treenimisest kunagi ei võida. Võidavad innovaatorid - need, kes on massist alati kaks sammu ees.

Aga oletame, et inimesed lihtsalt juhuslikult vajasid selleks talveks jopet, sest eelmise aasta oma oli niivõrd räbalaks kulunud, et kukkus lihtsalt seljast maha ja juhuslikult leidisd, et just Canada Goose'i jope sobiks ja juhuslikult leidus neil sinna tänna maksta 6500 Rootsi krooni selle aasta jope eest. Selle oletuse põhjal võib siis kohe diagnoosida, et tarbijad on ikka päris rumalad. Mitte et brändid oleks üdini halvad ja mood mõttetu, vaid et inimesed - selle asemel, et veidi ringi vaadata ja saada aru, et on olemas ka teisi jopesid, tahavadki välja näha nagu kõik teised ja olla sama head kui kõik teised. Kõik on ju võrdsed. Aga kui inimesed on võrdsed, siis peavad ka joped võrdsed olema.