Peale seda kui olin näinud rooga "Tursafilee sidruni-ürdivõis" ning mu pilk jäi selle toidu fotol pidama hakkasin mõtisklema toidukultuuri üle.
Ma pole kunagi pooldanud 'kultuuri' mõiste ülekasutamist, a la veini-, õlle- ja muud säärased "kultuurid", mis minu arvates ei ole kultuurid, vaid pigem traditsioonid, kombed või lihtsalt harjumused, igapäevased praktikad (nagu ütleks Michel de Certeau ehk). Selles mõttes nõustun Pierre Bourdieu'ga, kes eristab kõrget ja madalat kultuuri. Need ei ole omavahel kuigivõrd seotud, pigem tavateadmises mugavalt miksitud ja võib jääda mulje, et kõrgkultuuri peaaegu enam ei eksisteerigi - et Theodor Adorno kultuuritööstus on võtnud kaasaegsete Lääne kapitalismide tingimustes omale monopoli. Et ka toitumine on labane ja kiire suvaline tegevus. Päris nii ei ole, ma tahaksin selgitada, kuidas ka vanaema õunakook võib olla kõrge toidukultuur, aga mis peamine - miks võiks mõelda toidust ja toitumisest kui kultuurist? Või õigemini, kuidas mõnes kohas on toidukultuur, ja mõnes kohas lihtsalt ei ole.
Nagu kultuuri üliavara mõiste raamides võib teda jagada ja liigitada sadadeks erinevateks 'kultuurideks', jaguneb ka toidukultuur - siin, kõrgeks ja madalaks. Ma pole nõus väitega, et kartulid ja kotlet on automaatselt omased madalale toidukultuurile ja puraviku consommeé serveeritud foie-grasi trühvli ravioolidega kõrgkultuuri palad. Kultuuriks saavad need toidud siis, kui neil on/neile lisatakse teatud väärtus, sümboliline dimensioon.Mõeldes Itaaliale ja toidule, meenuvad pühendumine, maitseained, toidu-turud, lõputu arv retsepte ja kõikvõimalikke tegevusi, mis toidukultuuri toetavad - inimesed, kes võtavad aega tooraineid valida, toitu valmistada, serveerida, nautida, jagada. Lähenemine toidule ja söömisele on erinev, see on kvalitatiivne väärtus igas päevas, mis nagu kontserdielamus või kunstiteos võivad jätta kustumatu mulje, sest neis on midagi erilisemat kui sügavkülmikust pannile visatud kalapulgad.
Peale "Tursafilee sidruni-ürdivõis" foto nägemist, libisesin sellest kiiresti mööda, kuna see ei näinud välja nagu tavaline makaronid-ketsup õhtusöök mida endale ise valmistada. Ometi ei ole ükski neist komponentidest - ei tursk, sidrun, ürdid ega või - eestlasele kättesaamatud ja eksootilised produktid. Keskmine eestlane ehk vaatab selle toidu pilti ja hüüab kööki naisele, et kuule tee paar singivõileiba, eks.
(panete ikka tähele kuidas ma kujutasin just praegu 'keskmise eestlasena' heteroseksuaalset meest, kellel on köögis naine, kelle ülesanne on võileibu teha... häbi!)
Ka kartulist ja kotletist võib saada kõrgem toidukultuur, kui neid teatud viisil serveerida, ümber nimetada, söömist kui protsessi ja sotsiaalset tegevust ümber defineerida, mõelda oma kehale, kõhule, isule ja hammustatavale palakesele veidi teisiti - teha toidust 'sündmus'.
Kirjutasin selle jutu pärast seda kui olin sisse hauganud kolm mikrolaineahjus valmistatud juustu-ketsupi-saia ning taldrikule soetatud kurgiviile, mille peale mu naaber ütles: "You always create your food." Ma olin üllatunud, ütlesin, et ma ei pane ise seda tähelegi. Samamoodi joon vahel petti suurest veinipokaalist kõrrega ning serveerin porgandismuutit shampanjaklaasist. Minu meelest on see lahe ja teeb toidu omastamisest palju toredama tegevuse kui kiirest kugistamisest ja kukla kratsimisest, et oot-oot, mida ma täna sõingi. Söömine võib ka olla kultuurisündmus. Mõnikord on tore iseennast sellistes asjades ümber veenda.
Leiutis, et viskit peab just viskiklaasist jooma või võileibu kiiresti ja koledasti sööma, on üks neist paljudest sotsiaalsetest konstruktsioonidest, mis inimesi nende igapäevaste kavaluste ja praktikate juures piiravad. Toidukultuur ei teki iseenesest, selle loovad inimesed, kes toitu ja söömisprotseduuri austavad, see võib olla samasugune tegevus nagu jooga või meditatsioon.
Ma pole kunagi pooldanud 'kultuuri' mõiste ülekasutamist, a la veini-, õlle- ja muud säärased "kultuurid", mis minu arvates ei ole kultuurid, vaid pigem traditsioonid, kombed või lihtsalt harjumused, igapäevased praktikad (nagu ütleks Michel de Certeau ehk). Selles mõttes nõustun Pierre Bourdieu'ga, kes eristab kõrget ja madalat kultuuri. Need ei ole omavahel kuigivõrd seotud, pigem tavateadmises mugavalt miksitud ja võib jääda mulje, et kõrgkultuuri peaaegu enam ei eksisteerigi - et Theodor Adorno kultuuritööstus on võtnud kaasaegsete Lääne kapitalismide tingimustes omale monopoli. Et ka toitumine on labane ja kiire suvaline tegevus. Päris nii ei ole, ma tahaksin selgitada, kuidas ka vanaema õunakook võib olla kõrge toidukultuur, aga mis peamine - miks võiks mõelda toidust ja toitumisest kui kultuurist? Või õigemini, kuidas mõnes kohas on toidukultuur, ja mõnes kohas lihtsalt ei ole.
