Mulle meeldib Stockholmi arhitektuur, ja mul on pisut kahju et ma pole niisugune suur spetsialist, et kasutada asjakohaseid ehituskunsti termineid, mis kirjeldavad seda, mis mulle siin täpsemalt meeldib.
Aga sotsiaalteadlasena (khmkhm, hehehe), ma vaatan neid maju ja linnaplaneerimist ja tänavaid omamoodi ja see on väga huvitav. Kuidas inimestele on elamiseks loodud erinevat tüüpi ja stiili linnaosasid ning kuidas neid kõikvõimalikel moodidel püütakse looduslähedusega koos hoida. Inimestele teadagi ei kõlba elu sellisena nagu ta ürgsel viisil välja näeks, vaid pidevalt toimub progress ja kohanemine ja sättimine. Kuna Stockholmis on linn väga hästi sätitud, siis ma püüan seletada, mis siin on erilist.
Kõigepealt muidugi see, et linnastu koosneb erinevatel saartel asuvatest linnaosadest ning kommuunidest, mis tähendab, et igal pool on meri alati silmapiiril. Nagu ma varem mainisin, siis Stockholmi ümbrer olevat merd ja seal asuvaid saarekesi nimetatakse skäärideks või rootsi keeles skärgårdeniks või inglise keeles archipelago'ks. Ma ütlen seda jälle, sest iga kord kui ma kellelegi skääridest või arhipelaagost räägin, siis tehakse eriti rumal nägu - ma ei tea küll, kas inimesed geograafia tunnis üldse ei kuula või. Igaljuhul, skääridest ma ei tahtnud üldse rääkida ju. Need on võrratu ja muinasjutuline vaatepilt omaette.
Linnale kuuluvatel suurematel saartel asuvad näiteks Södermalmi, Gamla Stani, Kungsholmeni, Djurgårdeni, Stora ja Lilla Essingeni linnaosad. Lisaks veel Vasastan, Östermalm, Norra Djurgården jne. Kuigi kokku näevad nad välja nagu eriti ilus Stockholm, siis on igal piirkonnal oma nägu. Siin on nii luksuslikke klassitsistlikus stiilis kesklinna kortermaju kui ka Õismäe tüüpi miljoniprojekte, mis ei ole üldsegi halvemad kui ükskõik mis muu piirkond elamiseks. Sest kogu elukeskkond on tehtud väga mugavaks ja kodu lähedal on alati hea.
Stockholmile on omane eelmise sajandi alguse klassitsistlik stiil, mis hiljem on segunenud rahvusromantilise ning funktsionalistliku arhitektuuriga. Kesklinn on inspireeritud Berliini ja Viini ilmest. Palju huvitavam on aga vaadata, missugustes majades inimesed elasid ja elavad ja milline on nö praktiline ehituskunst. Kohad, kus inimesed elavad ja toimetavad. Ma ei tahaks üldse võrrelda ega tuua näiteid Eestiga, aga ma arvan, et praegu sobiks. Siin on näiteks selliseid Nõmme moodi elamupiirkondi ja Mustamäe moodi piirkondi ja Haapsalu moodi kohtasid, aga sellised võrdlused ei too silme ette päris seda, mida mina mõtlen.
Kõige parema ülevaate Stockholmi arhitektuurist saab muidugi Stockholmi arhitektuurimuuseumist. Ei, siin elades ikka.
Aga üks asi, mis mind kurjaks teeb, on Stockholmi innovaatilisus. Ei, ma arvan, et Astrid Lindgreni tunne ei kao siit mitte kunagi ära, aga linn võib see-eest areneda pooleldi kosmoselaevaks, mille elanikud veedavad 24/7 maa-, vee- või läbipaistva kupli all.
Näiteks praegune Solna keskus oli 20. sajandi alguses tavaline väikese linna keskväljak linnavalitsuse ja apteegi ja mõne poekesega. Tänaseks on see Rootsi suurim sisekeskkond, kus ühe kupli alla jäävad tänavad, eluhooned, linnavalitsus, raamatukogu, hotellikompleks, sajad moe- ja tavalised poed, ärid, teenindusasutused ja kõikvõimalik kaasaegne kommertskultuur. See on maailm, kus kunagi pole talve, alati on valge, soe ja vihma ei saja kunagi, inimesed saavad osta kaupu, mis neid hetkeks teevad õnnelikuks ja kus neil alati turvaline - sest igal pool on ju turvakaamerad. See on tehiskeskkond, kust käib aasta jooksul läbi üle 8 miljoni inimese. Muidugi kannab see koht nimetust "kaubanduskeskus".
Stockholmis on nii palju kaubanduskeskuseid, et ma ei kujuta ette, kellele seda kraami müüakse. Asju on maailmas ilmselgelt rohkem kui inimestele vaja. Ja suur osa neist ei asu siin linnas, vaid on üle maakera prügimägede eelkäijatel, kaubamajades, laiali. Väga egoistlik loomade ja looduse suhtes. Pealegi on enamik asju ühesugused, mis valikuvabadus see on. Nüüd räägitakse tunnelbana (metroo) peatuste rekonstrueerimisest - rohkematesse peatustesse tehakse ostukeskuseid ja ajaraiskamisvõimalusi. Elu kolib veelgi rohkem maa alla.
Inimeste tegevus suunatakse kupli alla, maa alla, katuse alla... Ma ei mõista, miks on nii halb, kui ümberringi on värske õhk ja õue-tänavad ja õue-majad ja et kõike tuleb vahetpidamata ümber teha, kupli alla ehitada ja kunstlikuks muuta. Mul tuli veel üks idee paradigmavahetuse suhtes: inimesed võiksid olla RAHUL. Sest kogu progress toimubki seetõttu, et INIMESED ei ole rahul.
Olgugi, et Rootsi on keskkonnasõbralikkuses ja -teadlikkuses maailmas esirinnas ja tundub püüdvat päästa maailm, siin on olukord palju puhtam ja säästvam kui Eestis või Ameerikas või Hiinas, siis tundub kummaline, et kogu elu püütakse klaasi ja plastmassi valada. Mis muidugi ei tähenda, et mulle siin sellevõrra vähem meeldiks.
Näiteks täna käisin ma oma elu maailma parimas muuesumis - Millesgårdenis. See on võrratu kombinatsioon sise- ja väliskeskkonnast kui muuseumist, kodust, pargist, sala-aiast, puhkusest, kunstist, tööst ja vaatest skääridele!
No comments:
Post a Comment