Nagu kultuuri üliavara mõiste raamides võib teda jagada ja liigitada sadadeks erinevateks 'kultuurideks', jaguneb ka toidukultuur - siin, kõrgeks ja madalaks. Ma pole nõus väitega, et kartulid ja kotlet on automaatselt omased madalale toidukultuurile ja puraviku consommeé serveeritud foie-grasi trühvli ravioolidega kõrgkultuuri palad. Kultuuriks saavad need toidud siis, kui neil on/neile lisatakse teatud väärtus, sümboliline dimensioon.Mõeldes Itaaliale ja toidule, meenuvad pühendumine, maitseained, toidu-turud, lõputu arv retsepte ja kõikvõimalikke tegevusi, mis toidukultuuri toetavad - inimesed, kes võtavad aega tooraineid valida, toitu valmistada, serveerida, nautida, jagada. Lähenemine toidule ja söömisele on erinev, see on kvalitatiivne väärtus igas päevas, mis nagu kontserdielamus või kunstiteos võivad jätta kustumatu mulje, sest neis on midagi erilisemat kui sügavkülmikust pannile visatud kalapulgad.
Peale "Tursafilee sidruni-ürdivõis" foto nägemist, libisesin sellest kiiresti mööda, kuna see ei näinud välja nagu tavaline makaronid-ketsup õhtusöök mida endale ise valmistada. Ometi ei ole ükski neist komponentidest - ei tursk, sidrun, ürdid ega või - eestlasele kättesaamatud ja eksootilised produktid. Keskmine eestlane ehk vaatab selle toidu pilti ja hüüab kööki naisele, et kuule tee paar singivõileiba, eks.
(panete ikka tähele kuidas ma kujutasin just praegu 'keskmise eestlasena' heteroseksuaalset meest, kellel on köögis naine, kelle ülesanne on võileibu teha... häbi!)
Ka kartulist ja kotletist võib saada kõrgem toidukultuur, kui neid teatud viisil serveerida, ümber nimetada, söömist kui protsessi ja sotsiaalset tegevust ümber defineerida, mõelda oma kehale, kõhule, isule ja hammustatavale palakesele veidi teisiti - teha toidust 'sündmus'.
Kirjutasin selle jutu pärast seda kui olin sisse hauganud kolm mikrolaineahjus valmistatud juustu-ketsupi-saia ning taldrikule soetatud kurgiviile, mille peale mu naaber ütles: "You always create your food." Ma olin üllatunud, ütlesin, et ma ei pane ise seda tähelegi. Samamoodi joon vahel petti suurest veinipokaalist kõrrega ning serveerin porgandismuutit shampanjaklaasist. Minu meelest on see lahe ja teeb toidu omastamisest palju toredama tegevuse kui kiirest kugistamisest ja kukla kratsimisest, et oot-oot, mida ma täna sõingi. Söömine võib ka olla kultuurisündmus. Mõnikord on tore iseennast sellistes asjades ümber veenda.
Leiutis, et viskit peab just viskiklaasist jooma või võileibu kiiresti ja koledasti sööma, on üks neist paljudest sotsiaalsetest konstruktsioonidest, mis inimesi nende igapäevaste kavaluste ja praktikate juures piiravad. Toidukultuur ei teki iseenesest, selle loovad inimesed, kes toitu ja söömisprotseduuri austavad, see võib olla samasugune tegevus nagu jooga või meditatsioon.
Ehk kui panna kokku prantslaste ja itaallaste filosoofia, toidukultuur ning idamaade meditatsioon, võib ka kodus kartulile ja kotletile kenasti ja kultuurselt läheneda.
PS! Seda jutukest võib lugeda ka siit.
1 comment:
Olen suga nõus ja samas ka mitte. Lotmani koolkonna järgi anname asjadele (või inimestele, nähtustele jne) nimetamisega elu, nimega muudame nad olemasolevaks ja eksisteerivaks. Nii tundub see ka olevat toidukultuuris ja kõrge-madala eristuses. Ma olen nõus, et kartul ei pea alati olema madal toidukultuur; samas ma usun, et consommeé on tingimata kõrge toidukultuur, puljong (olgu siis mingi teatud lisaetapiga valmistamisprotsessis või ei) aga ei pruugi olla. Maksast valmistatud toit võib olla nii kõrge kui madala kultuuri vili, foie gras aga madal olla ei saa.
Nimetamisega asetame mõisted ka taustsüsteemi. Aga ma usun siiski certeaulikku vastupanupotentsiaali: prantsusepärane toidu(kõrg)kultuur (eriti serveerimismeetodid) ei pea alati olema mingid normid, millele peab alluma; meil on enestel võim luua kõrget ja madalat oma igapäevas. Ma arvan, et su pett veiniklaasis on selle heaks näiteks.
Post a Comment